Teel

Proloog
Ükskord oktoobris 2012. Oli külm  ja pime ja vihma sadas.  Väljas oli tavapärane pluss 8. Tegin tööd st arvuti oli lahti ja vaatasin aknast välja.
Ja järsku langes mu peale ilmutus ja ma sain valgustatud! Järsku ma teadsin MIDA ma tahan. Ma tahan töötada sügisel ja kevadel seal, kus on soe- ehk siis teha tööd, mis annab sissetuleku ja geograafilise ning ajalise sõltumatuse.



Motivatsioon
Oluline minu  jaoks oli valida midagi sellist, millest ma võimalikult vähe tean. Sest ma tunnen ennast. Mu mõistus hakkab kohe tänitama: kullake, tee arvutus näppudel- see lihtsalt ei tasu ära. Kas sa kujutad ette. MILLINE konkurents sellel alal on. Nad on koos õppinud ühes koolis ja ennast 10 aastaga üles töötanud. No mismoodi sa kujutad ette, et suudad ennast sinna ringi sisse süüa jne. 
Vaja oli midagi täiesti tundmatut. Aga huvitavat.

Kui Alice teelahkmele jõudis, ootas teda seal Irvik Kass. Alice, suutmata otsustada, kummale poole minna, küsis: “Kuhu poole ma siit peaksin minema?”

Irvik Kass vastas: “See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda.”

“Mul on enam-vähem ükskõik, kuhu,” teatas Alice.

“Siis ei ole ka tähtis, kuhupoole sa lähed,” sõnas kass.

L.Carroll

Katri kirjutas 2011 aastal sellest, kuidas lapsi programmeerima õpetada. Hmm mõtlesin tookord. Surfates leidsin Phytoni õpetuse. Mis osutus lihtsaks ja loogiliseks. Aga... Ühel hetkel küsisin endalt, et vahva küll- tean, kuidas poomismängu programmeerida, ja mis siis? Mis ma nüüd selle  teadmisega pihta hakkan? Ja sinnapaika see jäi.

Mul oli vaja motivatsiooni. Porgandit, mis kogu aeg silme ees ripuks.
Kirjutasin enda jaoks välja viimaste aegade IT-teenuste hinnapakkumised koos tööde sisuga.  No näiteks 2800 eurot üks mänguke ja 6000 eurot keerulisem kodulehekülg ja siis üks kampaaniaplatvorm 1640 euro eest.
Võtan ja õpin neid ise tegema. Otsustasin.
Ma pole jõudnud uurida, kas see  oleks seaduslik ja eetiline kui teeksin oma isikliku aja ja raha eest õpitud oskuste baasil ettevõttele need ise valmis. Ja algajana küsiksin näiteks poole vähem raha...?
Ahh, vahet pole, sellega on ju veel sada aastat aega..:)

Ja teate, KUI hea on nendel päevadel kui kõik kisub pekki. Ja ülemus on loll ja keegi ei armasta, mõelda. Kullakene, sul on olemas pilet vabadusse. Ja ainult sinust endast sõltub, millal selle lunastada saad..:)

Hirm
ma olen oma elus päris palju käinud koolis ja koolitustel. Olen teinud olulisi elumuutvaid otsuseid. Aga kunagi pole ma tundnud hirmu. Ma tean, et diagnoos on - vanus.
See tunne on nii halvav, reaalne- seda vist kutsuvadki inimesed paanikahäireks??  Ja väga üllatav, hämmastav- sest mitte midagi olulist pole ju kaalul. Miks siis ometi.
Ma kardan minna kursustele, sest kindlasti on seal koos noormehed, kelle lapsehoidjaks olid arvutid ning kes on sinna kogunenud vaid selleks, et  juba olemasolevad teadmised paberiks vahetada.
Mind valdab paanika, kui juhtun lugema it-gurude arvamusi. Kui palju on inimestes kirge ja pühendumist. Kas on võimalik midagi selgeks saada ainult lihtsa uudishimu ja mängulusti baasilt?
Ma nutan ja naeran samal ajal oma naiivsuse üle: inimesed töötavad AASTAID, et saada kellekski. Mina ise ju ka oma praegusel alal. Mida ma kujutan ette? Et õpin aasta- paar ja olengi keegi ja vahetan teadmised rahaks?

Ma tean, et hirm tuleb maha suruda. Su soovid täituvad vaid siis, kui tahad midagi väga ja tingimusteta.

Õppimisest.
Et siis võtad ja õpid?
Ma tundsin- ja tegelikult tunnen siiani karjuvat puudust konsultandist, kes ütleks kust pihta hakata. Ja MIDA õppida. Mida tähendab näiteks "IT süsteemide administreerimine või- arendus"? Oleks nagu selgitus kirjas eesti keeles, aga sama vabalt võiks olla hiina keeles. Ma ei saa aru.
Ma tean, et ma ei tahaks ainult programmi kirjutada, olen selleks liiga kärsitu ja suhtleja. Ainult disaini ka ei saa- puudub loovus. Midagi seal vahepeal. Mida??

