.. ja kuidas surra meeldivalt.

Kas sa tead juba, kuidas sa tahaksid surra?

Mina tean. Kõik mu sobivad kehaosad võib doonorluseks annetada. Ülejäänud keha võib ära tuhastada. Ning minu poolest ei ole vaja järeltulijatele kohustust käia kusagil riisumas. Mu poolest võiks tuha kusagile metsa alla puistata. (Mu laps ahastas selle stsenaariumi peale, et siis pole ju mu hingel kuhugi minna ja ma tulen teda kummitama!! Ma lubasin, et ei tule, kui just midagi väga olulist öelda pole) Mu matustel peaks mängima Maarja esituses " Head ööd" ja Margus Kappeli esituses " Unustuste jõel". Tänan.

Ja loomulikult suren ma vaikselt ja rahulikult täiesti tervena oma voodis. Eksole.

Kuidagi naljakalt juhtus, et järjest oli kaks raamatut. Üks, mis rääkis kuidas vananeda ning nüüd teine, mis räägib suremisest,
David Dosa Making Rounds with Oscar. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde.

Mu lähisugulaste surmade põhjuseks on peamiselt insuldid ja infarktid. Mõni vähk ka. Samas on mu mehe perekonnas olnud dementsust. Ma olen seda lähedalt näinud.

Kas see, et ma jälle unustasin täna hommikuks äratuskella panna ( õnneks on meil nn topseltsüsteem, raadio hakkab mängima)  ja et ma piimaleti ees mitte kunagi ei tea, mis kuupäev täna on. Kas see on algav dementsus.
Raamatus on näited küsimustest, millega tehakse algav dementsus kindlaks. Ja on näide ka inimestest, kes selleks testiks nn ette õpivad. Reaalsus on see, et ette õppida pole võimalik. Erinevalt krimiseriaalidest, kus iga inimene suudab sekundiga öelda, mida ta tegi eelmise aasta 16. märtsil kell 14, ei ole dementsus lihtsalt mälu ja mäletamine, vaid konkreetsed puudujäägid mäletamises

Dementsus on selle sajandi uus katk. Ja kuigi raamatu autor lohutab, et ennetuse ja raviga tegeletakse väga aktiivselt, ja kes teab, äkki 50 aasta pärast on see lihtsalt ravitav... siis täna. On see reaalsus väga väga paljudele.
Ma ei tea, kumb on isegi hullem. Kas füüsiliselt voodisse aheldatud valudes piinlev lähedane. Või füüsiliselt okei, aga vaimselt hädas olev. Ja küsimus pole ju isegi mitte vanas inimeses.

Kas saab olla midagi kohutavamat, kui keegi peab jätma oma elu ja võimalused ja unistused ja sissetuleku. Et hooldada kedagi kes on kallis.
Või siis oli kallis. Ma ei sooviks mitte iialgi oma lapsele sellist tulevikku. Ja palvetan iga päev, et ka mina sellest pääsen.

Ma kasutasin vormi " oli kallis", meelega.
Üks asi, mis mind seda raamatut lugedes mõtlema pani. Dementsus muudab inimest. Lugude peategelaste üheks peamiseks väljakutseks oli soovitus "sa pead õppima armastama mitte seda inimest kes ta oli, vaid kes on ta nüüd". Ehk siis aktsepteerima seda, et haigus muudab inimest.

Ju ma olen siis mingi erand, aga mu vanemad, pole minu jaoks enam väga ammu need vanemad, kes nad olid mu lapsepõlves. Ehk siis, nad ongi juba muutunud, kuna meie rollid on ju muutunud. Kui ma neile mõtlen, siis väga ammu enam ei ole mu esimeseks mõtteks see, kuidas mind lugema õpetati, või kuidas me kelgutamas käisime vms lapsepõlvetegevus. See, mida selle raamatu peategelased räägivad ja taga nutavad.
Mulle on alati tundunud, et ma suhtlen oma vanematega liiga vähe, aga tuleb välja, et hoopis liiga palju? Kui tugineda filmidele, siis ameeriklane kolib kooli lõppedes kodust välja ning järgmisel korral näebki vanemaid alles enne surma?
Ja siis on loomulikult üllatus, et vanemad pole need, kes nad olid 40 aastat tagasi...

