Ei pea ju kohale minema, võiks helistada? see oleks kohutavalt naljakas, kui see poleks traagiline. Aga vaadakem ka head poolt, mu vanemad said eestikeelse arsti.
Mu kesklinnas elav tädi pole aastaid saanud arstile, kuna arst on Lasnamäe tagumises otsas. Eaka inimesena suudab ta suhelda meie teises riigikeeles, aga bussidega seiklemine ning süsteemist akende otsimine käib tal üle jõu.
Paar kuud tagasi olid esilehed täis soovitusi, et kiirabisse tuleb tulla ainult tõsiste tervisehädadega- okei. Kuidas ma TEAN, et asi on TÕSINE? Selle soovituse eeldus on, et ma tean, mis mul viga on.
Asja muutsid segasemaks artiklid, kus kiirabiarstid jagasid lugusid- mingid lollid käivad peavaluga hissandjumal ja järgmises lõigus- keegi tuli peavaluga ja saime õigel ajal jaole- vähk, insult või mingi muu surmahäda.
Eriti kelmikas oli pakkumine, et emosse minekuks oleks vaja perearsti saatekirja. Parafraseerides klassikuid- narr, kui ma juba perearsti kätte saan, mis ma sinna kiirabisse enam lähen.
Ehk siis, segamini on põhjus ja tagajärg.
Mul on äärmiselt raske uskuda, et sümpaatsed ja targad inimesed ei suuda vahet teha põhjusel ja tagajärjel. Mul on teile saladus. Maailmas on leiutatud ilmselt kümneid juurpõhjuse tuvastamise metoodikaid. Ma tutvustan üht lihtsamat- viie miksi meetodi. Hästi lihtne- esitad seni " miks" küsimusi, kuni jõuad juurpõhjuseni.
Ma lähen kiirabisse, sest ma ei pääse perearstini. Inimesed kolivad, arstikeskused kolivad, arstid lähevad pensionile või lihtsalt lõpetavad praksise.
Miks ei pääse ja kuidas saaks- on õige küsimus, mida lahendada. Ning- miks me oleme haiged, et üldse vajame abi, teine.
Ma ei pea ju ometi taas hakkama kirjutama Eesti ( ja kogu Lääne-Euroopa) demograafilisest profiilist. Ei tule mitte kusagilt juurde uusi meedikuid. Ei tule. ( Lahendus on, et tuleb leida lahendus :)).
Lapsed peaksid lollide uurimistööde ja valeillusioone andvate õppesuundade asemel õppima lisaks toidukeemiale ka ravimikeemiat, et nad oskaks end tulevikus ise ravida. Täiskasvanutele saaks teha kampaania- enne kui tuled, guugelda.
Riigil on palju kogemusi ümbernimetamisega, vaataks nt ajalukku- nõukaajal oli polikliinik, traumapunkt ja kiirabi. Kui said kodus infarkti või kõhuvalu, kutsusid kiirabi. Kui murdsid jala, siis läksid traumapunkti. Tõstke käed, kes ei saa aru sõna " trauma" tähendusest?
Aga mida tähendab erakorralise meditsiini osakond?
Ok, eelnev oli pisut sarkastiliselt, aga mu mõte- probleemi lahendati valest otsast.
Kogu see kiirabiteema meenutas haridusteemat, kus me kogu Eestiga lahendasime 2,5% Tallinna lapse probleemi.
Nüüd on saanud see ainus suur põlvkond põhikooliealiseks ning me ENDISELT tegeleme tagajärgedega, selle asemel, et tegelda põhjustega. Maalapsed võtavad Tartu laste kohad ära, ei taha minna kutsekooli- lahendus: keelame, piirame.
Aga MIKS? Miks need lapsed tahavad tulla Tartusse. Ja miks ei või Tartu laps minna Põlvasse? Ma olen 100% veendunud, et Tartust Põlvasse on täpselt sama pikk tee, kui Põlvast Tartusse ning Põlva lapse osas me ei minesta. Sõitku.
(See on poliitika " lapsed peavad käima piirkonnakoolis" tulemus- lapsed kasvavad üles homogeenses keskkonnas ja neist saavad poliitikud, kes ei kujuta ettegi, et kusagil elavad inimesed, kes elavad hoopis teistsugust elu.
Mul on tunne, et meie Tallinna poliitikud elavad enda meelest kusagil Midsomeris- tillukeses külakeses, kus kõik on käe-jala juures.2024 aastal läbi viidud liikuvusuuring ütleb, et mitte- kesklinnas elab 81% hõivatuid ( st kellel on vaja minna kooli-tööle) ja 50% jaoks on distants 6-9 km. Mulle väga meeldiks, kui Tallinn oleks nagu Amsterdam- turvalised rattateed. Aga vaataks numbritele otsa. Lisaks siia valemisse veel perearstide asukohad. Või selle, et rõhuv osa elanikest elab kortermajades. Kus pole rattaga tegutsemiseks keldrit ja lifti.)
