Õnne valem

Õnnelikud on inimesed, kes teavad juba varasest lapsepõlvest kelleks saada. Õpivad süvendatult aineid, mis asjasse puutuvad. Hangivad ja uurivad lisainfot. Loovad vajaliku suhtevõrgustiku.

Enamik meist paraku vist nende eelpoolkirjeldatute hulka ei kuulu. Eriti keeruline on meil, „tublidel tüdrukutel“. Kes me oskame võrdselt matemaatikat ja keeli, keemiat ja kunsti. Joonistame, laulame, tantsime, organiseerime ja suhtleme. Kõike mida vaja. Kuni hetkeni kus tuleb teha elukutsevalik, et siis aru saada: me oleme kõiges võrdselt head keskmised.

Mida teha, kui ambitsioonid on kõrgemad kui tegelikud võimed? Kui sa ühel päeval saad aru, et pensionini on jäänud veel 30 (ja ilmselt tegelikkuses veel aastaid rohkem) aastat. Sa töötad juba täna oma võimete piiril. Ülespoole tõusmiseks pole sul kas vajalikke isikuomadusi, tahtmist (= saad aru reaalsest olukorrast) või võimeid. Mida teha need järgijäänud 30 aastat. Vahetada taaskord firmat, et oleks vähemalt vaheldust uute kolleegide, suhete-intriigide ja töötingimuste näol? Astuda samm kõrvale ja alustada millegi täiesti uuega- aga millega? Kui su elus oleks olnud kirg mingi tegevusala vastu, siis sa ju juba ammu teeksid seda. Keskealisena oled kaotanud ka illusioonid ning näed, et maailm on juba täis halbu ja väga halbu keskpäraseid töötegijaid. Kas maailm vajab sinu näol veel üht keskmikku lisaks?

Piirid ja reeglid professionaalsuse mõõtmiseks on ju tegelikult kadunud. Iga talent on ühtlasi multitalent: kirjutab kokaraamatu, disainib kleite, kirjutab ajakirja kolumne ning on hommikuprogrammis saatejuht. Loomulikut teeb veel loodusfotosid ning maalib. Kui vaja siis ka laulab.

Võib-olla polegi tarvidust liigse enesekriitika järele? Kui halb juht või ajakirjanik on oma tööd tehes õnnelik, kas siis ongi oluline mida arvavad teised...