Ainult üks soov

Kui sa saaksid soovida ainult ühe soovi ja see läheks ka täide, siis mida sa sooviksid?

Ma loen praegu üht raamatut, kus oli selline väljakutse. Ning olen päris mitu päeva selle üle pead murdnud. Eesti muinasjuttudes oldi õiglasem ja tehti elu lihtsamaks: soovida sai kolm soovi. Sellega ma saaksin hakkama. Aga ainult üks.

Ütle millise maasika sa valid ja ma ütlen kes sa oled. Mina olen vanem laps ja ema ja mind on titest peale kasvatatud nii, et kõigepealt teistele, siis endale ka.  Siiamaani söön ma ka üksinda kodus olles ära  kõigepealt koledad maasikad. Ja alles siis, kui saan aru, et pole ju vaja kellelegi jätta, siis ka ilusad.

Nii et mu esimene mõte liikus kohe automaatselt teistele. Et lähedastel oleks tervis korras ja läheks hästi. Mis on ju kaks soovi. Või peakski üldiselt soovima kõigile head tervist?

Istub ees

Ma vaatan ja mõtlen, et pidu. See on eestlase jaoks masendus. Töö on see, mis rõõmu teeb.
Pidu on häda ja peavalu.


Tähtsatele näidati ainult mehi. Naisi oli kaks ja ka need kõndisid üle laipade ja trampisid meestel kukil.
Eesti naise kuvand ?

Köögikombain

Ma sain eile aru, miks enamik inimesi ei armasta köögikombaine. Ja miks nad on hämmingus, kui räägin entusiastlikult sellest, kuidas see mu elu lihtsamaks teeb.

25 aastat tagasi sain pulmakingiks köögikombaini. Philipsi. Mudelil pole tegelikult mingit tähtsust, sest seda ei toodeta enam nagunii. Masina kinkisid mulle soomlased. see oli toona haruldane ja kallis asi.
Vahepeal on kõike juhtunud. Masin on aidanud mul raha teenida, äganud koormuse all. Ja siis jälle seisnud, oodanud, kuni ma endale kodu leian. Ja siis jälle mind aidanud.
Ma armastasin teda väga. Õngitsesin riiulist, viskasin vidinad sisse, samal ajal tegin muud vajalikku, kuni masin toimetas. Korpus on siiani kõva ja tubli ja mootor töötab tõrgeteta.
Aga. üks lüliti läks katki ja selle parandamise hind on mõttetu. Ja ilmselt on parandamine ka võimatu.

Kasutud inimesed

Me otsime töötajat.
Laekunud on seitse avaldust, aga pea ükski neist ei kõlba. Räägib otsija.
Kõigil on ainult B1 keeletase, kaks tundusid enam- vähem. Need kutsusin intervjuule, Loodetavasti vähemalt üks neist sobib.

Kuidas nii, imestan mina. Me ju käisime töömessil, saime sadu cv-sid. Ise rääkisin päris mitmega, olid täitsa tegusad ja normaalsed.

Usu mind, räägib otsija. Ma olen need cvd sada korda läbi lapanud, sealt ei ole mitte kedagi võtta.
Ja enamik on üle viiekümne.

Kui vana sa ise oled, narrin.

46, vastab ta.

Mida sa arvad, mis sinuga nende nelja aasta jooksul nii pöördelist juhtub?

Aga ikkagi.

Reklaamiklubi 11 Ma tahan lihtsalt kiita

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma Maanteeameti poolt korraldatud sujuvast lubadevahetusprotsessist. Imed jätkusid. Kuu hiljem sain uue kirja: teil hakkab lõppema tehnoülevaatus.
Kui ma lisan siia juurde, et viimase 20 aastaga on eestimaalased hakanud kasutama helkureid ja turvavööd, siis,.,..

Suur kummardus ja kiidusõnad. Väga tubli töö!



Eile sain reklaampostituse. Üldiselt ma neid ei vaata, aga kuna selle kuju ja kujundus olid omamoodi, voltisin lahti. See oli Viljandi linna reklaam. Kuhu minna, kus süüa, kaart. Soovitused.
Konkreetsed inimesed, kes on nõus juhendama.
Ja mis veel oluline- kuidas tulla Viljandisse ühistranspordiga. Aastaga 2014 võrreldes on elu läinud kõvasti paremaks. 
No nii super, et super.

PS. Mul on plaanis paari nädala pärast Võrru minna. Nii et kallid võrulased, ootan huviga!!! :)

kes õpetaks õppima

mul on kolleeg, kes tuli Eestisse elama ja õppis keele selgeks alles 30-dates eluaastates. Kuna tal on keeleeksam tehtud, siis ta teab, et ametlikult on ta keeletase C1.

Väga väga tubli naine.