Aga see, et lapsed tahavad linna kooli, ei ole taas ju põhjus, see on tagajärg. Parem haridus, jah. Aga olulisem on võrgustik, keskkond, kus oleksid sinule sobivad väärtused.
Miks see on oluline? aga palun- me näeme seda ju iga päev, kuidas õiged sõbrad/tuttavad aitavad sul elada sinu jaoks rahuldust pakkuvat elu.
Lapsevanemate ainus motiiv on, et nende lastel oleks turvaline ning nad saaksid olla rõõmsad. Lahendame äkki lõpuks probleemi, juurpõhjuse. Miks Eesti kõik koolid ei paku lapstele turvalist õppekeskkonda ja eduks vajalikku stardipakku. Ning, ei- lõpueksamitulemuste avaldamise ära keelamine ei ole lahendus. Inimesed räägivad. Ma sellesse urgu edasi ei lähe, ma olen haridusteemal juba liiga palju kirjutanud.
Miks ma sellest kõigest kirjutan?
Tänaseks on kiirabiteema vaibunud -võib olla polnudki probleem. Äkki oli lihtsalt spinn. Aga kahju on tehtud. Usaldus on lõhutud. (võin siis minna kiirabisse ilma diagnoosita või mitte??
Tartu lapsed on loodetavasti kohe-kohe leidnud endale selleks sajandiks ellujäämiseks vajaliku haridusasutuse. Aga kahju on tehtud. Usaldus lõhutud.
Ja Tallinna linnavalitsus on lõhutud. Usalduskrediit on läbi. Ning taas- selle asemel, et tegeleda põhjustega, tegeletakse tagajärgedega. Jah, sul on madal reiting, aga .. miks? Sa hakkad valest otsast sikutama, lõhkudes ära kogu senitehtud töö...
Ma ausalt ei tea, kas mul on veel olemas usaldus anda kellelegi oma hääl. Kui valid reformierakonna- saad järgmisel hommikul Jüri ja Ekre. Kui valid linnavolikogusse sümpaatse professionaali, siis hommikul ärgates selgub, et linnapeaks on hoopis vana veider mees.
Laenates kellegi mõtet sotsiaalmeediast- reformierakond tegi vaikselt selle, mis Trump suure käraga. Tõi valitsusse (nõuandjaks) ja linnavalitsusse ärimehed.
Nad on kindlasti väga toredad, targad ja lugupeetud inimesed, pole kahtlustki. Küsimus pole selles. Küsimus on selles, et
a) mina, valija, pole andnud neile mandaati ning
b) arusaadav, et ükski inimene ( ka poliitik) ei saa olla kompetentne igas valdkonnas. Aga kui sa vajad poliitika tegemiseks ja kujundamiseks nii palju kõrvalist abi, siis.. äkki sa pole selleks tööks siiski küps.
Kas reformierakond on kogu selle jama tulemusena surnud? Ma arvan, et ei. Pole erakonda, millel poleks olnud jamasid. Sügisel võidab valimised erakond, mis on kriminaalkorras karistatud.
Valija on andestanud tordipakkumised. häälte võltsimised, napakad pingid, venekeelse kooli jne jne jne
Ning paraku pole ka alternatiive- kui eeldada, et tahad valida.
Kas sa tahad et riik/linn ütleb sulle, mida sa tohid süüa ja millal juua? Ei? Kas tahad, et koolides oleks religiooniõpetus-ei? Kas tahad, et vanad mehed otsustavad naiste reproduktiivsuse üle- ei? Kas tahad, et metsad on maha võetud ja rannas saab ehitada (hilja, aga), ei?
Vabandust, aga keda siis valida?
a) Ma usun ja loodan, et on küll surnud. Ma ei tea enam kedagi, kes neid usaldaks või neilt midagi loodaks.
VastaKustutab) Meditsiin on lootusetu. Nõudlus selle järele kasvab paratamatult (demograafia) ja piiramatult (rikkad vanurid on nõus maksma mida tahes, et kauem või tervemalt elada). Pakkumine tuleb järgi küll, aga ainult kasumit teenivas osas. See tähendab, et vaesed või hädised jäävadki ilma. Ma ei näe siin mingit lahendust ja järelikult ka ei muretse selle üle.
