Kuidas toita 15 euroga nädalas ära kaks inimest?

Esitas ühes foorumis keegi küsimuse. Jah, teoreetiliselt on vastus jaatav, kuna näiteks kartulikilo maksab 0,35 euri, ehk siis 15 euro eest saab 42 kilo, millest kaks inimest saab nädalaga söönuks küll ja veel.
Pigem on küsimus, et kas selle raha eest saab söönuks tervislikult. Kuna ma ette eeldasin, et vastus on "ei", siis muutsin lähteülesande niipidi, et antud eelarve eest peaks ära toitma ÜHE inimese. Vaadake, mis välja tuli.

Paar nõuannet blogikirjutajale

Kirjutasin pika kommentaari ühes blogis mind intrigeerinud teemal valmis ja - loomulikult, oli jälle mingi peen süsteem seadistatud, kogu mu tark jutt lendas tühjusesse:(

Et siis kallis blogipidaja. Juhul, kui Sa soovid, et blogi loetakse ja kommenteeritakse, siis 3 head soovitust.
1. Kui sul juhtub olema Wordpressi blogi, vaata üle oma kommenteerimise settingud. Mõni neist lubab kommenteerida ainult Wordpressi kasutajatel, teine ainult läbi Facebooki vms. Juhul, kui soovid kommentaare, siis pane valikuks ka anonüümse kommentaari võimalus, Luban, su kommentaaride arv kasvab mühinal.

2. Kui lugemise statistika kisub langema. Palun vaata, milline su blogi välja näeb. Kui sul on tume taust ja väga keeruline srift, siis väga paljud meist, ei suuda sellist kribu lugeda. Väga hea tekst peab olema,

3. Ära kirjuta pikki massiivseid tekste. Blogi on nagu (tänapäevane) ajakirjandus. Ava esimene ajaleht ja vaata, kuidas teksti liigendada ja olulist välja tuua.

Tänan tähelepanu eest!

Vabadusest ja rahust

Lugupeetud minister rõõmustab raadios (Välismääraja 21. august, järgnev pole tsitaat vaid mälu järgi üles kirjutatud) Me teeme siin midagi sellist, mis läheb kokku Rootsi arusaamisega maailma- majanduse ja ühiskonna arengust. Mul on väga hea meel, et me oleme Rootsi riigi poliitilises ja majanduslikus mõjuväljas. Ja jätkates Dalai-laama teemadel, pahandab ajakirjandusega must-valge lihtsustatud maailmakäsitluse pärast: need asjad ei ole nii lihtsad, kui nad välja paistavad . 
Minister on kurb: informeerimata rahvas on üks väga kahtlane koht. (Hea blogilugeja. Tee siinkohal paus ja mõtiskle oma süü üle, selle tänamatu murekoorma üle, mida sinu ja minu rumaluse pärast vaene Rein peab kandma)

See on nii, sest nii on

Sünnipäevahommikute üleslaulmine ja küünlad tordil. Jaanilõke ja ussikeste otsimine. Jõuludel Püha öö ja Aisakellukesed. Laulupidu algab Koiduga ja tantsupidu lõppeb Tuljakuga.
Ja iseseisvumine on Isamaa ilu hoieldes.

Traditsioonid on nõrkadele, stagneerunutele kuivikutele?
Kuidas. Öelge mulle, kuidas, on võimalik tüdida kord aastas toimuvast??

Kirjad minevikust

Iga inimese elust võiks kirjutada raamatu, on öeldud.

Minu omast päris kindlasti:)

Alustasin oma kunagiste päevikute digitaliseerimist. Märkmed, mis on u 15 aastat seisnud peidus. Ilmselt kukub küll enne taevas alla, kui mu pereliikmed hakkavad kappides tuhlama (mida nad ju 15 aastat pole teinud), aga millegipärast tundub internet turvalisem. On asju, mida lapsed ja mehed ei peaks kunagi teadma. Ja järjest lugedes, maha kirjutades tundub, et ka enese jaoks võiks mõned asjad jäädagi sinna kus nad olid. Minevikku.

Geni lood 9- lõpp?

Nädalajagu tagasi oli Genil mingi serveri rike. Kõik viited, täiendused ja lood olid kadunud...
Olukord küll taastati, aga õigupoolest oli see viimaseks piisaks karikas. Pidevad muudatused- kord privaatsus nii, kord naa. Asjad, mis portaalis endas on kõvasti kinni keeratud, on lihtsa vaevaga läbi google nähtavad ja loetavad.
Mul puudub igasugune paranoia sellelaadse avalikustamise osas, aga paraku on mul sugulased, kes seda põevad- ja see on nende õigus. Ning lõppude lõpuks. Kui sellised on olnud lubadused, siis peaks neist ka kinni pidama.

