esmaspäev, 13. jaanuar 2020

Viienda korruse Eesti 1/3

Väsinud ja hämar lift liikus kägisedes allapoole, peatudes viiendal. Ülemus avas talle oma  kaardiga raske klaasukse.


Haudvaikne koridor. Ühes seinas suletud uksed. Teises musti nõusid täis kraanikauss, mille kohal silt " Ärge unustage pesta musti nõusid". Kriuksuv linoleum ja ere valgus.
Nad peatusid ja Ülemus koputas uksele. Personaliosakond.
„Kui lõpetad, tule minu juurde,“ ütles Ülemus ja kadus.
Sellel korrusel oli koos temaga 5 eestlast. 10%, kui kõvasti ümmardada...





Kabinetis istusid neli vene naist. Personalijuht palus tal, kenasti teietades, istuda ja andis läbilugemiseks paksu hunniku kaustu.
Neli personalitöötajat tegid oma laudade taga usinalt tööd, aeg-ajalt pause tehes, et oma emakeeles päevasündmusi või laste käekäiku arutada. Ukse tagant kostis aeg-ajalt kontsaklõbinat ja venekeelset vadistamist, kui seltskonnad, nagu hiljem selgus, suitsetama läksid.
Avas esimese kausta.
Seal olid vigases või toortõlkes koostatud protsesside ja reeglite kirjeldused. Ma pean laskma  need ära parandada, mõtles ta. 


Väljas ulus tormituul, peksis puid ja katuseid, Oli pime ja kole. Sadas.
Akna taga oli Tallinn. Eesti Vabariik. Aasta 2019.



Peale dokumentide allkirjastamist otsis ta Ülemuse üles. "Võta rahulikult, eks", ütles Ülemus. "Me kõik olime alguses šokis. Venelased karjuvad, vehivad kätega, mitte midagi ei saa aru. Mingi pool aastat läheb vähemalt, kuni kohaned. Tule, ma viin su sinu osakonda "


Ta poleks iialgi sellesse firmasse tööle tulnud, aga juhtus nii, et  mingi ime läbi otsustati Firmale panna juhiks eestlane ja ta otsustas riskida. Küsimusele, mis keeles ta inimestega suhtlema peaks, jäi Ülemus mõttesse. " Räägi nagu soovid, Marje, näiteks, ei oska üldse vene keelt ja saab väga hästi hakkama. Pea meeles- teil, sinul ja su alluvatel on teineteist vaja. Küll te leiate ühise keele..“


Ta oli juba varem endamisi otsustanud, et töökeeleks saab eesti keel. Hea küll, kui nad ikka tõesti ei oska, siis inglise keel. Siis me räägime kõik vähemalt võõrkeeles ja see on õiglane.


Ta oli oma osakonnas ainuke eestlane.


Tema osakonnas olid
Kaks, kelle mõlema eesti ja inglise keel olid perfektsed. Nad oli varem töötanud mitmes eesti firmas. Siis olid kaks, kes väitsid, et nad saavad eesti keelest hästi aru, aga kuna neil pole olnud praktikat, siis eelistaksid rääkida vene keeles. Hiljem selgus, et ühe neiu eesti keel on hea, kirjalikus teeb väikseid vigu. Teine, aga, ei saa eesti keelest eriti aru ja ka kirjalik keel on kehv. Neiu oli paar aastat tagasi lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli, ups- TalTechi. Noore inimesena oskas ta vähemalt inglise keelt...
Siis oli üks keskealine daam. Tema keel oli konarlik, aga ta nõudis kindlalt, et temaga räägitaks eesti keeles, kuna ta tahab selle selgeks saada. Inglise keelt ta ei osanud.
Ja siis olid veel kaks prouat, kes kumbki eesti ega inglise keelt ei rääkinud. 


Ehk siis, inglise keele variant kukkus kohe ära. Kõik kinnitasid, et nad saavad eesti keelest kenasti aru. Ta üritas rääkida aeglaselt ja lihtsalt. No et ikkagi, me oleme Eestis ja riigikeel ja kõrgharidusega inimesed ja...


Ja siis kuulis ta juhuslikult, kuidas peale koosolekut koguneti oskaja juurde, kes kogu koosoleku sisu uuesti ära tõlkis. Alates sellest hetkest muutis ta koosolekud kahekeelseks.


Selles Firmas oli üks tore detail. Seintel olid tahvlid. Esialgu ei saanud ta aru, miks, siis aga jagas ning tellis kiiresti ka endale. Kui sõnadest jäi puudu, tuli appi pliiats...