c) Lääne ühiskonnad ronivad USA ühiskonnamudeli suunas. Mõni aeglasemalt, mõni kiiremini. Selles mudelis on rikastel kõigist sinu üles loetud teemadest kama. Ja vaesed lihtsalt ei oma sõnaõigust, vaesus on patt, häbi. Rikkana valid sa ise oma laste kooli ja otsustad, kas religiooniõpetusega või ilma. Sa ostad ise mereäärse kinnistu ja kui tahad, siis ehitad. Praeguse USA rahvusparkide maa mahamüümise teema vastus on ka "Väga hea ju, et müüakse. Ma kavatsen osa, osta sina ka? Ah pole raha? siis ole vait."
d) Viimane Sirp kirjutab taas, et kõik, mida me teeme, peab kliima mõttes jätkusuutlik, muidu me keedame oma planeedi üles. See eluvõõrus ei ole isegi naljakas enam. Me kakleme ja sõdime. Iga raketiplahvatuses hävinud maja või elektrijaam tuleb uuesti üles ehitada. Sõja ees põgenevad miljonid ei optimeeri oma reisimise süsiniku jalajälge. Riigi kaitsekulude tõus 4 või 5 protsendi peale läheb Rheinmetalli või Northrop Grumman kasumiks, mitte ei loo uut jätkusuutlikku maailma.
Mul on tunne, et meil ei ole isegi mõtet unistada sellest, et kusagil võiks olla mingi lootus.
Kaur, nimetad USA rahvusparkide maade mahamüümist. Esiteks, tegemist oli public land (BLM land) müümise plaaniga, mitte rahvusparkide maade müümise. Teiseks, müügiplaan kukkus, niipalju kui mulle teada, läbi: https://petapixel.com/2025/06/30/public-lands-sell-off-stripped-from-big-beautiful-bill-in-hard-fought-win-for-conservation/
Kustutap.s. Ma ei jää vestlema seekord. Tunnikese -paari pärast olen levist väljas, kusagil mägedes :)
p.p.s. Laigin postitust!
Kustuta.... püüdsin, aga ei suuda lisamata jätta :)
KustutaSeni, kuni reaktsioon Eesti kohalike omavalitsuste- või tervishoiu-jamadele on "aga USA-s...", ei ole tõesti Eestis asjade ja olude paranemist loota.
Ma ei tea midagi värsketest Eesti omavalitsuse või tervishoiu jamadest, seda USA BLM asja oli mu sotsiaalmeedia aga täis.
Kustuta"Aga USAs" ei olnud minul seekord mitte näpuga näitamise mõttes, vaid selles mõttes, et sealsed trendid laienevad minu arust kogu läänemaailmale. Lihtsalt viitega.
KustutaMinu omavalitsus on Tallinn. Siin on hetkel käimas mingi võimumängude jamps. Selle kohta on aga loetud ja kirjutatud nii värskelt nii palju, et (minul) ei ole ometi mõtet siin lisaks jaurata.
Vana asi juba, aga kuna ma olin vahepeal off grid: vot selles ongi sotsmeedia häda/mäda, et ei tehta vahet näiteks USA BLM-il ja USA rahvuspargil. Ja et mitte vahet teha, selleks peab ikka väga asjatundmatu olema. Aga kussa sellega, et asja lähemalt uuriks. Peaasi, et saaks vahtu üles peksta. Mistahes teemal. Mistahes riigi kohta. Keyboard warriors.
KustutaMina ei usu praegusesse poliitilisse süsteemi (mille viljad on need erakonnad ja Su kirjeldatud probleemid) enam ammu. Olen KOV ametnik ja näen seda poliitilist tegutsemist lähemalt. Riigis toimub kõik samamoodi, ainult suuremalt.
VastaKustutaValima lähen, sest ei saa lubada mitteminemist aga ma ei vali kedagi. Kui me ise ei taipa muuta siis muudetakse varsti meie eest (mõelge mida tahate selle all, iga vastus on potentsiaalselt õige).
Nali naljaks, aga kunagi ammu ma tõesti mõtlesin, et misasi see erakorralise meditsiooni osakond on... Mul endal pole vaja olnud, aga tõesti meenub, et vanasti käis kõnekeelest läbi sõna traumapunkt ja selle tähendus oli teada isegi mulle, lapsele. Nii et jumalast nõus sinuga. Ei tea, kas sellepärast ka Haigekassa nimi ära muudeti, et äkki siis tuleb vähem haigeid, käsi pikkas, ravimiseks raha nõudma ve. Lol.
