Ma ju tean, millega see lõppeb. Vähe sellest, ma olin täiesti olemas, elus, elasin Tallinnas....
Miks ma siis ometi sellest mitte midagi ei tea ega mäleta??
Kui Toompead rünnati, pommid plahvatasid, streigid- miitingud ja nälg (lk.59, lk 174)? Nõus, et elasin 90. alguses suuresti õhust ja armastusest, aga tõepoolest- nälg?
Jah, ma mäletan talonge. Ma mäletan, et viisin tuttava soomlase poodi ekskursioonile. Täiesti tühjade riiulite vahele põrandale oli tehtud kena väljapanek konservidest ning purkidest. Soomlase reaktsioon oli väga naljakas.
Aga nälg? Kõikidel inimestel, keda sel ajal tundsin oli tol ajal kas aiamaa või maa-sugulased või mõlemad.
See kõik jäi mind niivõrd painama, et ma nägin vaeva ja üritasin niipalju kui võimalik taastada OMA 6 otsustavat kuud. Aga ma teen sellest eraldi postituse.
Pisut kahtlane tundub viha Savisaare vastu 90.datel. Kas tõesti? Päriselt ka? Ilmselt elasin ma ikka tõelises paralleelmaailmas.
Loogiliselt võttes on arusaadav- ühikas elades ajalehti ei loetud, raadiot ja telekat kuulasime ilmselt selektiivselt ja pigem meelelahutust otsides.
Pean tunnistama, et näiteks Jeltsini "heategija" rollist ja sellest, et Gorbatsov polndki nii väga "meie inimene" sain ma samuti teada alles mõned aastad tagasi. Tõeliselt üllatav oli Rüütli suur ja oluline roll. Ning taaskord saab kinnitust vana teada- tuntud tõde: õigel ajal õiges kohas. Ja olgu sul sada sõpra. Suhted. Suhted. Suhted.
Hästi huvitav on näha ja mõtiskleda inimeste muutumise üle ajas. Võimalik, et autor on lisaks võtmeisikutele meelega välja otsinud tuttavaid nimesid. Peeter Võsa, Simm- me keegi pole enam need, eks me olime eile:)
Kui seda raamatut peaks tõlgitama teiste turgude jaoks, siis võiks kindlasti lisada selgitused Eesti Komitee osas. Pean tunnistama, et selle organisatsiooni tegevus oli ka tollal, 80. lõpus ja 90. alguses ääretult segane ja arusaamatu ning selgust ei toonud ka see raamat. Miks need inimesed troppisid ja vastu töötasid. Selle kohta oleks võinud olla rohkem selgitusi.
Niimoodi suures plaanis tundub raamat väga objektiivne. Mulle meeldib, et mitmes kohas on lisatud kommentaar: inimene X nägi seda asja nii ja kodanik Y kirjeldas sama sündmust hoopis sedasi. Mis taaskord näitab kui petlik ning selektiivne on meie mälu.
Peab olema väga tänulik ja õnnelik ning olen ka, et defitsiidi jagamise vahel leidsid tollased juhid julgust, aega ning tarkust kasutada ära süllekukkunud paljud pisikesed õnnelikud juhused ja teha õiged otsused, misjärel on meil täna meie oma riik.
Ma tahaksin uskuda, et see raamat muudetakse koolilastele kohustuslikuks kirjanduseks, et tulevased põlved teaksid...
Btw, kui te arvate, et see kõik oli "meie omade" teene, siis teadke, et eksite: Nikolai Aksisin lk.49 arvab hoopis teisiti:)
on toimunud Liidu allutamine ilma ühegi lasuta./.../ Nende poolt oli välja töötatud meie hävitamise kolossaalne plaan ja seda viiakse ellu. Meie hävitamise plaani elluviimise signaaliks oli Tšernobõl. Algasid ideoloogilised diversioonid. Kõik kompuutrid, mida Liit ostis USA-st, annavad salajast informatsiooni edasi satelliitidele ja sealt edasi läände.
/.../
Täna oleme praktiliselt nende inimeste vangis, kes ennast nimetavad "demokraatideks"./../ "Demokraadid" püüavad tungida armeesse ja õõnestada seda seestpoolt. See on neil läinud osaliselt korda.
Õnneks läkski korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!