Kutsekoolid tõmbasin ma nimekirjast maha - ma ei viitsi enam õppida üldaineid. Kursused? Jah, neid korraldatakse. Hinnad algavad 300 eurost ja kõik toimuvad keset tööpäeva. Ka tasuta kursusi korraldatakse- töötukassa teeb venelastele, MTÜ-d noortele ja puuetega inimestele.
Ma olen terve töötav keskealine eestlane.
Tõsi, hiljem leidsin Mainori avatud õppe- ka ränga raha eest, aga toimub nädalavahetustel. Ehk kunagi.
Kärss kärnas maa külmand.

Internet on täis materjale. Aga millagi oleks ehk vaja ka paberit, mis mu oskusi tõestaks ning eelnevast proloogist sain selgeks, kui oluline on
ÕPETAJA.
Esiteks. Vajan ma koduseid töid ja harjutusi. Ja hästi palju. Endale harjutuste väljamõtlemine on keeruline- selleks pead materjalist üle olema.
Javascripti koolitusi/kursusi ma näiteks ei leidnudki. Seda pusisin ise sellelt lehelt. Mida ma väga kiidan- arusaadavad selgitused, harjutused tegin ka kõik ära (ja harjutusi on tegelikult internetis ka küll ja veel). Aga ikkagi tunnen ma end sellel teemal natuke ebakindlalt. Puudus tagasiside, arvan ma praegu.

Teiseks- internetist lahendusi otsides leidsin, et ühele ülesandele on täpselt niipalju lahendusi kui on lahendajaid. Miks? Miks mõned lahendavad teema nii keeruliselt, kui seda on võimalik minu oskuste baasil lahendada ka lihtsalt? Ma tahaksin sellistele küsimustele vastuseid. Ja vihjeid. Ma leian vastused ka ise, aga selleks kulub kolepalju aega.

Ja kolmandaks, kui ma olen juba tund aega ekraani põrnitsenud, aru saamata MIS krt võtaks siin saab valesti olla. siis tuleks keegi ja ütleks leebelt: hmm, üks punkt on ju puudu....

Ja veel- see, kuidas arvuti mõistab su teksti on uskumatult kriipi. Selle maailma sees on veel üks väga suur maailm. Ma tahaksin sellest rohkem teada.

Niimoodi surfates ja mõeldes leidsin arvutikooli ja sain teada, et e-õpe on minu jaoks ideaalne. (Ühe lingi annan veel lisaks. ülejäänu leiab googeldades)

Tänaseks olen ära õppinud html, css, javascripti, php põhiteadmised. Selleks, et teostada nö "motivatsioonipakett" on vaja juurde studeerida MySQL,cms ja pilditöötlust igas mõttes. Viimane oli mul ka  plaanis, aga ma ei mahtunud kursusele ja õppisin selle asemel (mittevajalikku) illustratorit.  Abiks seegi. Esimese kursuse loen enda jaoks lõpetatuks siis, kui ma olen võimeline need kirja pandud tööd, mis siiani ostetud;- ilmselt midagi juurde otsides-õppides, ise teostama.

Teine kursus on praktika- ma pean ise välja mõtlema mingid ägedad asjad ja siis need ära tegema.
Ja kolmanda kursuse jaoks olen töökuulutustest välja kirjutanud peotäie akronüüme- unix, sch, nginx,  Inno DB, NoSQL jne jne.  Mul pole aimugi, mis ja miks need on. Eks näis.

Kas õppida oli raske ja keeruline? Tegelikult, ei olnud. Ma võrdleksin seda muusika õppimisega: solfedžo ajab pea valutama ning heliredelid on uskumatult tüütud. Aga kui juba mängida oskad on väga hea tunne. Keeruliseks ja põnevaks läheb aga siis, kui üritad kastist ja etteantud reeglitest välja minna, Midagi uut luua, edasi mõelda. Sinna on veel pikk-pikk tee.

Edasi?
Olen endaga kokku leppinud, et kui leian midagi ägedamat, siis võin pooleli jätta.  Või kui enam pole huvitav, siis vägistada pole ka mõtet.
Panen eelneva kirja, et paari-kolme aasta pärast näha, kuhu ma välja jõudnud olen.

Ehk pole sest saanud teenistus vaid jäänud ekstravagantseks hobiks. Või pole sest saanud ka hobi vaid see kõik oligi üks napakas eksperiment, mille käigus õppisin ma püsivust ja täpsust, Tegema kellade ja viledega veebilehte ning hindama adekvaatsemalt hinnapakkumisi?
Ei tea.
Näis.