kolmapäev, 7. november 2012

Süü ("Tõde ja Õigus")

Anton, kurivaim, viskas mulle täiega vimka. Sellist, ebameeldivalt masendavat, lootusetut  ning uskumatut  lõppu poleks ma TÕ -le mitte kuidagi oodanud. See, et Andres ei läinud Pearu surivoodile oli pisike pettumus, aga arusaadav. See, et Andres nägi jõe kuivendamise ära oli ootuspärane. Aga et Tiina ja Indrek???

Ei viitsinud internetist "õiget" vastust otsida, aga nüüd juba mõnda aega mõtisklenud selle üle, arvan, et ehk oli autoril plaanis midagi stiilis- alistumine, leppimine oma sitase minevikuga, Kõik hea on nagunii kadunud, ongi jäänud vaid stagnatsioon, häving. Lein ja süütunne, mis ei lubanud lahti lasta ja uut elu elama hakata? Et olengi mõeldud kannatama ning paras mulle?

Ja ma suudan seda mõista sinnani, et sa piitsutad iseennnast. Aga et sa seod endaga vastutusvõimetu ullikese, kes ei mõtle ega ütle sinuta – see tundub kuidagi eriliselt alatu ja isekas.
Ja pange tähele, kui elegantselt mehelik mõttekäik. Ma ei vali oma kannatuste ja süü lunastamiseks hoolitsemist teiste, näiteks oma lihaste laste eest, kes kaotasid ema ja teoreetiliselt ka isa; vaid mul on kergem ja seksikam kannatada, kui ma annan soovijale võimaluse hoolitseda MINU eest. Ta ju ise tahab ja ma olen talle selle võlgu....

Viimastel aegadel tundub mulle, et Eesti kohtusüsteemis on midagi tõe ja õigusega päriselt sassis. pronksiöö mässajad, maadevahetajad, võõraste kirjade näppajad, sularaha-, elamislubade- ja annetustega hangeldajad, kiiruseületamisest pääsejad, politseinikepeksjad... jne
Kas täiesti õigeks mõistetud või siis vähemalt minu arvates ebaproportsionaalselt vähe karistatud võrreldes sooritatud pahandustega.
Muidugi, pole nähtud- pole varas, seega  jääb alati õhku küsimus, et ehk tõesti hoopis meie prokuratuur forseerib asju üle ning ahistades süütuid, polegi võimalik süüdimõistmiseni jõuda.


Erinevalt Indrekust ühendab eelnimetatuid näiteid see, et nö süüdlased end süüdi ei tunne. Mistõttu olekski vist ebareaalne oodata, et ka kohtu poolt õiguse saanutel ei lase südametunnistus edasi elada. Pole kuulnud, et keegi neist oleks sulgunud pimedate kardinate taha jumalast hüljatud metsakülla, kasvatab kartuleid ja filosofeerib Eesti saatuse üle

Või on see osa ellujäämisinstinktist? Nii nagu me ei suuda lõputult olla kurvad, leinata, rõõmustada. Ei suuda me ka lõputult tunda end süüdi.
Loomulikud reaktsioonid- eitamine, teiste süüdistamine, õigustamine ja põhjenduste leidmine..  aitavad uuesti üles leida oma mina, väärikuse ja eluga edasi minna. Ning kui midagi piisavalt endale sisendada, siis hakkad seda uskuma ning sellest saab sinu jaoks uus tõde. Ja kui tegu on tõde polegi ju põhjust end süüdi tunda ning kannatada.

Kas inimesed on hukka läinud või oli Indrek kirjanduslik fiktsioon ja liialdus või teeb meie prokuratuur haltuurat, süüdistades õigeid?

4 kommentaari:

  1. Tänasepäeva poliitika jätan mängust välja siinkohal, aga TÕ lõpu osas tahaks küll Sinu poolse hinnangu vastu tagasihoidlikult protesteerida. Mis seal head oleks olnud, kui teos ka Tiina jaoks oleks õnnetult lõppenud. Pealegi oli tegemist Indreku laste endise lastehoidjaga, nii et pole vist põhjust arvata, et hüpoteetilises kirjanduslikus tulevikus Tiinaga kooselu kujuneks takistavaks teguriks Inreku huvitundmise osas oma laste vastu.

    VastaKustuta
  2. Teistsugune lõpp oleks ju olnud ebatammsaarelik.

    VastaKustuta
  3. no ma ei tea.
    Ma oletasin, et asi lõppeb:
    a) mingi tsiki-briki läbi saab Indrek talu tagasi, toob lapsed linnast ja nad elavad seal kuni nad surnud pole kuni küüditamisteni
    b) Tiina ja Oskar abielluvad, saavad õnnelikuks.Indrek läheb tagasi ja alustab uut elu.

    Nad ju ei armastanud teineteist!! Tiinal oli kinnisidee ning ta armastas kujutlust sellest ideest ja unistusest. Indrekust ma juba kirjutasin, aga ma ei suutnud küll välja lugeda kirge-iha-mõttekaaslust-sõprust. Ta suhtus Tiinasse kui lapsehoidjasse (btw ta oli ca 15 aastat vanem naisest!) ning üleolekuga, nagu ka Karinisse. No mis suhe saab selliselt pinnalt tekkida ja jätkuda?!:)

    VastaKustuta
  4. teises osas annab Indrek ju lubaduse Tiina tulevikus naida, kui mul õieti meeles on. Sellest kujuneb selline nö saatusesõrm. Tammsaare oli kergekujuline müstik. Vaata ka
    http://e-ait.tlulib.ee/129/1/vaino_maarja.pdf

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!