Kui varem andsid inimesed mulle energiat. Ma tulin kohtumistelt ära sõna otseses mõttes suu kõrvuni. Siis nüüd ajavad inimesed mind nutma. Ma ei suuda teistmoodi olemist võtta uudishimuga või huumoriga või .. ma ei mäletagi, kuidas ma varem sellest niipalju üle olin. Praegu mind lihtsalt häirib, et olen täiesti teisel lainel.
Varasemalt olin ma isegi natuke uhke, et suudan kompleksivabalt manipuleerida, hämada, musta valgeks rääkida.
aga aeg sai vist täis.
Viimase kahe päeva jooksul on tehtud mulle ettepanek valetada ja seadust rikkuda, sunnitud õigustama väärtusi ja samme, mida ma õigeks ei pea ja .... ma ei saa.
Ei ole ainult töö. Olen mina ise ka.
Ma astun reaalseid samme sellest välja, aga see kõik võtab aega ja ma ei tea ju tegelikult, kas see õnnestub.
Kõige keerulisem on, et mu peas keerlevad eseneseabi õpetussõnad.. kõik sõltub ja algab mõtemisest.
Äkki ma mõtlengi valesti. Näen tonte, kus neid pole. Ei peaks põgenema, vaid veel tugevamini võitlema. Ehk muutubki maailm paremaks ja mulle on antud imeline võime inimesi muuta?
Kindlasti suudab üks keskmisest taibukam(tõenäoliselt ka vähem taibukam) olevus mõelda enda elu raskemaks kui see tegelikult on. Ja ilmselgelt mõjutavad ka mõtted nii mõndagi. Samas olen skeptiline selle suhtes, et - mõtle häid mõtteid ja kõik läheb vägisi käes rõõsaks. Taaskord, vahest tõesti. AGa miks vaid vahest ja mitte alati? Leian, et sel lihtsal põhjusel, et me ei kontrolli tegelikult halligi. Eriti vähe kontrollime me enda mõtteid. Samamoodi nagu vahest tuleb nö "hea" mõte ja tõrjub selle "halva" mõtte - jääb see "hea" mõte vahest lihtsalt tulemata. Ehk siis - kontroll on illusioon. Samas on piisavalt näiteid kus inimesed end haigeks mõtlevad. Ja see on täiesti võimalik - aga ka selleks peab olema alge, tahe, suundumus...mille inimene siis loomuomaselt äärmusesse surub. Selleks oleme võimelised küll. Kui aga tekivad säärased kerged kahtlused, et ei tea kas peaks mõtlema paremaid mõtteid, või muud säärast...siis no selle jälgimine on hea harjutus :) Nägemaks, et tegelikult vahest lihtsalt kisub asi vägisi "kriminaalseks" ja see on osa sellest kompotist, mida me eluks Maal nimetame. Ehk siis no worries :D Tee seda, mis tundub õigem ja võid kindel olla - saad jalaga...aga samas oled edaspidi sõltumatum. Mida sõltumatum oled, seda rohkem inimesed Sind kardavad ja togivad, aga samas teatud hetkel on Sul sest täiesti kama kaheksa. Tee nii kuis õige tol hetkel tundub, sest mõne aja pärast võib ka see tunduda väär ;)
VastaKustutakama kaheksa:) see kõlab juba tõesti nagu totaalne puutumatus:)
VastaKustutaMõnikord võib minna kompromissidele, aga see peab olema midagi sellist, mis ei riku enda väärtusmaailma. Sest muidu võib juhtuda, et kaob austus enda kohta. Kaob see, kes oled tõeline sina.
VastaKustutaLund ei ole nii ammu sadanud, aga mõni juba muretseb :D
VastaKustutaEt sajab ja sajab lõpuks nii palju, et ma ei jaksa kanda
ja murdun selles vaikses sajus jõuluõhtul kellade saatel.
Inimene ei ole oks, ta paindub, nagu kirsipuu :D