On jälle arenguvestluste aeg. Väga hea mõte, mis õigesti teostatuna on kasulik nii ülemusele kui ka alluvale...
Mul on olnud õnn(etus) üle elada mõlemad äärmused. Variant, kus ülemus saadab sulle ankeedi ning palub selle täidetuna tagasi saata. Möh?
Ning ekstreemelamus, kus mu välismaalasest ülemus tegi mulle arenguvestluse raames 2,5-tunnise süvapsühhoanalüüsi, mille käigus lahkas läbi minu iseloomu varjatumadki saladused ja motiivid. Kõik need kaks ja pool tundi istusin ma tummakslööduna, suutmata uskuda, et see juhtub päriselt. Elule tagasi tõi mind alles tunniajane lõuna sõbraga, kes aitas selgusele jõuda, miks minu ekstra- või introvertsus, suhtevõrgustike loomisoskus või sünnipäevade korraldamise võime puutuvad kuidagi tööalasesse hindamispaberisse, kui töö on tehtud ja tulemused head.
Üks küsimus, mida ma neis küsimustikes "armastan" on -"järgmised karjäärisammud", ehk siis milline on su plaan firmas edasi-tagasi liikuda. See küsimus on ilmselt väga asjakohane, kui töötad näiteks kassapidajana: loomulikult, võid pakkuda et järgmine samm on osakonna juhataja, vahetuse vanem jne. Aga kui oled näiteks ettevõtte finantsdirektor? Kujutlen personalijuhi rõõmu, kui ta keskastmejuhtide ankeete lugedes teada saab, et kõik need kenad inimesed himustavad tegevjuhi kohta? Või mida peaks vastama. Töötan aastakese veel ja siis tahaks sellest fkn firmast jalga lasta?
Teine küsimus, mis alati palju rõõmu valmistab on "sinu soovid koolitustele, töötingimustele jne". Ideaalses elus on kõik ju kena- personalijuht korjab pärast soovid kokku ja siis koostab nende põhjal koolitusplaani. Vähemalt minul pole küll õnnestunud iial saada sellist koolitust, mida olen soovinud. (Selle asemel aga väga-väga paljusid teisi...). Mu vallatumad kolleegid on teinud seal peatükis lausa katseid, pannes kirja fantastilisi soove alates kosmosematkadest. Millest on selgunud kurb tõde. Neid soove ei loe mitte keegi...
Minu isiklik tarkusetera mulle endale on see, et kuula. Sellist juhust, et ülemus on valmis ja lausa peab sind tunnikese 100% kuulama, ei tule just tihti ette- mistõttu tekib väga kergesti kiusatus rääkida-rääkida-rääkida... (tõde näkku öelda:) südamelt ära kõik mured ja rõõmud). Aga see on vale. Tegelikult on see hooopis see üritus, kus peaks laskma rääkida ülemusel. Sinust. Mida ta arvab. Ja saadav pai aitab ikka päris mitu kuud rõõmus ja motiveeritud olla (aga võibolla on mul lihtsalt vedanud...). Sest ma ei tea, kuidas on teiega, aga mina niisama igapäevaselt naljalt tagasisidet oma tööle ei saa. Kui halvasti, siis tegelikult ikka öeldakse. Aga need juhtumid katsub kiirelt unustada:)
Praktiline põhjus on sellel ka. Üks mu kolleegidest sunniti ligi kuu peale arenguvestlust "poolte kokkuleppel " lahkuma. Üheks põhjuseks halvasti tehtud töö. Ja kui hea oli siis välja võtta ankeet, kus kirjas hinnang tööle "väga hea"... nojah, kinga sai ta ikkagi. Kurb lugu, sellest mõni teine kord.
Eesmärkide seadmise ja hindamise peatükk mulle tegelikult meeldib. Kuna minu töö on selline, mille osas on kõigil oma arvamus, siis on jube hea, kui konkreetne number annab tööle objektiivse hinnangu. Kui leppisime kokku, et 5% tõusu ja tegelikult saime 7%- siis on ju super- öelgu ja arvaku teised mis tahes. Olen läbi elanud ka perioodi, kus 4 aastat järjest ei õnnestunud mul kunagi hinnata seatud eesmärke selle ülemusega kellega eesmärgid sai seatud. Sest vahepeal oli toimunud järjekordne reorganiseerumine- struktuuri optimeerumine....Noogutasime mõlemad pead- olud on muutunud, ja maksime mulle preemiat hea töö eest... Oh, olid ilusad ajad:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!