Enamik neist pole tegelikult venelased, vaid euraaslased. Nende lood on üsna sarnased. Nende vanemad olid kas sõjaväelased või saadeti suurele kodumaale tööle. Nemad on teine või kolmas põlvkond. 
Pea lõhkeb, kui üritada kujutleda milline identiteet võiks olla valgevenelase ja ukrainlase järeltulijal, kes on abielus poolaka ja Ukraina juudi järeltulijaga, elab Eestis ja peab emakeeleks vene keelt. Teoreetiliselt on vist selle nimi globaliseerumine, maailmakodanik. 
Kui nende vanemate puhul oli vene keele valik loogiline. Aeg oli selline. Siis täna... miks peaks ukrainlane või juut valima oma koduseks emakeeleks vene keele. Miks mitte ukraina ja koolis eesti...

Nad on teoreetiliselt koolis eesti keelt õppinud ja ka nende lapsed õpivad. 60% ulatuses ainetest on teoreetiliselt eesti keeles. Aga see teooria ei hakka ega jää külge. Tõstke käed, kes on omandanud koolis, ainult koolis, mõne võõrkeele B2 tasemel? Väga tubli oled. Mina näiteks, ei ole nii andekas.
Keel ei ole õppeaine. Keel on vajadus, elustiil, sisemine motivatsioon.


Nii nagu eestlastegi hulgas, on ka nende hulgas väga erinevaid inimesi. On töökaid, usinaid, tarku ja on mitte kõige teravamaid pliiatseid. On introverte ja ekstraverte. Aga üldjuhul on nad õige pisut lärmakamad, sotsiaalsemad, avatumad ja emotsionaalsemad, kui eestlased.


Nad väga armastasid oma tööd, sest neil pole valikut. Selliseid ettevõtteid, kus nad saaksid töötada rahulikult ainult oma emakeeles, on üsna vähe. Ta polnud mitte kunagi varem näinud nii motiveeritud inimesi.

Ülemusel oli õigus. Kohanemiseks läkski vähemalt pool aastat. Lisaks tavapärasele – uus kollektiiv, uus kultuur, It süsteemid, viis korrust labürinte võõraste inimestega ja survele, anda kohe kohe tulemusi, lisandus keeleteema.
Tema töölevõtmisel polnud mitte keegi isegi küsinud, et kas ta oskab vene keelt. Ta ise oli siiani uskunud, et oskab hästi. Nüüd selgus, et ei oska üldse. Ta oskab seda siis, kui juhib vestlust ise, kui tema määrab tempo. Kui venelased omavahel lobisevad, kiiresti, sõnadel vahet pole- sama, nagu meie oma emakeeles, siis seni, kuni ajus olev guugle on kõik ära tõlkinud, vastuse moodustanud ja selle omakorda ära tõlkinud, on teised oma jutuga juba edasi läinud.


Aga ta sai nüüd väga hästi aru kõikidest oma eelnevatest vene kolleegidest, keda nad pidasid tagasihoidlikeks. Me lihtsalt ei andnud neile võimalust! Me suhtlesime liiga kiiresti, liiga slängis, liiga omas kultuuris. Jälle õppetund.     


Ta oli töötanud suures ja väikses firmas, eesti ja välismaiste omanike firmas. Igal pool, kui paluti rääkida probleemidest, kirjutati tahvlile esimesena „Info ei liigu“. Nüüd tuli kõike teha kahes keeles, tõlkida, veenduda, et sinust on aru saadud nii keeleliselt kui ka sisuliselt. See võttis rohkem aega ning energiat, kui oleks osanud arvata.



Ja kui suuline kõne on ikkagi lõpuks arusaadav, sa näed inimest, abiks on käed ja jalad ja kehakeel. Intonatsioon ja pliiats tahvliga. Siis kirjalik suhtlus oli omaette teema.
Ta oli nõus tunnistama, et ta ei osanud kirjalikult suhelda ei eesti, vene ega inglise keeles.  Kuid mingi jäärapäisusega tahtsid venelased saata oma kirju alati eesti keeles. Üldjuhul oli tulemuseks arusaamatu pudru.
Kirjalik keel ongi väga raske. Nendega, kellega võimalik, sai kokku lepitud, et igaüks kirjutab emakeeles. Ja jumala abiga on meil olemas guugle, mis selle siis lugeja jaoks sobivasse tõlkesse tõstab, kui ikka üldse aru ei saa.
Teiseks probleemiks tekkis üllatuslikult stiil. Ta oli ka ise süüdi selles, et kasutas meili kui sõnumiprogrammi. Lühidalt „ok“, „Teeme ära“.
Nüüd muutus igapäevaseks, et Julia või Vika või Nadja tuli kurtma, kuidas eestlasest koostööpartner või kolleeg on ebaviisakas, ülbe. „Vaata seda kirja“, ütlevad nad „kas pole üleolev“.


