Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.

Eesti Laul 2019

Kuna keegi ei kirjuta, siis pean seda ise tegema :)
Tundub, et 2019 on plagiaadiaasta. Plagiaadid akadeemilises maailmas ja ka muusikamaailmas. Swingersi laul oli vist ainus, mis plagiaadisüüdistust ei saanud? Peale lõputiitreid algas Koduigatsus, mille teemameloodia…. oli täpselt võidulaul...:)
Kas tänapäeval on veel midagi originaalset ja on see üleüldse võimalik. Ma olen sel teemal varem kirjutanud pikalt ja veel.  Las praegu jääb.

Ma tahan enda jaoks kirja panna selle, et mulle väga meeldis, mida Tomi Rahula tegi. Meeldis et eelvoorus oli rohkem laule, et eelvoorud toimusid Tartus. Ja mis eriti oluline, lauldi otse. Ma saan aru, et fännidel on üsna ükskõik kui puhtalt su iidol laulab, aga  ilmselt sai nii mõnigi noor laulja aimu, mida eurovisioon päriselt tähendab. Ja äge oli näha, kuidas võrreldes poolfinaaliga oli mõni teinud tõsise arenguhüppe ja teine samas, vastupidi, hävis veel hullemini.
Aga olgem ausad, see pole mingi naljaasi tuhandetele otse laulda. Nii et tublid olid kõik.

Mulle meeldisid õhtujuhtidena Piret ja Taukar, Otiga jäi asi kuidagi nõrgaks. Mulle tohutult meeldisid Kosmosemuttide vaheklipid .. ma olen Keilast, mägiteleviisor...

ja viimased plusspunktid selle eest et kaasatud oli väliszürii. Okei, kas see peaks olema just Ameerikast, kellel pole Euroga midagi pistmist ning teine maitse ja stiil. Aga. Me enam ei lollita end mõttega - valime Eesti laulu. Meil on selge siht. Me valime laulu Eurovisioonile. Miljonite ette. Ja selle eest Tomile 10 punkti.

Võitja Victor, peaks nüüd kõvasti välja tegema. Niimoodi üle noatera pole vist ükski võit tulnud …:) Ta finaali esitus oli kordades parem, kui žürii hinnanuks selle järgi, oleks võit olnud vast kindlam. Aga olulisem on Eesti rahva palav armastus :)
Ma soovin talle edu. Kena esitus ja lollikindel laul.

Dmitri Gluhhovski, „Sõnum”

Ma võin arvata venelastest midaiganes, aga üht peab tunnistama. Kirjutada, nad sunnikud, oskavad. Või on meil siis nii head vene kirjanduse tõlkijad.

Eelmine Gluhhovski raamat, mida lugesin "Metro 2033" vapustas mind positiivses mõttes ja ma ei saagi aru, miks ma tookord selle autori unarusse jätsin ja rohkem juurde ei otsinud. See kirjanik on täiesti kindlasti minu teetassike ja stiil.

" Sõnum" on lihtsam ja kergem lugemine, aga kindlast mitte tavapärane krimka. Kindlasti olen, aga praegu kohe ei meenu ühtegi näidet, et oleksin varem lugenud sellise ülesehitusega kriminulli. Ma olen piisavalt blaseerunud, et kõik, mis suudab mind üllatada, vaimustab mind lausa lapsikult.

Üsna kohe alguses saab selgeks, et sel lool saab olla ainult üks lõpp. Aga see lugu haaras mind hooga kaasa. Jälle antakse pisut lootust, äkki.. ja siis kohe võetakse see ära. Ja siis jälle.. kuni ühel hetkel pead vaatama peeglisse ja endalt küsima: mis inimene ma küll olen, et sellist lõppu soovin. Eetika. Väärtused.

Mingil põhjusel viis see raamat mu mõtted Dostojevski " Kuritööle ja karistusele", tegemist on kindlasti teise zanri ja kergema lugemisega, aga neile, kelle lapsed peavad Dostojevskit lugema, soovitaksin esimese sammuna hoopis Gluhhovskit. Seesama õiguse ja õigluse ja kättemaksuteema. Ja venelaste suhe religiooniga on maailmanähtus.
Isegi kõige korrumpeerunumal tõpral on sisemine õigeusklik eetikakoodeks ja mingi ainult venelastele omane nihestunud moraal, suhe jumalasse ja religiooni.

Patused ajavad issandat taga, käperdavad, sirutavad sõrmi. Vagal inimesel pole issandaga millestki rääkida, nagu bussijuhigagi. Marsruut on selge: viis kohale- lähed maha.

Kiisud ja miisud

Need, kes leiutasid eesti keele, pidasid õigeks kutsuda koduloomade lapsi sooneutraalselt: tibu, põrsas, vasikas, varss, kutsikas, tall...
ainult vaene kass, koos rottide ja hiirtega, liigitus metsloomade hulka. Ja kassil on poeg.
Ma olen viimased päevad vaevanud oma pead mõttega, et kuidas siis ikkagi nii.
Kuidas on sõna " poeg" sõltuvalt kontekstist neutraalne, aga kui ma ütlen " kassitütar", siis ma omistan talle selgelt soolise tunnuse. Ja kõlab napakalt ka.

Ilmselgelt ei pane mu kass pahaks, kui ma teda "pojaks" kutsun. Aga feministlikku mind  ikkagi häirib. Sest ta ei ole ju " poeg". Ja "tütar" ei ole ta ka, sest ta on ju kass. Ta on naissoost kass. " Kiisu" kõlab natuke liiga mitteeakohaselt ja ei anna edasi mu mõtet.

Ehk siis, mul on järgmise aasta sõnauseks teema: leida emasele kassilapsele nimi.
On aeg leppida, et kassist on saanud koduloom (mida iganes teadlased ka ei väidaks)