Kõige lahedam on see, kui numbrite ja nimede tagant hakkavad välja kooruma lood...
19. sajandil elas selles asulas üheksa sama perekonnanimega leibkonda. Kuna eesnimedega tollal ka väga ei priisatud- mehed olid ikka Hansud, Peterid, Märdid või Jaanid ning naised Annod, Lenod või Marrid- siis pane kokku puzzle, kes on kelle vend-isa või poeg...:)
Üks mu vana-vana... jne isa jäi ilma emata 10 aastaselt. Samal aastal toimus hingerevisjon, mille käigus oli kirja pandud pisike õde. Surmatunnistusi uurides selgus, et ema suri sünnitusel ning pisiõde kolm nädalat hiljem. Mis tunne võis olla rahvaloendajal, kes läks leina täis majja, kus oli just äsja kaotatud ema. Nurgas hällis oli hingevaakuv imik... Kas 14-aastane õde Marri pidi üle võtma perenaisekohustused?
Miks ühel keskmistest lastest on teine ema nimi, kui ülejäänud lastel. Kas sakslasest üleskirjutaja sai valesti aru? Või aitas peremees tüdrukul vallasema häbistavast staatusest pääseda? Või pani mees lihtsalt vasakule?...
Ma olen üles kasvanud teadmisega, et mu esivanemad on pärit Valgast ja Viljandist. Aga vot, nüüd tuleb välja, et tollase haldusjaotuse järgi oli tegemist vastavalt hoopis Võru ja Pärnuga.. Identiteedikriis:)
täna moodustati Genealoogiaseltsi Tallinna osakonnas Virumaa uurijate rühm. Võrumaa oma on juba mitu aastat.
VastaKustutalood ongi minu jaoks kneed kõige kõige
ma mingi 10 aa tagasi käisin mingil genealoogiaseltsi koosolekul. tookord oli surmavalt igav ja siis ma rohkem polegi läinud. omaette on kah vahva uurida, kuigi mõnikord oleks huvitav kellegagi arutada ka.
VastaKustutanaised vanasti kogu aeg surid. vähemalt minu esivanemad. aga kui on samas külas sama perenimega, siis on minu kogemuse järgi alati sugulased ka. tuleb niikaua vanemaid uurida, kuni ühine leitud. juttude kokkupanekuga on keerulisem. heal juhul võib mingeid kohtuasju või surmateateid leida. internetis on vanad ajalehed ka: http://dea.nlib.ee/. Ühe sugulase kohta, kellest ma teadsin, et uppus, leidsin uudise.