Jutt siis Eesti Piimast. Viidet ei anna, kuna kajastust on palju ja igal pool.
Kuigi ma olen sel teemal varem emotsionaalselt kirjutanud, siis ikkagi tekitab see projekt väga vastuolulisi tundeid.
Esiteks muidugi sügav kummardus Tere turundustiimi ees, kes on suutnud üles noppida ja endale kahmata ülihea PR kampaania. Respect! Kajastust saab mehemoodi, teema on aktuaalne ja vastuoluline. Kuna Tere ja Alpenrose toodavad miinust, siis vähemalt üks piimapakk, millega on tööstusel võimalik ka natukene teenida. Kuna logo on pakil peal, siis ei kaota ka oma branding sellest- vastupidi, pigem võidab (kui sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte). Oma loorberid saavad kindlasti ka ketid, kes seda müüma hakkavad: nii tublid, ju. Rääkimata sellest, et tegemist saab olema kõige efektiivsema turu-uuringuga, mis eales tehtud. Näidake nüüd, eestlased, et te tõesti hoolite. Mitte sõnades aga tegudes.
Aga.. midagi jääb kripeldama. See on seesama tunne, mis mind valdab igal aastal, kui järjekordne haigla oma annetuskampaaniat alustab. Kas mina, kodanik, pean ära tegema riigi tegemata töö? Kas saab kunstlike vahenditega elus hoida majandusharu, mis pole rentaabel? Ja kui riik leiab, et Eesti põllumajandus peab säilima (millega ma olen nõus), siis peaks selleks rakendatama tunduvalt tõhusamad meetmed, kui ühe firma eetilisi piire kompav PR kampaania. Keda me järgnevalt toetame...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!