Riigi Mehed

raadios: keskil võiks olla niipalju riigimehelikust, et oma kandidaat tagasi võtta ja teiste kandidaatide poolt hääletada.

Siim: Mina ei loobu valimiskogust. Aga Marina võiks mõelda, kas on mõtet riskida erakonna ühtsusega mingi väikse seltskonna huvide pärast.

Statistika. Minu jalutusringi vene rahvusest mehed eelistasid konkurentsitult Nestorit.

Kergemeelne

Kuidas saada aru, et su dekoltee on liiga avar.

Olin ühel pidulikul üritusel. Tähtis inimene pidas kõnet. Kõik kuulasid hardunult.
Tunnen, et keegi siputab põues. Instinktiivselt rabasin käega ja keegi nõelab mu rinda. Au- ja häbitunnet ignoreerides õngitsesin rinnahoidja vahelt välja tigeda herilase ja saatsin häiritud putuka minema.

Ma ei saanud vihjest aru.
sest nädal hiljem juhtus täpselt sama.
Seekord olin niipalju targem, et käega surkima ei läinud, vaid vabastasin meeleheitel looma nii, et me mõlemad terveks jäime.

Räpased vanamehed

Täiesti juhuslikult lugesin järjest kaht raamatut, mis on omavahel väga väga sarnased ja samas nii erinevad.
M. Houellebecq Saare võimalikkus ja Tõnn Sarv Ülestunnistus. Esimene on ilukirjanduslik fantaasia ja teine autobiograafia. Kui see oleks mu esimene Houellebecq, siis arvakski et ilukirjandus jne. Ma ei tea, kas kaks on hulk, aga kahe raamatu järel julgen väita, et mõlemal autoril on sama probleem.

Kaks seksistliku vanameest.

Elamas maailmas, kus tütardel pole nimesid. Rasedus on naise asi. Kus elu on sinu enese egoismist lähtuv ja asjad lihtsalt juhtuvad, ilma et peaksid vastutama ja midagi tegema.

Need mehed ei hooli oma lastest ja taastoodavad sellega endale klientuuri. Isakompleksiga näitsikuid, kes on nõus vanameestega magama. 

Michel kirjeldab meisterlikult seda alandust, kui vanamees on juba liiga vana noore liha jaoks, aga Tõnnil läheb paremini,

See on tegelikult tülgastav ja hale.  Vormitu ja vana, aga ikka flirdib. Uriini ja kopituse ja niiskuse hais.

Ka naised hakkavad haisema, aga hiljem.

Vihapostitus blog.tr.ee

Ma ei saa aru. Lihtsalt ei saa.
Olen nüüd mingi ajaperioodi jooksul üritanud sinna lisada kolme blogi. Nii wordpress, kui ka blogspot. Ja see ei õnnestu.
Küll ei leia tunnuskoodi üles. Küll läheb blogi feed valesti kirja nt topelt. Ma näen seda, aga ise ju muuta ei saa.
Kirjadele keegi ei vasta, olen kirjutanud kõikidele lehe servas olevate aadressidele....

Ma saan aru, et eraasi ja omaniku raha ja tema probleem, kui ei oska populaarset saiti tööle panna.
Aga miks ometi?

Kui tihe see kirjavahetus siis ometi on, et vastata ei jaksa. Kui palju on tehnilisi probleeme, et neid lahendada ei suuda.
Miks ei taha inimene saada rikkaks. Sul on käes varandus- kontaktid. Reaalne raha. Pane see ometi teenima.
Ükski su konkurentidest pole suutnud sama taset saavutada. Aga äkki homme suudab. Ja siis on juba hilja.

ja teisalt on huvitav, et keegi teine saitidest ei ole blog.tr. ee nõrkusi ära kasutanud. Sealt kopeerinud parima praktika ning hoopis ise reklaamiraha endale korjanud.