VastaKustutaMa hakkasin vaatama HBO pealt hinnatud uut EMO-sarja The Pitt: https://www.imdb.com/title/tt31938062/?ref_=nv_sr_srsg_4_tt_1_nm_6_in_0_q_pitt
"Aga seal USA-s" on selle sarja järgi otsustades samamoodi EMOs ülerahvastatuse probleem. Ehkki nad avavad seda teise külje alt. Kuna pole palgatud piisavalt õdesid, pole piisavalt voodikohti, kuhu ootesaalist rahvas eest ära toimetada. Muidugi ilmub sinnagi EMO-sse neid, kellel pole eriti midagi häda või on niisama peast hullud. Ma ei tea, mismoodi nende haiglavoodisse paigutamine midagi efektiivistada aitaks, aga eks see ongi kõigest sari... Põnev vaadata ikkagi. Seal venivad ooteajad ka 12-tunnisteks, kui ei ole kriitiline häda. Nii et meil on veel minna :D
Mulle väga meeldib, et ma saan oma perearstiga suhelda läbi ePerearstikeskuse. Mulle on seni sõnumitele väga kiired vastused tulnud ja mitteakuutse probleemiga sain vastuvõtuaja 3-nädalase ootamisega. Tegelikult pole hullu, arvestades, et on suvi ja puhkuste aeg. Pigem las saavad kiirelt löögile need, kellel on kohe abi vaja. Aga et vanad inimesed ePerearstikeskust kasutama hakkaks, seda ma küll ei näe. Seda on liiga palju tahetud. Kurb mõelda, et aja saamiseks peavad nad pikalt kõne ootejärjekorras istuma ja kui siis aja saavad, veel kuhugi Kükametsa ka sõitma hakkama. Kurb.
XXI sajand hakkab juba jõudma teise veerandisse. Kas natuke imelik ei ole ikka veel halada, et vanainimene ei saa arvutiasjandusega hakkama? Millegipärast kurtmist, et ma ei oska lugeda, tänapäeval enam ei kohta, aga veebis paarile vormile klikkimine on üle mõistuse keeruline
VastaKustutaKüsimus ei ole oskamises. Kes ei näe, pilt on max suureks venitatud, kes ei usalda st pole smarti, kes ei oska otsida. Abi saamiseks on ainult Annika. Alles ma mässasin, et siduda bolt kaardiga. Ei saanudki.jne See on nagu teismelised. Nad saavad meelelahutusega hakkama. Aga kas tööandjale tuleks öelda tahan/ei taha tulumaksu maha arvestada... Ei tea.
KustutaMu arust on see väga lühinägelik arvamusavaldus, et vanainimene peaks arvutiasjandusega hakkama saama, sest kammaan, kõik ju saavad. Vanainimesed ei tähenda 60-aastased, eksole. Tähendab näiteks 85-aastaseid. Olgugi, et arvutid on maailmas olemas olnud juba mitukümmend aastat, siis on terve hulk inimesi, kes pole oma töös näiteks kunagi arvutit kasutanud, sest amet on olnud selline. Ka ei ole neid inimesi 60-aastasena (ehk 25 aastat tagasi) huvitanud arvutiga sõbrunemine, kuna see lihtsalt ei kuulunud nende ellu. Nüüd, 85-aastasena seda neile ka enam selgeks ei tee, nad kardavad tehnikavidinaid ja keelduvad omaks võtmast.
KustutaInimesi on väga erinevaid ja see, kui sina midagi oskad ja tead, ei tähenda seda, et automaatselt terve maailm sinuga samamoodi mõtleb ja oskab.
Eile seisis Selveri iseteenindus, sest poeonu proovis aidata ühte klienti telefoniga maksmisel. Nad olid otse mu kõrval ja ma nägin nende pikka pusimist. Lõppjäreldus oli "palun makske täna kaardiga, see telefoniasi ei tööta meil eriti hästi". Ülejäänud kliendid närvitsesid samal ajal oma "teil on vanusepiiranguga tooted, oodake..." siltide taga.
KustutaIT lahendused ongi tihti tehtud ülejala, ebaloogilised ja vigased. Ole noor või vana, proff või esimest korda kasutaja - jamasid võib tulla kõigil. Noored ehk saavad neist veidi kiiremini üle.
Mine persse, Pets.
KustutaInimesed näevad vanuse kasvades järjest halvemini ja prillid vanusega kaasnevate silmahädade puhul enam ei pruugi aidata. Guugelda glaukoom ja katarakt.
Füüsilised tervisehädad mõjutavad keskendumisoskust ja kognitiivset võimekust, seda nii ajutiselt kui mõnikord ka püsivalt ja süvenevalt. Olen ise näinud, kuidas keemiaravi saav kakskeelne proua unustas kõige rängemas seisus olles eesti keele täielikult ära, kui paranes, siis rääkis jälle vabalt.
Kehvas seisus inimesel püsivad töökorras peamiselt need oskused, mis on omandatud noorena ja mida on harjutatud kaua. Mitte need, mis omandatud viimase veerandsajandi jooksul.
Ja väga paljud süsteemid polegi üldse kasutajasõbralikud (vt ka Kauri kommentaarid).
Mul on praegu vähem kui null kannatust sõukste naaksujate suhtes.