teisipäev, 27. september 2016

Kui ma oleksin suur

Ritsik kirjutas hea loo sellest, millal inimene saab täiskasvanuks.

Mina end täiskasvanuks ei pea.
Ja eelkõige põhjusel, et ma ei suuda kohanduda rollidega.

Ma hakkan lihtsalt napakalt naerma, kui keegi on tähtis ja oluline.
Eriti naljakas on see siis, kui mängu tulevad võõrsõnad, graafikud, süsteemid, mudelid ja maatriksid.
Aarrhh... vastuse saamiseks ei pea asju nii keeruliseks ajama. Ja tavaliselt on mul õigus, vastus ongi alguses olemas. Aga see pole oluline.
Oluline on see mäng, mida mängitakse. Teatud rutiinid ja käitumisreeglid, mida peab järgima, et oleks tõsiseltvõetav mulje.
Mulje siis minu meelest. Sest on väga palju inimesi, kelle meelest ongi niimoodi päris ja õige.

Ma pole kindel, et täiskasvanuks olemise määravad õpitavad või vajadusest tingitud oskused- a la käisin juba viieselt poes, tegin kümneselt süüa ja 15 aastaselt panin pere eelarve kokku.

Mulle tundub, et see piir on pigem mentaalne. Mingites tegemistes ja tegematajätmistes,.
Ma kasutaks väljendit- oskus kontrollida oma emotsioone, aga ma tean, et see pole õige. Ma tean päris mitut, kes oma emotsioone ei kontrolli, aga keda ei peeta lapsikuks,  vaid vastupidi- küpseks tegelaseks.

esmaspäev, 26. september 2016

Kuidas kujundada Eesti mainet

tegelikult oleks olnud üsna meeleolukas, kui presidendiks oleks saanud Helme ja välisminister on Ligi,
Ilmselgelt oleks uudisekünnise ületamine lihtsamast lihtsam.

esmaspäev, 12. september 2016

Minu esimene miljon

Ma pole nii ammu kirjutanud,
Ja tuleb pikk ning depressiivne postitus.

Viimased 20 aastat olen ma mõtisklenud teemal, kelleks saada. Kuna ma olen kärsitu tegutseja tüüp, kes usub, et võitmiseks peab ostma ka pileti, pole ma käed rüpes istunud.
Ma olen teinud sadu teste, lugenud, analüüsinud. Astunud konkreetseid samme.

Näiteks?
ca 10 aastat tagasi läksin uuesti ülikooli. Tagamõtteks, et äkki keegi märkab mind ja kustub õpetama. Et saan uusi ja huvitavaid tuttavaid. Et tekib uusi põnevaid aknaid, mida avada.
Mõni aasta tagasi õppisin veebiprogrammeerimist. Et äkki olen valel teel ja peaks proovima täiesti uut ja täiesti teistsugust eriala.
Ma olen vabatahtlikult end pressinud kõiksugu ümarlaudadesse ja töörühmadesse. Et saaks ideid, tuttavaid..
Ja nii edasi. Ma võiks neist katsetest kirjutada mitu postitust.

Mitte halligi pole sellest kasu olnud.
Või noh. Kasu on olnud. Olen saanud uusi teadmisi, mida ma reaalselt rakendan. Mu briljantne cv on veelgi briljantsem. Olen veelgi ülbem ja ülekoolitatum. Mu faceebokis on veel 100 sõpra rohkem..
aga mitte keegi ei helista mulle... hei, ma just mõtlesin sulle, tule ja teeme ühe ägeda idee teoks. Ma ise ei tõuse hommikul- ahh, just see ongi mu elu mõte ja karjäär... Ma olen läbipaistev. Mind pole olemas (nali).

reede, 2. september 2016

sügismurdumine

Miski minus on kapitaalselt muutunud.

Kui varem andsid inimesed mulle energiat. Ma tulin kohtumistelt ära sõna otseses mõttes suu kõrvuni. Siis nüüd ajavad inimesed mind nutma. Ma ei suuda teistmoodi olemist võtta uudishimuga või huumoriga või .. ma ei mäletagi, kuidas ma varem sellest niipalju üle olin. Praegu mind lihtsalt häirib, et olen täiesti teisel lainel.

Varasemalt olin ma isegi natuke uhke, et suudan kompleksivabalt manipuleerida, hämada, musta valgeks rääkida.
aga aeg sai vist täis.
Viimase kahe päeva jooksul on tehtud mulle ettepanek valetada ja seadust rikkuda, sunnitud õigustama väärtusi ja samme, mida ma õigeks ei pea ja .... ma ei saa.
Ei ole ainult töö. Olen mina ise ka.

Ma astun reaalseid samme sellest välja, aga see kõik võtab aega ja ma ei tea ju tegelikult, kas see õnnestub.

Kõige keerulisem on, et mu peas keerlevad eseneseabi õpetussõnad.. kõik sõltub ja algab mõtemisest.
Äkki ma mõtlengi valesti. Näen tonte, kus neid pole. Ei peaks põgenema, vaid veel tugevamini võitlema. Ehk muutubki maailm paremaks ja mulle on antud imeline võime inimesi muuta?