Miks see mulle korda läheb? Sest ma endiselt, lisaks feedlyle kasutan seda keskkonda. Seal on mugav vaadata kommentaare ja teha blogiliste.  Tahan või mitte, sealt tuleb mu blogisse suurim liiklus ja mul on väga kahju, et uued ja alustavad blogid ei saa sama kanalit kasutada.

Valiks rõõmuga alternatiivi, kui see vaid olemas oleks.



Õnneks on elu tasakaalus. Sain hiljuti smsi, et võitsin 2 miljonit. Kas pole tore! Seda enam, et ma pole iial mingist loteriist osa võtnud ja maailma miljardite telefoninumbrite seast just mind välja valiti....:)

Teatriseiklustest

On kaks asja, mida ma tõepoolest ei talu: meresõit ja vabaõhu teatrietendused. Ja ikka suudab keegi mind jälle pehmeks rääkida.

No kuidas sa ütled ei, nii raske on ju pileteid saada, nii head näitlejad...
Me ei tohiks keelduda elamustest ja positiivsetest emotsioonidest ja seiklustest, sest neid on niigi meie elus liiga vähe. Ja kõik kultuursed inimesed käivad teatris ja eriti käivad nad teatris, mis toimub rabas või muus ootamatus paigas.
Ning mina olen ka kultuurne inimene.

Piletiga kaasnevas kirjas oli vihjatud, et kui välja arvata see ja see ja see ja see toit ja jook, siis  tasub merereisile kaasa võtta piknikukorv. Ma suhtusin sellesse rahulikult ja eriti tähelepanu ei pööranud. Kodus enne minekut nagunii sööb. Ja sõites tasub magu igaks juhuks tühi hoida Tagasisõiduks- koju pidime jõudma hilja- tasub paar pirukat ja natuke juua võtta. Aga teema puudub.

Ja siis paar tundi enne minekut helistab sõber, kes on parasjagu poes " piknikukorvi täitmas". Aga mida sina võtad?, küsib.
Mind haaras hüsteeria.

Mitte midagi ei võta, miks peab midagi kogu aeg sööma. Ma ju pooli inimesi purjeka peal ei tunnegi- kas ma pean siis kõigile võtma. Või söön rahulikult oma toitu ja teised vaatavad  vesise suuga pealt...

Tekkinud oli probleem.
Ma olen vanakooli inimene. Kui peab siis peab. Kui toit, siis kolm käiku.
Tormasin turule.

Päriselust

A: ta ütles mulle, et arvuti taga töötamisest on tal nägemine oluliselt kehvemaks jäänud ja pidevalt on      peavalud. Et  kas saaks poole kohaga tööd teha. Ma ütlesin, et kui tervis ei pea vastu, siis pole see      töö tema jaoks. Ja lasin tal lahkumisavalduse kirjutada.



B: Eile läks meil väga pikalt, mingi kella 2-ni õhtul ja ta ütles, et ta homme ei tule. Ja kujuta ette, ei          tulnudki! Lihtsalt ei tulnud tööle.
C: On ikka nahhaalne. Kas tal on invaliidsus ka?
B: neil kõigil on invaliidus. Riik annab ja maksab siis nädala puhkust lisaks.
C: minu meelest maksame neile liiga palju palka. Selline suhtumine...

D: ma peaks ka invaliiduse vormistama... saaks ka puhkusele....
B: sa ei jõua seda puhkustki ära puhata, mis sul praegu ette nähtud on ju...

Lihtsalt ilus

Ma elan mingis veidras meediaruumis. Kõikidest üritustest ja sündmustest kuulen ma uudistest alles minevikuvormis. Et juba toimus.
Nii et, kui kuulsin Vikerraadiost, et Loomaaias toimuvad klassikakolmapäevad, tundus see uskumatu ja möödapääsmatuna. Kuidas ma siis ei lähe?

Esiti ajas mind närvi korraldus. Loomaaed pannakse kell 19 kinni, kontsert algab kell 20. Ehk siis sa pead tulema enne seitset, ostma pileti ja passima tund aega. Miks ei võiks alustada juba kell seitse, või lasta kontserdile läbi kohviku ning müüa sinna eraldi pileteid..

