teisipäev, 19. oktoober 2010

Geni lood 5 - Teised elud

Üks tuttav palus mul uurida oma sugupuud. Päevavalgele tuli šokeerivalt traagiline armastuslugu ning arusaamine, miks seda lugu siiamaani saladuses oli hoitud. Tunnen end kuidagi üllatavalt näruselt. Esiteks selle kurva loo pärast- kuigi ma pole kuidagi vastutav, mida inimesed on teinud ning kõik need andmed olid ju arhiivis vabalt olemas. Ning teiseks- sain endalegi üllatuseks teada, kui silmakirjalik ma tegelikult olen.
Mulle väga meeldib genisse kirjutada kastikesi  "traditsioonilistest" peredest- ema, isa, lapsed. Soovitavalt veel hea haridusega, nägusad, terved ja jõukad... aga neid teistsuguseid.. natuke piinlik on.

Ja siis loen lehest kirikuesindajate seisukohta homosuhete küsimuses. Kus ainsaks argumendiks ongi- see on nii, sest see on nii. Demagoogia tulevärk. Sest see on patt. Patt? Miks patt? Kes seda ütleb? Piibel? Aga me ju teame kõik- parafraseerides D-Browni, et piiblit ei faksitud taevast- see on koostatud grupi inimeste poolt kindlal eesmärgil. Et kindlustada kuulekus, lootus ja tööjõu taastootmine. Konkreetsete inimeste tõekspidamised ning väärtushinnangud, mida me õigeks ja "mittepatuks" peame. Jättes kõrvale, et armastus on patunimekirjas koos varguse ja tapmisega ehk siis vägivallaga teise inimese vastu.

Patu määratlus istub üllatavalt sügaval ajudes sees. Kellel siis mis.. kes taunib homosuhteid, kes vallaslapsi, kes armukeste pidamist. Kaua kulub aega, kui norm muutub väärtushinannguks? Päris mitu põlvkonda on ju juba tegelikult üles kasvanud, nähes, et ema on naabri Väinoga õnnelik. Et isa on onu Mardiga õnnelik. Et igal õel- vennal on erinev isa. Et tädi Malle on ilma lasteta väga õnnelik. Miks me siis ikka veel ei võta seda kui normi?

Päevaleht refereeris üht saksa ajalehte, kus kirjutati, et "islam on uus punk. Konservatiivseid tädikesi on tunduvalt kergem šokeerida pearäti, kui napaka tätoveeringu või paljastava riietusega....". Sama ilmselt siis ka kõigi nende "mittetraditsiooniliste armastustega"? Mingi osa neist on punk- ehk siis provokatsioon ja seda enam ihaldusväärne, mida enam ollakse selle vastu.
Ja tädikeste ning kirikuisade hoiatavale ahastavale karjatusele- mis siis saab, kui kõik hakkavad nii elama? Küsitakse vastu- aga tõepoolest, mis siis saab? Mind tõepoolest huvitab, mis siis saab, kui sajandijagu reaalses elus eksisteerivad armastused kahe teadliku ja õnneliku täiskasvanu inimese vahel muutuvad normiks?

2 kommentaari:

  1. Meretuul19. oktoober 2010, kell 11:21

    Hmm, selle peale ütleks, et maailma on värviline olnud aegade algusest peale, lihtsalt varem võibolla ei räägitud sellest nii avalikult ja nii palju. Ega maailm ise ei kao kuhugi, on neid nn kõrvalekaldeid olnud minevikus, on praegu ja kindlasti ka tulevikus. Aga igasuguste eri tüüpi armu- jm lugude kõrvale jääb kindlasti eksisteerima ka piisavalt palju nö normaalseid inimesei, kes rahvastikku taastoodavad ning seeläbi meid lõplikult välja suremast päästavad.
    Muidugi tekitab see omakorda küsimusi, kas see rahvas, mis neist väga tavalistest ja keskpärastest norminimstest tekib, on ka piisavalt väärtuslik, andekas, on seal piisavalt musti lamabaid, teisitimõtlejaid, kelleta inimkond oleks määratult vaesem, iganenum, kelleta kaotaksime järglased uutele armukestele, geidele jne . ...
    Uhh, Lõputu nõiaring!

    VastaKustuta
  2. Anonüümne19. oktoober 2010, kell 23:35

    Viimasele küsimusele - arvan, et midagi ei saa. Maailm kappab ikka sinna, kuhu ta kappab, õigupoolest ei tea keegi, kuhu. Ja ongi hea, et ei tea.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!