Loeb kirja „Saada mulle need dokumendid. Allkiri“.
Loeb eest taha ja tagant ette, aga aru ei saa. Väga normaalne kiri, ei liigset sõnademulinat ega vahtu...
Puudu oli „Palun“....
Nii nagu inglastel „Dear Sir, Sincerely...“, nii tahtsid ka venelased viisakust, palju sõnu. Õigusega, tegelikult. E-kirjade etiketti tuleks meil kõikidel õppida.


Aga kolmandaks sisse elamise probleemiks kujunes üllatuslikult... autoriteediküsimus. Päris mitu töö seisukohast olulist venelast suhtusid esialgu temasse... hm... kasutame sõna, ettevaatlikult.
Tead ju küll tunnet, kui soovid osta endale autot ja oled kogemata ka oma mehe poodi kaasa kutsunud. Sind ei ole olemas. 
Te seisate kolmekesi koos ja venekeelne kolleeg räägib oma probleemi su venekeelsele kolleegile, et tema saaks selle ümber rääkida sulle. „Halloo! Ma olen olemas, ma olen siinsamas, ma saan aru, ma oskan vene keelt!“
Rohkem kui kord tuli mõni alluvatest jutuga, nägin koridoris seda ja seda ja ta ütles, et meie osakond peaks tegema nii või naa. Oehh. Selg sirgu, lahke-lõbus nägu ette, ja lahingusse...


Ühel kaunil päeval vaatas Vlad üle ukse ja ütles selges eesti keeles „ Hommikust, mul on sulle üks teema, mida tahaks arutada...“
Sel õhtul tegi ta endale kodus pitsi konjakit. Ta oli omaks võetud.




Kui tema endistes töökohtades püüdlesid ülemused mingi sõgeda mõtte ajel avatud kontorite suunas, siis siin oli kabinetisüsteem. Ja kabinettide uksed käivad kinni. Kinni.                                          Siiani olid ta alluvateks olnud kõrgharidusega tippspetsialistid, oma ala professionaalid, kes ei eeldanud ega oodanudki, et keegi neid valvaks, kamandaks. Ta oli läbinud sada juhtimiskoolitust, ta ülemusteks olid olnud erinevatest euroopa riikidest pärit suurepärased juhid.. ja tal oli kujunenud veendumus, et juhtimine.. see on juhitud demokraatia, kaasamine, sünergia, mõõdukas kontroll, kuid professionaali usaldamine jne jne. Ta uskus siiralt, et hirm pärsib loovust ja autoritaarsus lõpetab mõtlemise.Ja nüüd oli kõik teisiti. Ta  sai ühel hetkel aru, et nad  teietavad teda. Ning küsivad, kui pisut liialdada, luba ka vetsuminekuks…. Ta tegi uue horisontaalse maatriksstruktuuri ja kirjutas eestikeelsed ametijuhendid päriselt eestikeelseteks. Pikk koosolek, selgitused et miks ja kuidas. Tahvlile skeem. Kas kõik said aru. Jah.Möödub minut. Koputus lahtisele uksele. (Tema uks oli alati lahti). Vika."(Uvazajemaja), kas tohib? Vaatasin oma ametijuhendit ja minu oma on poole pikem, kui Julial ? Ja kes mulle allub, kellele mina ülesandeid annan?""Vika, te teete ju erinevat tööd?""Ikkagi, ei saa ju olla, et mul on rohkem kohustusi.."Järgmine koputus lahtisele uksele. Julia."Loen oma ametijuhendit ja vaatan struktuuri. Ma ikkagi ei saa aru, kellele mina võin anda korraldusi ..., kelle ülemus mina olen?"Kas peaks andma neile selle turvatunde ja joonistama hierarhia nagu sõjaväes või üritama ikkagi juurutada euroopalikku juhtimist, et me ajame kõik ühte asja.. Ta suu väsis ära seletamast et meeskond, ühine eesmärk, kaasamine, koostöö, maatriks ja vastutused…, kui inimesed tahavad vertikaalset struktuuri ja autoriteete.. kas siis ei peaks neile seda andma.  Äkki ta teeb tühja tööd oma euroopalike väärtuste lansseerimisega? Äkki ongi kultuurilised eripärad?Etteruttavalt võib öelda, et poole aasta pärast oli tal Unelmate Meeskond. Tõsi, väga kõvahäälne :)Aga, vanakooli  töössesuhtumisega. Kui on vaja teha, siis on vaja. Optimistlikud, energilised, rõõmsameelsed, avatud muudatustele. Valmis ise pakkuma lahendusi ja ideid. Iseseisvad ja hinge ning südamega tegijad. 


järgneb...


Tähelepanu. Tegemist on ilukirjanduse ja väljamõeldisega. Kõik kokkulangemised tegelike sündmuste või ettevõtetega on juhuslikud. Paralleelide ja prototüüpide otsimist käsitletakse autoriõiguste pahatahtliku rikkumisena.


Kommentaare ei ole :