Üks peamistest põhjustest on see, et mul puudub mälu. Ma ei mäleta inimeste nimesid, ma ei mäleta õpetajate nimesid... Kui ma kuulan teiste meenutusi- mäletad, kui see tegi seda ja toda, siis mul on alati tunne et käisin mingis teises koolis, teisel ajal ja teiste inimestega. Sest see vähene, mis mul meeles on, erineb kardinaalselt sellest, mida mäletavad teised.
Ja kui sul pole ühiseid mälestusi, siis mis siis üldse on...
Teiseks ei huvita mind inimesed. Need, kes huvitavad, nende kohta tean ju nagunii. Need, aga, kes juba kooliajal jäid kaugemaks, ja kelle nimesid ma ei mäleta, ja pahatihti isegi seda, et olen temaga koos õppinud... siis. Päriselt ei huvita.
Kui üldse, siis mul on kontaktid säilinud pigem põhikoolikaaslastega. Kolm aastat keskkooli jäi minu jaoks liiga lühikeseks ajaks. Viis aastat ülikooli hakkas enam-vähem looma.
Noorematele teadmiseks, et vanasti kestis ülikool 5 aastat, ja see oli teistmoodi kui tänapäeval. Meil oli tunniplaan seinal ja nende paarikümne inimesega olime koos hommikust õhtuni, Välja arvatud rühmatunnid, kus olime tähestiku järgi jagatud pooleks. Paljudega, olime koos lausa ööpäev läbi :) Ühikas. Kus peol ja tööl ei olnud lõppu ega algust.
Ja need, kellega ühikas sai aega veedetud, ongi vast jäänud kõige lähedasemateks, kellega siiani suhtlen.
Aga kuna august oli august, andsin kursuse kokkutulekule võimaluse. Ikkagi 25 aastat lõpetamisest ja 30 alustamisest.
Ja väga huvitav oli.
Esiteks selgus, et ENSV oli kulutanud täiesti asjatult raha andmaks mitmekümnele inimesele inseneridiplom...
Kõige lähedasem erialale, st toidule, oli täpselt kaks inimest. Marju, kes töötab jaeketis IT- ja mina, kes töötan viimaseid päevi toidutööstuses turundusinimesena...:) Ülejäänud olid peamiselt kas finants- või müügitöötajad.
Samas leppisime kokku, et õpitust- kõrgem matemaatika, mehaanika, elektrotehnika, automaatika, füüsika ja sajal erineval viisil keemiast, on ikka kasu olnud küll :)
Lapsed, õppige inseneriks! :)
Teine sotsioloogilise vaatluse tähelepanek oli, et ma olin selles valimis ainus, kel on seitsmes töökoht. Kõikidel teistel kas esimene või siis teine peale lõpetamist. Ehk siis staaz 20-25 aastat ühes kohas.
Mis mul ometi viga on? Aga päriselt ka, ma ei ole seda kuidagi planeerinud või meelega teinud. Nii lihtsalt on läinud ja see on ju okei ??? Või siis mitte?
Teine erinevus teistega oli see, et ma olin ainus, kelle töökohta teati- me oleme sind ju telekas näinud... Täpselt viis sekundit ma mõtlesin, et huvitav, kas teen valesti, et lähen nn eesliinilt tagatuppa. Aga ei, see on õige samm.
Ja kolmas üllatus oli ka. Erinevalt mu klassikaaslastest, nägid kõik superhead välja. Füüsiliselt vormis, klanitud ja kenad. Tallinn?
Traditsioonilistele teemadele: millega tegeled, mis lapsed teevad, oli läbivana lisaks- mis sporti sa teed. Kes jookseb, kes kõnnib, kes sõidab ratta või suuskadega..
Kui variatsioonid teemal- kuidas riietub keskealine naine on seinast seina, siis üks on kindel. Keskeas daam on blondeeritud :) Eranditeta.
Ma ei väsi selliste ürituste puhul imestamast, kuidas alati, paari minuti järel taastuvad rollid ja grupidünaamika. Täpselt sealt, kus need kunagi pooleli jäid.
Kuigi meile endile meeldib mõelda, et oleme muutunud. Siis sattudes vanasse gruppi, on kõik endine.
Kuigi meile endile meeldib mõelda, et oleme muutunud. Siis sattudes vanasse gruppi, on kõik endine.
Nagu poleks vahepealseid aastaid olnudki.
Kord insener - alati insener:)
VastaKustutaMul on ka nimekaardil "insener", sest see kõlab uhkelt!:D
Kuigi olen juba aastakümneid administreerinud, mitte otseselt inseneritööga tegelenud.
Ja sellele, et aastatetagused rollid mõne hetkega taastuvad, kirjutan kahe käega alla!
Väga hea märkus grupidünaamika kohta. Järelikult pole mõtet minna, kui kuskil "grupis" olnud pole. MOTT.
VastaKustutaJah, ma olen ka alati seda tajunud. Eriti kui õpetajad ka kambas, siis nagu eriti.
