Helesinine vagun

Ma ei saa aru, miks on vaja keerutada tolmu üles teemal "ja või ei" nõukanostalgiale, kui Kivirähk on selle taaskord puust ja punaseks oma tavapärases geniaalsuses kirja pannud.

Nagu kilpkonnad, kes põrandaküttel lamades arvavad teadvat milline on kõrb.
Meie olime lapsed. Meil polnud küüditamisi, KGB-d ja muud jama.
Miks, pagana päralt,  vajab laps sõnavabadust?
Meie elasime siis, kui nõukaaeg oli juba totter, absurdne ja lõbus. Me oleme õnnelik põlvkond, sest meil on õnnestunud elada kahes täiesti erinevas maailmas.

Kas võib olla üks põhjustest meie taust, et näiteks usu- ja erakonnainimestesse on raske tõsiselt suhtuda? Ning  igasugu feng shui motivatsioonikoolitused tunduvad naljakad-  õõnsad kumisevad sõnad, kõik rutiinid, pateetilised kõned, kirglik ühes suunas tegutsemine- see kõik on nii vale. Meid on terve noorusaeg õpetatud, et see on mäng. Jah, seal on kirglikke vilavate silmadega inimesi- aga pole ju võimalik, et nad teevad seda kõike siiralt, mitte  isikliku kasu pärast? Me ei usu mitte millessegi ega kellessegi peale iseenda.

Me olime võitjate põlvkond.  Me saime parima, mida nõukogude liidul oli pakkuda- laagrid, malevad, põuavälgud, ÜKT, ÕTK, ekskursioonid... Ja sattusime kauboikapitalismi. Ühed esimestest, kes pidid oma töökoha ja elamise ise hankima. Meile ei antud midagi, ei evp-sid ega ka emapalka.
Paradoksaalsel kombel oli meil nõukaajal omandatud oskustest ka uues maailmas abi. Oskus nihverdada, kasutada sotsiaalvõrgustikke. Oskus aru saada meie kaasmaalastest. Oskus ridade vahelt lugeda. Me oleme küünilised, nahhaalsed ja oskame trügida. Me saime ajaoloos viisi " tõhustamise, hoogustamise" peatükkide eest ja teenime täna raha täpselt selle sama retoorikaga. Meeskonnakoolitus ja motivatsioonisüsteemid- booring... me teame seda juba pioneerikoondustelt...

Samas on meil ka mingid tänasest maailmast täiesti erinevad slaavilikult must-valged eetilised tõekspidamised ja väärtushinanngud ning naiivne usk, et parem tulevik on tegelikult olemas. Sest me oleme omal nahal veendunud ja näinud, et maailma ongi tegelikult ka võimalik muuta.

Me oleme noored ja noorus on lootus.
Ja noorus on minna ja muuta.
Sest noorus on tuli ja noorus on tahe ja noorus on võimatut suuta...
(kooliaegsest agitkavast. Autorit ei tea)

Etenduse lõpus kasutatud ufo motiiv oli väga hea leid. Ma ei tea kui tihti olen ma seda pidanud tundma ainult mõni aasta noorematega suheldes. Ja ma pole kunagi mõelnud, et ilmselt just sellisena nad kuulevadki meie meenutusi. Nii kummastav, kui see ka pole, aga ainult mõni aasta meist nooremad elasid juba täiesti teises taustsüsteemis.

Etenduses väitis üks tegelastest, et me oleme tegelikult nendele noortele, kes juba uues Eestis kasvanud kadedad? Ehk on see veider, aga ausalt- mina küll pole. Pigem on see emotsioon- mul on neist kahju. Minu, nõukogude lapse meelest, elavad nad kordades igavamat elu (kui saab üldse võrreldamatuid võrrelda). Ei kaalu internet, välismaa ja lahedad vidinad üles luurekaid ning põnevaid raamatuid. Meie ajal oli infot piisavalt vähe elamaks ühes inforuumis- me olime meie. Nemad elavad igaüks eraldi oma isikupärast elu. Neil ei saa kunagi olema "meie põlvkonda", sest naabrilaps loeb teist kirjandust, kuulab teist muusikat ning vaatab teisi filme, kui sina.

Ma olen mõelnud, et huvitav, kas ju tegelikult on alati nostalgia lapsepõlve suhtes- miks siis meie lapsepõlv on kuidagi taunimisväärne? Kas me peame täna endid õigustama ja häbenema just sellepärast, et meie lapsepõlves polnud miskit rasket ja traagilist?

Alati olen lugenud ja kuulnud räägitavat, et meie maal elavad õnnelikud lapsed, et lastel on muretu lapsepõlv.
(S. Rannamaa) 

Ei sõda, ei küüditamisi, ei kolhooside moodustamisi, ei vabariigi rasket algust, ei tänast laste asjadekultust ega toitumis/turvalisuseprobleeme?? Meil pole õigust seda aega heroiseerida ja taga nutta-sest me ei tea, mis on tegelik elu ja keeruline lapsepõlv???

Teate mis, on küll. Kui teil oli sellel helesinise liiva ja musta päikesega planeedil paha, või pole te seal üldse käinud- siis kahju. Meil oli õnnelik lapsepõlv ja meil on õigus seda heldimusega meenutada.