Klass- elu pärast 2

Avastasin, et kõigil osadel on sama stsenarist. Et siis nii palju mõjutab lavastaja ning näitlejad?
Kaht esimest osa vaatasin ma taskurätik peos. Laine ja Thea osad mind eriti ei kõnetanud- ei oskagi öelda miks- ei mäleta. Eriti oli pettumus Thea osa, kuna selle suhtes olid kuidagi eriti kõrged ootused.
Viimane osa, Pauli perest, oli esimene, mille emotsioonidest ma tõesti lõpuni aru sain.

Ei Anu Lamp, ega Liina Olmaru pole mu lemmiknäitlejad. Seekord läks vaid paar lauset Anu Lambi halva diktsiooni tõttu kaduma. Ja Liina Olmaru- VAU! See oli superroll. Mul on uus lemmik:)

Isegi kui tahaks, sa ei saa rääkida. Kurgus nöörib ja on valus. Sa ei saa midagi öelda, kuna tead, et suud paotades purskad lohutamatult nutma. Nad võivad sulle öelda mida iganes, aga kõik öeldud sõnad on valed. Sa tahaksid, kui saaksid rääkida- karjuda, palun ärge rääkige. Sest see segab. Pea on täis mõteid, ja neid mõtteid tuleb ja tuleb ja tuleb. Sa langed järjest ja järjest oma mikromaailma. Mis on täis mõtteid ja kus on turvaline.

Ning siis ühel ilusal hommikul, saad aru, et sinust on saanud mööbel. Mitte keegi ei viitsi lõpmatuseni kurvastada, leinata  ja sind ninnutada. Elu läheb sinust mööda. Aga sina, sa oled ju samuti olemas! Ja sa pakud välja 101 põhjust, miks ta peaks sind maha jätma. Sest me oleme ju  normaalsed mõistlikud inimesed, kes pole teineteisele koormaks vaid saavad alati hakkama. Ja selle provokatsiooni taga on ainult üks soov. Et ta murraks läbi sellest kaitsekihist ning raputades sind veenaks kui vajalik ja oluline sa talle oled.

See film peaks olema kõigile filmitudengitele õppefilmiks. Et lõppeks ära klišee üksinduse kujutamiseks- raagus puus, kraaksuvad varesed ja lasnamäe majad. Hinge kriipiv ahastus tuleb sootuks karjuvamalt välja päikeselises soojas värske kohvi ja omleti lõhna täis köögis. Õiged pilgud, hoiak, hääletoon...

Üks mõte tekkis veel-. Kõik selles seriaalis näidatud pered on ühe lapsega. Joosepi pere ja Pauli pere lood olid seetõttu üsna samased- täiskasvanute ellujäämisest peale lapse kaotust. Oleks võinud mõne õe- venna lisada, see oleks andnud kindlasti veel ühe dimensiooni juurde. Maailm variseb kokku. Üksiku täiskasvanuna saad sa leinata ja depressida. Aga kui sul on lapsed?  Need on ju samuti vaja inimeseks kasvatada...

Selle osa jaoks oli  "Klassi" teema vaid fooniks, taustaks. Iseenesest töötas see film ka täiesti eraldiseisvana ja see oli tegelikult hea.
Hullult hea ja värske leid oli Eesti kõrghariduse teema. Sellest võiks andekate autorite tiim- Margit Keerdo ja Gerda Kordemets teha ühe väga vajaliku spin-offi. Mina küll vaataksin:)