Et sa oled kogu oma elu raisanud mossitamisele, virisemisele ja jonnimisele.
Ja ma ei pea silmas konstruktiivset- vot, nüüd ma teile alles näitan jonnimist. Vaid ohvri-märtrirolli -ei-jonnimist. Eks te siis tehke ja olge, lollid olete, mind ei huvita.
Kui ma analüüsin iseenda jonnikäitumist, siis jõuan selleni, et jonn on egoprobleem. Sõnum, et minu arvamus, tegu vm ei ole piisav või tähtis ja sellest tuleneb trots ning jonn. Kui ma mõtlen, et kuidas keegi väljastpoolt selle vastu saab või mis oleks lahendus siis.. see on päris keeruline.
Väga tark suhtleja oskaks ilmselt pakkuda mõne muu ego upitava porgandi või anda aega, et saaksin oma mõtted ümber mõelda, end korrale kutsuda, asja emotsioonidelt ratsionaalsele käitumisele viia.
Ja see viimane ongi vist vastus. Ise peab tahtma. Kõik see vana lugu, et kõik algab suhtumisest. Aga kuidas panna keegi teine tahtma? See on miljoni dollari küsimus.
Teemavahetus. Ilmselgelt on impeeriumite langemise aeg.
Lõpuks olen ma lugeda võtnud "Etruskide kuulsus ja langus", raamatu, mille selga olen põrnitsenud kogu oma lapsepõlve.
Raamat on tõlgitud 1973, mingeid fakte olen guugeldanud, aga tundub, et nende vahepealsete aastatega pole suurt rohkem teada saadud. Endiselt on üsna ebaselge kust nad tulid, kes nad olid ja mida oma tekstides kirjutasid.
Ma olen seda ka varem imestanud, et ajalooline järjepidevus kaob. Ma suudan mõista, kuidas kaovad keeled. Aga kuidas saab ikkagi olla, et põlvkondade kaupa ei pärandata edasi lugusid nt kuidas tekkis mingi püramiid vms.
Ei ole just ülemäära huvitav raamat nii huvitava teema kohta.
Ja teine naljakas kokkusattumus. Jaanuaris küsisin Chat GPTlt ühel teisel põhjusel, et miks Ameerika mandri lõunapoolses osas elavates riikides on üldjuhul vaesus, korruptsioon, narkoprobleemid jne.
ChatGPT vastas mulle muuhulgas (selgitus oli pikem ja põhjalikum) tookord nii:
Ladina-Ameerika riigid on ajalooliselt olnud Hispaania ja Portugali kolooniad, mis on kujundanud nende keele, religiooni ja kultuuri. Ameerika Ühendriigid said alguse Briti kolooniatest ja neil on väga erinev poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne ajalugu.
Ehk siis Rooma kultuur- fatalism- kui sind on loodud vaeseks, siis nii on, pole vajagi pingutada, andis jumal ameti annab ka mõistuse vs protestantlik tööeetika ajalehepoisist miljonäriks.
Ja nagu tellitult on nüüd Vikerraadios sari "Abya Yala- Ameerikate süda"sari, kus Mele Pesti kogu selle teema minu jaoks väga arusaadavalt lahti seletab.
Küsimus mu tookordsele arupärimisele, et okei, kui hispaanlased tõid kaasa oma mañana kultuuri, siis tänane Hispaania elab ju täiesti normaalset elu, miks siis Ladina- Ameerika riigid sellest välja ei tulnud.
Tuleb välja, et lisaks hispaanlastele ja portugallastele andis viimase põntsu põliskultuuride hävingule USA, mis on kolonialistlikult " kultuuri" viinud, nagu neil ka muudel kordadel kombeks, olemasolevat hävitades. Et Iraagid, Afganistaanid, Süüriad on muster mitte juhus.