Loo intriig ja lugu on tegelikult kassist nimega Oscar, kes elab hooldekodus Steere House ning kel on võime ära tunda surijad. Kui inimene hakkab lahkuma, siis Oscar läheb tema juurde ning on lahkujale ja tema lähedastele viimase hetkeni seltsiks.
Autor üritab leida vastust küsimusele, kuidas Oscar teab.. ja pakub välja ka teadusliku selgituse, aga mu meelest ei ole see oluline.
Suurim väärtus on need lood ja nõuanded. Kuidas dementsus tekib, mida endaga kaasa toob. Lood surmast, valikutest.
Ma pole täiesti kindlasti seda raamatut lugenud, aga kogu see Oscari lugu kõlab väga tuttavalt. Äkki on tehtud mingi film? või olen uudistest lugenud?
Igal juhul olen ma ammu mõelnud, et omavalitsused peaks ehitama lähestikku hooldekodud, lasteaia ja loomade varjupaigad. (Käisime lapsega Aivazovskit vaatamas ja sõitsime mööda lasteaiast, mille aias oli... poni. Päris elus hobune. Näksis rohtu ja mõtles oma hobusemõtteid. Lastel oli ilmselt lõunaune aeg. Õnnelikud lapsed. Aga vist mitte nii õnnelik poni? :))

Ma ikka ja jälle imestan, kui keegi hakkab naiivselt rääkima, kuidas ta vanainimesena läheb eest ära kuhugi vanurite kommuuni. Okei. Aga miks sa kohe praegu ja täna ei lähe?  Millal see piir on, kui sulged ukse ja oled ametlikult vana ja ühiskonnas üleliigne. 65? 75`? 85? Mis sa arvad, mis nende paarikümne aastaga nii oluliselt muutub.
Sul on endiselt oma kodu, oma luba, rutiinid, reeglid, vabadus. Oma suhtlusringkond ja sotsiaalne võrgustik.
Sa saad elada oma kodus ja suhelda tuttavate endaealistega. Miks peaksid sa ühel suvalisel päeval kolima võõrasse kohta et suhelda võõraste omaealistega?

Ehk siis. Sa ei ei vaja ju abi ja elumuutust enne, kui on probleem. Probleem, et sa ei saa endaga hakkama ja lähedased ei suuda samuti selle koormusega hakkama saada. Ja selles olukorras pole vanadekodu/pansionaat/ hooldushaigla/hospiits enam lõbus seltsimaja, vaid valmistumine surmaks.

Sünnitusea tõus on kaasa toonud ka mõiste võileivapõlvkond.  Kui lapsi saadakse 20-dates, siis on su vanemad laste täisealiste saades u 60-sed, ehk su ellu jääb 10+ aastane nn vaba aeg enda jaoks.
Lükates laste saamise 30-40 aastatesse, saad need vabad aastad enne. Ja koos väikeste lastega oled olukorras, kus ka su vanemad võivad abi vajada. Sa oled nagu vorst või või kahe abi vajava leiva vahel.

Elanikkond vananeb ja nõudlus vanurite hooldusteenuse järele järjest kasvab, aga selle teenuse ja suremise juures on väike trikk. See on reeglina teenus, mille eest ei maksa ma ise. Selle eest peaksid üldjuhul maksma meie lähedased.  Ning see on usutavasti ka põhjus, miks hospiits  jääb alati alarahastatud valdkonnaks.

Need lood seal raamatus korduvad.
Alguses ei usuta. Ta on lihtsalt väsinud, halb päev, ajas sassi.. Perearst kirjutab välja depressiooni- ja  unetusravimid. (Ma ei viitsi hetkel raamatust otsida, aga oli toodud statistika et liiga paljud eakad satuvad haiglatesse liigsete ravimite koguse tõttu ).
Ja siis ühel hetkel küsib suvaline inimene, et kas tal on Alzheimer. Siis alles hakatakse tegutsema, sunnitakse perearsti tegema analüüse ja suunama spetsialisti juurde. Palgatakse abiline, aga asi ja kulud kasvavad üle pea. Saadakse koht hooldushaiglasse, kus on kohutav. Kust saadetakse haige haiglasse ja keeldutakse tagasi võtmast. Sest ta on tülikas ja häiriv ja kohti pole.
Kõlab nagu Eesti tervishoiusüsteem.
Ja siis lõpuks jõutakse hooldushaiglasse, kus on kassid.


Selle raamatu üks parimaid soovitusi ja tarkusi on jälgida ja meeles pidada suurt pilti. Et armastus on vahel lihtsalt lahtilaskmine. Et dementse võib terveks ravida kopsupõletikust, neerupuudulikkusest.... teha miljon testi ja analüüsi, torkida ja panna voolikuid... aga milleks? Et ta sureks füüsiliselt tervena, kuid dementsena.
Mitte ära tundes lähedasi, mitte suutes enda eest hoolitseda...
Andku jumal meile tarkust see hetk ära tunda ja lasta kallitel lahkuda väärikalt. Mitte reanimatsioonis, vaid hubases toas, kus kiisu on seltsiks...


Kui sulle meeldivad kassid, sul on vanemad ja sa usud, et inimesed surevad ükskord. Siis peaksid seda raamatut lugema. Dementsuse teemal oskan soovitada ka väga head filmi " Ikka veel Alice"

Ja kui otsid oma vanematele hooldekodu kohta ja sul õnnestub see saada, siis ära unusta küsida " ma ei märganud teil koridoris kasse, kas nad on kusagil peidus?".
Äkki me jõuame kunagi ka selleni siin Eestis....