23.august

2019
hullult tihe nädal. Koolitus, komandeering, intensiivset suhtlemist võõrkeeles, selgumine, et asjad, mis peaks olema tehtud on tegemata- ehk siis vana hea järeldus. Usalda, aga topelt kontrolli ja siis veel kord kontrolli.

Samuti oli"Keskerakond hoolib" nädal :) Avati uus terviserada, mis on imekenas kohas. Ma ei teadnudki, et mu kodu lähedal on selline metsatukk. Väga hea teadmine.
Ja teiseks näidati välikino. Ma pole mitte kunagi varem välikinos käinud, väga äge oli. Film tundus samuti hea, aga kuna mul hakkas külm, siis jäi kahjuks pooleli. Meeldiva üllatusena selgus, et meie linnaosas elab nii palju eestlasi. Ma ei teadnudki..:)
Naljaka faktina selgus, et kolmel inimesel, kellega ma tööalaselt praegu kõige tihedamini suhtlen, on järjestiku sünnipäevad. Neitsid. Inimesed, kellega me teoreetiliselt oleme vastandid. Mind ajab marru nende kujutlusvõime puudumine. Et kui ma alustan näiteks lauset, et .. oletame, meil on 10.. siis ta alati sekkub. Ei ole 10, 12 on. No appi!! Mis tähtsust sel on, kui me oletame ja tegemist on üldistava näitega :)
Aga mingil põhjusel on mu elus olnud neitsi tähtkujust inimesi väga palju, parim sõbranna, mitu ülemust ja palju väga toredaid kolleege. Ja me tegelikult sobime väga hästi. Minu üldistusvõime ja nende detailinägemine moodustab väga hea kombo :)

ja teine huvitav ja " väga oluline " fakt. Ma olen Indium. Tore kokkusattumus. (Lugesin raamatut, kus inimese vanus seostati perioodilisuse tabeliga. Milline hea viis lastele varajasest noorusest see selgeks õpetada)


2018
nii august on. selline koolialguse tunne. Päike paistab, aga õhk on juba jahe. Astrid ja õunad.

ja kogu sellest tööteemast hakkab vaikselt pohmell tekkima. Öösel ei jäänud pikalt magama. Üritasin kujutleda, et kuidas oleks olnud, kui oleksin K ettepaneku vastu võtnud, ja sain aru, et lootusetu juhtum.

kui ma siin tulevikus nutan ja kahetsen, siis endale teadmiseks., et äraminek on õige otsus. siin lihtsalt ei ole variant b-d ja see ei ole enese veenmine vms. väga sobivalt tulevad meelde eelmised äraminekud ja küsimus, mida ma ilmselt varemgi siin küsinud olen. Kuidas see stsenaarium ikkagi nii täpselt kogu aeg kordub. Et töö saab otsa, mul on igav ja ma venitan kummi, et päeva mööda saata. Ma tunnen end kõrvalejäetuna, aga mul pole ka motti ja viitsimist enesekehtestamisega tegeleda.
kas see on normaalne. Et saab lihtsalt üks etapp läbi ja nii on, või teen ma pidevalt midagi valesti? Järgin mingit mustrit, mida ma ise ei suuda märgata?

Tuleviku osas hakkan järjest õudukaid nägema. Et alguses ei saa mitu kuud üldse autot, et nad valetasid mulle. Või siis saan sellise kollase, mis siin alguses oli, millega ma häbenen sõita. Või siis lähen ja nad ütlevad, et maksavad poole kokkulepitud palgast.  Või et kuidas ma istun ihuüksinda oma kabinetis ja keegi ei suhtle minuga. Ja uus ülemus osutub mölakaks.
Ehk siis. Ma ei tea kuidas minema hakkab ja mis üldse saab ja kas on õige otsus jne. Aga äraminek on õige otsus 100%. siin pole midagi halada ja kahetseda.

läheb nagu läheb ja tuleb mis tuleb.

Susan lubas mulle ka järgmise nädala alguseks roosamannat, aga hetkel on küll nii tühi tunne, et ma ei kujuta ettegi, mis veel tulla või juhtuda saaks. positiivset siis.

mul on kohutavalt igav

2017
hea on teada, et uues ettevõttes on vähemalt prioriteedid paigas. tähtsad asjad ikka kõigepealt, millal ja kuidas toimub jõulupidu ja teine ülemus: kuidas autod on kleebitud.

autode osas ma korraks täiega masendusin ja siis sain aru, et tegelikult on see väga hea. Ma juba hakkasingi möödunud aegu romantiseerima. see tuletas sajaga meelde, mida ma vihkasin. ja mida ma tegelikult enam ei taha.
ma olen saanud juba mitu kilomeetripikkust kirja. Käskudega, korraldustega.

mind pannakse sõna otseses mõttes puuri. ja mis on kõige solvavam ja masendavam, sellise skeemiga ei anna ta mulle alust küsida koondamist. Ainult, kui palga kallale minnakse või siis loota inimlikkusele, aga miks ta peaks, eks… mul on ju info ja kogemused, mis on vaja välja pumbata ja mina olen see musta töö tegija.

iga tund edasi olen ma veendunud, et ma tahan koondamist.
ma ei taha minna sinna klaaskuubikusse
aga mis kõige olulisem. minu töine otsustusvabadus. Minust saab mutter. Ja see ei ole okei. Ma ei taha.

2013
jee!! mul tõsteti palka! 25%, nüüd saan 1500 kätte. on küll hea meel, isegi väga. Näis, kaua sellest rõõmust jagub….:)

2004
 Miks ma olen teistest inimestest nii erinev? Kuigi mul on praegu piisavalt tööd tunnen ma end järjekordselt imelikuna, kes logeleb. Miks olen ma ainus, kes tunneb rõõmu ees ootavast koolitusest- samal ajal kui teised murelikult räägivad- eks ma pean siis kogu aeg telefoni sees hoidma ja helistamas käima… Mis asju nemad küll ajavad? Ja miks minul mingeid selliseid edasilükkamatuid asju ajada pole?

Mul on meeletu-meeletu soov otsida uus töökoht. Aga ma hoian end vägisi tagasi, sest juba järgmisel nädalal algab kool. Ja siis on mul piisavalt koormust, et mitte mõelda igasugu jamadele. Praegu on just see rahulik töökoht, mille kõrvalt on hea õppida- uues kohas ei tarvitse see õnnestuda. JA siis, kui mul kahe aasta pärast kool läbi saab- küll siis jõuab uute asjade järgi vaadata.

Kui irooniline on tegelikult elu. Mida enesekindlam sa oled- seda edukam. Mida edukam, seda rohkem kasvab su enesekindlus. Suletud ring.

Ma juba kangesti ootan kooli. Tunniplaan tekitas kül hirmujudinaid- praktiliselt 2-3 korda nädalas, üle nädala veel laupäeviti. Päris kohutav, kas ja kuidas ma selle kõigega hakkama saan. Praegu olen koju minnes juba täielik laip ei suuda kujutledagi, et peaks 2 tundi mingit loengut kuulama. Aga no näis. Kes teeb, see jõuab. Ja kui ei jõua, siis tulen lihtsalt ära. Ootused ja põnevus on sees.