Pärast surma- asjadest

Kirjutamise väärtus on selles, et sa näed enda muutumist ja kasvamist. 
Umbes 13 aastat tagasi, mattes üht väga armast Inimest ja nähes kui palju kogunes ta matustele inimesi, tabas mind paanika. Kes tuleks minu matustele? Peale sugulaste ja perekonna. Nii alateadlikult kui ka teadlikult olin ma elanud ainult omaenese elu, käies seda rada mis mulle meeldis. Sealsamas tegin otsuse hakata rohkem sõbrustama, inimeste vastu huvi tundma, võrgustikku mis kannaks, kasvatama. Käisin hambad ristis ära isegi klassi- ja kursakokkutulekul....:)

Sel nädalavahetusel oli taaskord üks kurb sündmus. Seisad külmas kabelis. Paljud nutavad. Tseremooniameister räägib veniva ja haleda häälega täiesti kontekstivälist ja arusaamatut juttu Lahkunust... Vaatad neid, kes kokku tulnud ja mõtled, aga on sel üldse tähtust, kui paljud jäävad sind leinama. Ainult lähedaste enesetundele on palsamiks sel raskel hetkel kui lahkunu vääris nekroloogi, kui paljud paljud helistavad ja avaldavad kaastunnet. Saad aru, et kindlasti suurem osa neist mõtleb sel hetkel elu lühidusele, lõplikkusele. Kindlasti meenutab ta lahkunut.
Ja tund hiljem? Meie elu läheb omasoodu edasi.

Ehk siis, sa oled lõpuks ikkagi täiesti üksi. Need on ainult sinu mälestused, mida mitte keegi teine ei vaja ega mäleta. Järeltulevatel põlvedel on omad mälestused, vanaemade-isade omad ei mahu ära. Geniga tegeledes joonistub väga kenasti välja nn lehter- 11 lapsest saab 7, 7-mest 3 ning 3-st 1. Pole ju enam ka pööninguid ja suuri tammepuust kirste.
Mida põlvkond edasi, seda rohkem jääb meist alles asju. Meie lapsed ei taha kapinurgale seisma vanaema Türgi-reisilt toodud kena vaasi, mittepurunevaid igavesi nõusid või vanaisa saepuruplaadist kirjutuslauda. Arvutit ei saa isegi lapsele pärandada, täna laualolev on juba praegu moraalselt vananenud.
Sa oled valmis (igaks juhuks, sest äkki mu lapse-lapse-lapse... hulgas on keegi, keda huvitab ajalugu) säilitama ja kappi mahutama mõned fotod, millel on hästi tabatud kaadrid või millel meie ilusad ja noored esivanemad. Aga suuremal osal neist piltidest on meie jaoks võõrad inimested, pildid süldilaua taga, õõvastavad matusefotod (miks neid küll tehkase?).
Meie ei mäleta neid pidusid, neid spordipäevi, neid koolilõppe...
Mida teha medalite, plaatide, vaaside-piltidega, kuhu peale graveeritud inimese nimi. Prügikasti neid ju ei viska. Muuseumid pole samuti kummist. Peale sind, pole neil asjadel enam tähendust ja väärtust. Nad on lihtsalt asjad.
Kas meil on vaja, et meid mäletatakse? Või piisab täna ja praegu elatud elust, millega me ise rahul oleme. Tõdemusest, et meie lapsed ei taha meie mälestusi- kõik mida kogud, on ainult sulle endale.
Või tegelikult ikka natuke siiski tahaks, et meie lapsed poleks sind ära saates üksi, vaid saavad kinnitust- nende ema-isa olid ikka väga tegijad, neid armastati, tunnustati? Nad elasid suurepärast ja huvitavat elu.

Aga asju. Asju pole vaja.