Vahel, kui tal on vaja välja saata väga tähtis, oluline kiri, siis palub ta mul see igaks juhuks üle vaadata. Harva, kui seal on midagi täiesti valesti.
Ka siis, kui ta saadaks need välja kontrollimata, oleks kõik okei. Arusaadav, mõte selge ja tekst loetav.
Aga on midagi, millest saab aru, et tema emakeel ei ole eesti keel. Lauseehitus, kasutatud sünonüümid. Mingid pisikesed nüansid reedavad.

Ma kirjutasin mõni aeg tagasi, kuidas ma külma duššina tõdesin, kuidas ma üldse ei oska inglise keeles kirjutada. Üldse. Üldse.
(Eesti keelt ka ei oska, aga see on kuidagi vähem piinlik. Minu keel, ise tean kuidas kirjutan)
Ma loen viimasel ajal ainult inglise keeles. Mu töö nõuab aeg-ajalt inglise keeles suhtlemist. Ma üritan kuulata ingliskeelseid tekste ( see on väga väga raske). Olen uuesti läbi lugenud grammatikareeglid. Aga ikka ja jälle on mul vaja kirjutada hoopis keerukamaid konstruktsioone :)

Olen näidanud oma tekste ja palunud neid targematel parandada. Ja tagasiside on sama, mida mina annan kolleegile. Ma teen temast rohkem vigu, aga need on õpitavad ja parandatavad. Kõik on enamvähem. Arusaadav.
Aga.
Aga sa kirjutad eesti keeles.
Nii lihtsalt ei öelda ja sellist sõna ei kasutata.


Kuidas õppida kirjutamist?
Nagu näitab Marina seis, ei aita ka keelekeskkonnas elamine ja töötamine.
Ideid?

Robin O`Bryant Ketchup is a Vegetable: And Other Lies Moms Tell Themselves

Ma tagurdasin eile vastu posti. Irooniline, sest mu auto on varustatud vingete anduritega. Ma võiksin teha igasuguseid avariisid, aga mitte tagurdades ja mitte vastu posti.

Väga nõme lugu, palju raha- , aja- ja närvikulu. Kui ma tahaks seda nüüd lugejate või kuulajatega jagada, peaksin seda tegema tragikoomilises võtmes. Noh, et oleks naljakas.
Ja suurim väljakutse tekiks sellest, millisesse positsiooni ma asetaks iseenda. Kas mina kui saamatu õrn naine, kes nagunii ju autoga koba ja oh mind tobedat. Või pole see, kui tark või loll või osav või saamatu ma olen, üldse oluline. Äpardused saab naljakas jutustada ka enese isikut kõrvale jättes ja rääkides vaid loost.

Mind vaevab juba pikemalt küsimus, et kas Ameerika noored elavad klaaskuubikus. Nad ei vaata ega kuula meediat, ei suhtle sõpradega ega vanematega, ega sugulastega, ei loe raamatuid...?
või millega selgitada seda eluvõõrust, mis kajastub ühest raamatust teise.

Esoteeriline jama

sa võid selle postituse vabalt vahele jätta. Ma tahtsin lihtsalt kaks mõtet kuhugi kirja panna.

Ma mõtlesin ükspäev, et kui on olemas mitu elu, siis mul on see ilmselt esimene. Mind on siia saadetud vaatlema. Istun punases hop on ja off bussis. Eesmärk on saada võimalikult palju ja erinevaid  kogemusi ja muljeid.
Ma olen oma hingelt uudishimulik ja väga ebakindel. Nagu lapsed ikka. Avatud ja vahetu ja siiras. Aga kui mulle ei anta kohe kommi või ma ei taha minna homme kooli, siis meister manipuleerima, mossitama ja näitlema, nii et lastekaitse ja kiirabi mulle kohe appi tõttavad.

Kõike on antud keskmiselt, et saaksin kõigest natuke midagi teada. Head ja halba. Näpuotsaga tuntust ja tunnustust, natuke rikkust ja natuke väga vaeseid aegu.  Elu linnas ja elu looduses. Võimalus proovida nii oma humanitaarset- kui ka reaalpoolt. Võimalus elada sotsialismis ja kapitalismis. Kõik on keskmine keskmine.

Energiat anti ka jaopärast, ja selle suutsin ma lolli peaga kohe alguses ära raisata.
Ma ei saagi mitte iialgi leida miskit kutsumust, sest eesmärk ongi natuke kõigest testida ja proovida. Ma ei saa kunagi välismaal elada, aga ma olen saanud seal natukene töötada ja piisavalt reisida. Kuna eesmärk on kogeda erinevat, siis ei leia ma iialgi inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt.  Ma pean selles bussis istuma üksinda, et saaksin rahulikult teha märkmeid, jätta meelde, et siis hiljem saaks teha korraliku esitluse ja järeldused.