Melel on väga teravmeelne tähelepanek. (vabalt tsiteerides) Rääkides Ameerika avastamisest- see on põhimõtteliselt sama, kui öelda, et keegi avastas aastal 2025 Eesti. On olemas riik oma kultuuri ja majandusega. Sa ei saa avastada midagi (uuena), mis on juba sajandeid olemas olnud.
Huvitav on muidugi alati ka meie tõlgendus, mis lähtub praegustest teadmistest ja kultuurist. Hiljuti lugesin ERR teadusportaalist ... "ajaloost hästi tuntud "Naistevahetus"..."
Ning saad aru, et me lähtume vaikimisi, ka neandertallaste aega kirjeldades, meie tänasest vaatepunktist. Eeldame (Ludovic Slimak), et neandertallased vahetasid inimestega(liigiga) just naisi. St. mehed vahetasid naisi. Mitte vastupidi- naised vahetasid endale parema liigi säilimise eesmärgil mehi? Et naised ütlesid, sry, me tahame paremaid mehi ja kolime nüüd ära. Või et. Naised ütlesid, et need ja need mehed kolivad meie juurde.
Niimoodi üldistades võib väita, et üks võimalus, kuidas tsivilisatsioonid kokku kukuvad, on liiga hea elu. Mugavus. Milleks hoida üleval sõjaväge, relvastuda. Rahus on ju kordades parem elada.
Väga häiriv paralleel tänase Euroopaga.
Samas võib ajaloost tuua muidugi ka vastupidiseid näiteid, kus sõjakad impeeriumid kokku kukuvad. Et lihtsalt igaks asjaks ja igal asjal ongi antud oma aeg?
Ja hirmus on tegelikult mõlemat moodi. Niipidi, et tulevad vallutajad oma haiguste ja arusaamistega. Ja niipidi, et rahvas ise on nii nõrk, et peab sissetulijate keelt ja kultuuri ägedamaks, kuniks enam kedagi pole.
Kui ma oleksin jumal, siis ma väga tahaksin katsetada, et kui tõmmata ajaloos mingisse kohta joon, kuidas siis oleks läinud. Et kui näiteks viikingid oleksid oma uue mandri avastust piisavalt turundanud, kuidas siis oleks läinud. Või et hispaanlased poleks suutnud pärismaalasi hävitada. Või et kui Aafrikat poleks rahvast pooltühjaks tassitud. jne jne jne. Ajaloos on olnud miljoneid kohti, kus variant a asemel variant b valides oleks meil täna hoopis teistsugune maailm. Või siis mitte.
Mind häirivad hädaldavad ja enda probleemides nelja aastaaega, rahvusvahelist imperialismi, Eesti riiki, naabri koera ... nimekiri on ammendamatu ... süüdistavad kodanikud. Nad vist ei saa aru, et kaastunde asemel saavutavad paremal juhul vältimise, halvemal juhul irvitamise.
VastaKustutaPõhja ja Lõuna erinevuse põhjusteks on tõepoolest pikka aega peetud kristluse eri vormide filosoofiat. Kas usud, et jumal määrab ja sinust ei sõltu midagi või ise määrad, jumal annab võimaluse kuid ise pead ära kasutama. Vaevalt nüüd nii lihtne, aga töö juures suheldes näen küll just seda momenti.
Kõik impeeriumid ja suurvõimud kukuvad kunagi kokku. Põhjuseid on erinevaid: Euroopa puhul minu arust mugava elu esikohale seadmine, praegune kisklemine kaitsekulutuste protsendikümnendiku komakoha pärast on naeruväärne - ei anta aru, mis tähendab alternatiiv, ehkki Ukrainas toimuv on ju silmi ees.
Võimalik muidugi, et saabuv kriis neelab mitte ainult impeeriumid vaid kogu praegusel kujul eksisteeriva tsivilisatsiooni. Võtkem siis viimast, kuniks hea elu kestab, elagem iga päeva nagu homset poleks sest äkki ei olegi ;)