VastaKustutaOmades kogemust mõlemalt poolt Atlandit julgen väita, et insener on üks väärt elukutse. Insener saab alati hakkama enam vähem igal alal kui just vahepeal lolliks end ei joo. Eelmine aasta oli meie 30 aastapäeva tähistamine, kõik lõpetanud on suht edukad ka praegu. Nõuka aja tehnikaalane haridus andis hea stradipositsiooni ülepeakaela kapitalismimaailma sisenemiseks. Rollide koha pealt nii ja naa, kuigipalju ikka tuli tagasi, samas omaaegsest nohikust suurfirma juhi nöökimiseni asi ei läinud, inimesed ikka natuke vanemaks ja targemaks saanud :P
VastaKustutaNo eks me ole täiskasvanud inimesed ja suhtleme vabalt.
VastaKustutaAga ma kuulaks juviga, kui keegi räägiks loo, et kooli ajal suhtles Mardi ja Mallega, kuid kokkutulekul selgus, et jutt jookseb paremini hoopis Triinu ja Taaviga.
Isegi, kui elukäigu järgi oleks loogilisem ja Triinu ja Taaviga selgub olevat rohkem ühist, siis Mardi ja Mallegabon ikka kuidagi mugavam.
Ilus tüdruk on ikka ilus tüdruk, kuigi välimuselt teevad nii mõnedki talle nüüd ära ja kuulsaks saanud klassivend on ikkagi omaette, kuigi peaks särana. Särab hoopis tolane liider, kellest pole suurt midagi saanud.
Vabandust vigade pärast
KustutaMul oli klassi kokkutulek, 30.
KustutaLõpetasime 1988.
Kõik on täiesti muutunud, vähemalt minu jaoks. Kõik. Eriti see mardi-malle vs triinu-taavi osa.
Kursa kokkutulek... ma ei kujuta ette, mis see peaks olema. Sellist nähtust nagu "kursus" sisuliselt ei eksisteerinud ju juba meie ajal. Sassis olid eri aastakäigud, vene armeest tulnud poisid, mingit kampa meist ei tekkinud.
Me oleme see piiripeal põlvkond. Mul siis vedas (? Või mitte).
KustutaStippi ja kursuse sain. Suunamist ja praktikat riigi poolt enam mitte :)
Stippi sain mina ka. Tegin sisseastumiseksamid maksimumi peale, nii et kohe päris palju sain :)
KustutaMul oli ka stipendium aga suunamist enam mitte.
KustutaMeie viimane keskkooli 25 oli selline, kus ma sattusin jutustama pigem nendega, kellega ma kooliaastate ajal kordagi vist vabatahtlikult ei suhelnud. Ma olin koolis kohutavalt häbelik. Mul olid lauas kaks klassivenda, üks edukas advokaat ja teine firmajuhiks saanud. Ma lihtsalt tundsin end hästi ja suhtlesi vabalt. Targad ja toredad inimesed, muu pole ju oluline :) Klassi "edukad tüdrukud" kippusid küll ka siis domineerima aga see oli sama koomiline kui kooliajal.
ma mõtlesin selle blondi pea peale. mu klassiõed on vist ka kõik blondid. ma ei ole blond, kunagi olen olnud ja mu samavana sõbrants on ka eluaeg end punaseks värvinud. aa me kumbki pole insenerid, mu klassiõed ka mitte.
VastaKustutasee, et kui inimesega jutt sobib, siis jääb see nii terveks eluks, sain ma juba vist umbes 30-aastasena kooli kokkutulekul aru. (meil oli esimesest 11. klassini peaaegu sama rahvas, maakooli värk. kui viimati klassikaaslasi nägin, olid kõik suht norm kaalus, äkki m noid pole näinud, kes paksuks on läinud). aga inimeste omavaheline sobivus ikka nii lihtsalt ei muutu, isegi kui inimesed muutuvad. mis omakorda tähendab, et ega inimesed ikka nii palju ei muutugi, kuigi ise ju tahaks loota, et olen ikka aastatega inimeste koha pealt targemaks läinud, mitte ainult välimuselt vanemaks.
sportimise värk pidavatki tänapäeval keskealiste hulgas väga popp olema, kuskilt lehest lugesin. ma pole kunagi sporti regulaarselt teha armastanud. kui 30ndate algus välja arvata, siis ma käisin päris mitu aastat igasugu trennides end liigutamas.
Kui ma praegu mõtlen, tuleb meelde ainult üks tuttav naisterahvas, kes on blondeeritud peaga, ja tema on hoopis noorukene.
VastaKustutagrupidünaamikaga on mul aga see kogemus, et kooliklassis (mis on kõige rohkem samana püsinud grupp, kus ma üldse olnud olen) muutus dünaamika juba kooli ajal, algklasside rollid ei jäänud püsima, põhikoolidünaamika õnneks samuti mitte; sellesama põhikoolidünaamika tõttu olin ma aga ka keskoolis nii autsaideriks jäänud, et kui kümme aastat pärast lõpetamist oli klassi kokkutulek, siis hakkas hulk inimesi minuga seal justkui esimest korda huviga tutvuma. ma olin nende jaoks peaaegu uus, võõras inimene.
VastaKustuta