Emad ja lapsed

Kõik jutud veresideme tugevusest jmt on tegelikult jama. Armastuses võidab lähedus, pole midagi teha. Ning ühel päeval on su isiklik pere olulisem, kui su vanemad. Ilmselt on see loodusseadus.

Pole oluline, kas vanem või noorem või hoopis keskmine. Õde või vend. Ühel aastal ta ema sünnipäevale enam ei jõua. Sest tal on niipalju muud tegemist.

Londonite hind

Eestis on 30 000 vähekindlustatud last, kes vajaksid (vähemalt) suvel sööki ja tegelemist.

Kui arvestada söögirahaks keskmine, millega laps lasteaias ära toidetakse (u 1,30 eur), siis kuluks nende laste toitmiseks kuu aja jooksul ca 39 000 eurot.
Ehk aastane kulu ligi pool miljonit eurot.

Söögist enam, ma arvan, vajavad need lapsed aga tähelepanu, hoolimist ja eelkõige rakendamist. Arvestades 5 lapse peale ühe täsikasvanu keskmise palgaga 1000 eurot, oleks kuine palgafond 8 mln euro + juurde tulevad ju veel kõikvõimalike õppevahendite ja vidinate kulud. See on suur summa, kui need oleks uued töökohad. Tegelikkuses on need meie tänased õpetajad, treenerid, huvijuhid, meedikud, sotsiaaltöötajad ja psühholoogid..., kes vajavad ressursse, et rüblikuid märgata ja rakendada ka suvel.

Või on see summa väike? Hind selle eest, et vähemalt meie lapsed saaksid õppida vastustus- ja kohusetunnet. Eneseväärikuse, -julguse,-kehtestamise oskuse. Unistused ja ambitsioonid.Et kõht oleks täis ja teha rohkem, kui jaksaks.

Eestlane ja venelane 10 - Hirm

Tea, kas peaks laskma oma vaimset tervist kontrollida, kui mu viimati loetud raamatute rida on järgmine: Mletšin "Breznev", Ossejeva "Vasjok Trubatšov ja sõbrad", Mitcham & Mueller "Hitleri komandörid", Rängel "Õnne Jahil. Karmid tuuled".
Refrääniks vahele 17 kevadist hetke.

Tistou

Minu ja taimede vahel on ühepoolne suhe. Mina armastan neid. Vaadata ja süüa. Nemad mind aga mitte.
Kui te kingite mulle potilille, siis kahjuks pean ma kurvastusega teatama, et tema eluiga on õige pisut pikem, kui lõikelillel...:(

Google+ plussid

Küsige, ja sulle antakse:) Uudishimu sai rahuldatud ja väike kokkuvõte minu tähelepanekutest.

Igal tootel peab olema eesmärk. Mõlemad suhtlusvõrgustikud on loodud inimesele, kelle tuttavad pole kõrvaltoas (khm, siin on muidugi erandeid...:)) ja kel on piisavalt ego ning enesekindlust anda maailmale teada oma sammudest, mõtetest, tegevustest. Kes ei karda arvutit nii otses kui ka kaudses mõttes.
Ju on neid inimesi piisavalt palju, nagu näitab senine suhtlusvõrgustike edu.
Edasi taandub kõik tarbimismugavusele. Või õigemini, kõik taandub su tuttavate eelistusele, kuid see omakorda lähtub tarbimismugavusest.

Kas õnnetus hüüab tulles?

Mul olid kunagi Miki kummikud. Noorematele taustainfoks, et need olid välismaised letialused defitsiitkummarid, mille väärtus oli kandja ja saaja jaoks ilmselt midagi võrreldavat sellega, kui täna saaks mõne uue IPad mudeli teistest varem. Käisin nädalapäevad oma uhkete punaste Mikidega, ja ühel õnnetul päeval peale tunde garderoobi minnes selgus, et minu Miki kummikud on kadunud. Kui gardekas oli pahupidi pööratud, sai selgeks, et varastatud. Jooksin nõutult õpetajate tuppa. Staazikad pedagoogid, kes minusse muidu soojalt ja toetavalt suhtusid, olid tõrjuvad ning jäised. Õppealajuhataja ütles välja ruumi meeleolu- miks sa siis tuled kooli SELLISTE kummikutega.
Läksin läbi sügisese paduvihma nuttes maailma ebaõigluse ja ülekohtu üle, võimlemissussides, koju. Koos oma õppetunniga. Ise oled süüdi.

Kui ma vanemaks sain, siis selgus, et nii ongi.
Lapsevanemad mu ümber räägivad lõputult lugusid sellest, kuidas lapsel kadus võti/telefon/ rahakott/ tossud/ tantsukingad... midaiganes.