Õiged vastused

kas sa tead, mis on su ettevõtte mission?
Ehk siis see, milleks te igal hommikul kogunete ja üldse kohal viitsite käia?
Aga kuidas on lood visiooniga- milline on teie ambitsioon? Kuhu te tahate jõuda?
aga väärtused? Mille järgi te inimesi tööle võtate, kuidas konflikte lahendate..?
(Eriti hästi tulevad su ettevõtte väärtused välja siis, kui lähed tööle teise firmasse või puutud pikemat aega mõne teise firma töötajatega kokku.)

Kui sa rahulikult järele mõtled, isegi kui sa töötad eesti firmas või mikrofirmas. Siis sa tegelikult tead neid vastuseid.
Ehk siis see teooria on õige ja nii peab ja see on loogiline ja kindlasti ka vajalik. Istuda aeg- ajalt maha ja arutada ning sõnastada ja kaardistada.Täiesti loomulikult peab ja võiks keegi kirjeldada mustri ja parimad praktikad ja selle kuidas üldjuhul on.
Aga.  Mul on mingi teema selliste asjadega, kus mult oodatakse õigeid vastuseid. Ma hetkel tõin näiteks selle missiooni- väärtuste teema, aga tegelikult kehtib see kõikide selliste asjade kohta.
Kui kogunetakse, raisatakse terve päev, seletatakse, arutatakse ja nimetatakse seda kõike minu motiveerimiseks.


Ehk siis. Me teame õigeid vastuseid. 
mingil veidral kombel olen ma viimastel päevadel järjest kuulnud raadiost saateid, kus külaliselt küsitakse: millised väärtused te saite kaasa oma lapsepõlvekodust. Inimesed vastavad alati mõtlemata ja kohe. Ja need on õiged vastused.
Mingil põhjusel ei hakka mitte keegi seletama, et ja.jaa.. mu vanaisa rääkis alati, et löö alati esimesena, enne kui sind jõutakse rünnata. Või et ema õpetas, et rahaga saab alati kõik asjad lahendatud. Või et isalt sain teada, et nali on nõrkadele., ja õpivad ainult lollid….
Või jah, sellistelt inimestelt vist ilmselt ei küsita seda küsimust kunagi.

Täiesti elementaarne, et keegi ei nimeta oma firma või enda väärtusteks ebaeetilisust või egoismi või muud, mida üldtunnustatult halbadeks peetakse.
Ma ei oska öeldagi, mis mind selle teema juures rohkem närvi ajab.
Usutavasti on mul  mingi psühhotrauma, või olen ma seda liiga palju teinud või ma lihtsalt väärtustan oma aega liigselt. Mind ärritab, kui lihtsad asjad muudetakse keeruliseks. Arutatakse, raisatakse aega. Kuigi, nagu ma ütlesin, me kõik ju tegelikult teame õigeid vastuseid.

Huvitaval kombel on sageli just neil firmadel, kes selliseid asju kirja panevad, probleem, et need kirjapandud ei vasta tõele. Näiteks ajab mind närvi, kui ma loen, et firma, kel on probleemid maksedistsipliiniga, kes pidevalt nihverdab ja kasutab kõlvatud konkurentsi- seadnud oma väärtusteks eetika, aususe ja koostöö. Või et turul teada tuntud jäiga bürokraatia, hulluksajavate reeglite ja segase süsteemiga hiigelfirma nimetab oma väärtuseks lihtsuse…

Ja kui ideaalses süsteemis sa ka ei töötaks, siis firma, nii nagu ka riik, pole ju asi iseenesest. See moodustub inimestest. Ja inimesed kas on või ei ole seda. Ma arvan, et ma taluks selliseid koosolekuid paremini, kui jutt ei oleks deklaratiivne, vaid osa protsessist. Et me pürgime selles suunas. Ja astume sellised sammud.

Teine probleem on mu loomuses. Ma ei kannata raame ja reegleid ja õigeid vastuseid.. Ma olen tänu neile teemadele hoolega mitu päeva mõelnud, et huvitav, mis on siis minu kodust saadud väärtused. Veidral kombel olen ma vanematelt võtnud üle halvad või siis pigem küsitava väärtusega hoiakud.
No ei ole ju näiteks vastutus- ja kohusetundes, või tammsaarelikus töörabamises küll midagi uhkustamisväärset. Samas ei kanna ma oma vanemate positiivseid väärtusi ja ka vastupidi. See, mida ma enda juures pean heaks, see pole pärit mu vanematelt.
Minu elus on õigeid vastuseid vaid üksikuid. Näiteks, kui te ütlete mulle et 1+1 on 2, siis tüüpiline mina vastab et … ookeii. Aga see ju sõltub. Kui üks on näiteks ülekaaluline, siis pole see kaks võrreldav teiste kahtedega. Või vahel võib olla nii, et 1+1 jääbki 1+1ks, neist ei moodustu 2. Jne.

Miks ma seda kirjutan. Mul seisab ees kaks analoogset üritust. Ja nüüd on mul dilemma. Kas minna nende mängudega kaasa. Analüüsida entusiastlikult protsessi, mida reaalses elus ei toimu, Et siis jõuda... oo üllatust, Õigete vastusteni, mida me kõik ju ometi teadsime.
Saame linnukese kirja ja asi tehtud.
Või hakata jonnima, esitama ebamugavaid küsimusi. Ajada närvi korraldaja ja teenida kolleegide pahameel,  kuna minu pärast ei saa õigel ajal kohvipausile.
Ehk siis olla mina ise.