Aga kui olin pileti ära ostnud, leebusin. Õhtu oli imeliselt soe ja täiesti kuldne. Rahvas oli koju läinud, vaid üksikud jalutasid veel  loomaaias ringi.
Mulle meeldib Tallinna loomaaed. Palju on veel teha, aga see, mis on tehtud on väga äge. Eriti vaimustatud olen ma nende aednikust. Mu meelest imeline töö.

Jalutan, lasen end päikesel soojendada. Elevandid on kodus. leopardid pikutavad ja võtavad õhuvanne...
Kaks heledat naisehäält hõiguvad: Holger, tule koju! No tule ometi. Palun tule nüüd...! Tule ometi tuppa!

H. Rappaport Neli õde

Kõige rohkem on kahju sellest, et see on väga halvasti kirjutatud raamat.
Kui ma loen ühest ehk kõige traagilisemast eluloost ja ma lõpus isegi ei nuta, siis see on halvasti kirjutatud.

Ja kahju on seepärast, et materjal on ju intrigeeriv. Raamat tugineb konkreetsetele ajaloolistele allikatele- kirjadele, päevikutele,  Ja ometi jäävad neli õde, kes pealkirjas, skemaatilisteks ja tegelikult tundmatuteks. Me saame teada, et nad olid " ilusad ja armsad" ja see on kõik. Mida nad tegelikult mõtlesid ja tundsid, millised inimesed nad olid?

Siinkohal võib vaielda, et kas raamatu autoril on õigus interpreteerida ajaloolisi allikaid oma äranägemise järgi,
Aga me kirjutame ja loeme blogisid, ja pisikestest kildudest tekib meile kirjutaja nägu. See võib olla vale või kaldu, aga ometi me tajume kirjutatud teksti taga mingit inimest. Kuidas on siis võimalik kirjadest ja päevikukatketest kokku panna raamat, mis ei ava kirjade autori loomust, iseloomu.
Ilmselt oli materjali selle autori jaoks liiga palju ja nii nagu ta ise tegelikult vihjas- Olgat, Tatjanat, Mariat ja Anastassijat ei võetud kunagi eraldi isiksustena. Ja ta ise astub sellesse samasse ämbrisse. Tark mõte oleks olnud võtta üks- kaks õde, kirjutada sündmused nende silmade läbi ja jätta kõik ülejäänud kõrvaltegelasteks.

Remont 2

Ma kartsin kõige hullemat, ja see oli tegelikult veel hullem.
Remont.
Kokku siis alates ettevalmistustöödest kuni viimase liistu seinalöömiseni poolteist kuud.
Nojah.
Tegelikult tahavad veel mõned tekstiilid värskendamist, aknad vaja pesta, tööde käigus selgus nimekiri asjadest, mida oleks vaja sorteerida. Ja ... värskel taustal näeb mööbel õige väsinud välja. Aga põhimõtteliselt on ikkagi valmis.
Kui oleks teadnud, poleks alustanudki. Ausalt.

Mu parem käsi on täiega pekkis, kuigi ma üritasin niipalju kui võimalik nühkida, pesta, hõõruda vasaku käega. Ja mis kõige kurvem. tundub, et sellest kõigest ei taastugi. Ikka veel olen ma hommikuti ärgates surmväsinud. Ma peaksin nüüd puhkuse võtma.

Minu sügav kummardus kõigile, kes möödaminnes remondivad ja suudavad seda teha.
Ma teen kõik selleks, et see oleks minu elu viimane remont.

Kõige nukram on see, kui uus valge ja avar ruum täitub taas (vana) mööbliga. Avarus kaob. Värsked seinad kaovad. Mööblit ja asju on liiga palju.
Aga millest loobuda- voodist? lauast? toolidest? Kappidest?
Ja tunne on, et tegelikult polnudki vahet, mõttetu töö.