kas sa siis polegi minu pärast rõõmus.
Ma pole kunagi varem sel teemal mõelnud, kuid niimoodi mõttes vastust ja vabandust otsides ning samal ajal automaatselt vastates- ja-jah, sain aru, et "olen rõõmus/kurb" ja "olen tema pärast rõõmus/kurb" on täiesti erinevad mõisted.
Jah, muidugi olen ma tema pärast rõõmus, Aga kas ma ka ise olen rõõmus? Tegelikult ju mitte. Õigust öelda on mul ükskõik ja pigem olen pisut häiritud, sest mulle tähendab tema rõõm suure tõenäosusega jamasid.
Mis viis mind teise minu jaoks äärmiselt jahmatava mõttekäiguni. See, kui ma täiesti siiralt väidan- mul on sinu pärast nii hea meel. On tõlgitav egoismina.
Lihtsalt, et mõttekäiku illustreerida.
Sageli mõtlen näiteks oma vanemate kontekstis- soovin et nad oleksid vaimselt ja füüsiliselt terved, neil oleks tegevust-hobisid.
Ja siis kui vaatan peeglisse ning küsin- kas MINUL on piisavalt seda kõike, mida teistele soovin- siis tegelikult ju pole. Ja ma pole seetõttu absoluutselt õnnetu või vähem rahul-rõõmus oma eluga. Kõik on suurepärane.
Miks ma siis tahan, et TEISTEL oleks need kriteeriumid täidetud?
See kõlab õudsalt, kuid mulle tundub, et ma soovin seda mitte seepärast, et ma neid armastaks ja sooviks head. Vaid seepärast, et selline lahendus võimaldab mul mitte muretseda, hoolida ja elada omaenese elu.
Ma tahan, et mu ümber oleks rahu ja tasakaal ja stabiilsus ja privaatsus.
Mul on sinu pärast hea meel, sest kui sul on kõik hästi, ei pea ma sinu pärast muretsema.
Vahel mind šokeerib, et minus pole kübetki kaastunnet ja empaatat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!