Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 14. oktoober 2024

santabarbara

Soovite eelmise nädala horoskoopi? Palun. Suhtedraamad.

Lõpetasin Malluka raamatu.
Mingil põhjusel pole ma mitte kunagi tema blogi lugenud. Ei teagi, miks. Aga loomulikult ma tean, kes ta on. Minu top of mind on tema pääsukeste päästmise lugu ja siis esines ta korra ühel konverentsil. Mulle meeldivad julged ja tugevad naised. Lisaks on temas siirus, pragmaatilisus. Kahe jalaga maapeal. Ilus on ta ka. Lühidalt, väga sümpaatne.

Võrreldes BSH raamatuga- Mallu on kindlasti parem kirjutaja. Lugu on ladusam, paremini toimetatud. Mõlemad on biograafiale lisanud eneseabi nippe. BSH omaenese tarkusest, Mallukas kasutanud professionaalset psühholoogi. Mõlema raamatu suurim väärtus võiks ehk ollagi pakutav eneseabi noortele inimestele, kes siis loodetavasti väldivad seeläbi vigu (muahhahhaaa) ja saavad positiivsed rollieeskujud.

Üks teema, mis mind isiklikult puudutas olid suheteklaarimiskirjad. Ilmselgelt on mul sellega mingi isiklik psühhotrauma. Mingi aeg tagasi leidsin oma kunagi saadetud kirjad- mustandid, mõned jäid saatmata, osa vahetasime tagasi. Kui ma eelmises postituses praalisin, kuidas ma ei muutu, siis siinkohal tahaksin olla veendunud, et ma olen muutunud. Need kirjad ajavad öökima. Seal on manipuleerimine, ratsionaalne arvestamine. Kalkuleerimine, kuidas võiks mingit asja öelda. Mitmed on tunnistatud, kui palju nad tookord haiget said. Niimoodi ei tohiks mitte kunagi suhteid klaarida. 

Päris lõpuni ma seda raamatut lugeda ei suutnud. Mulle tundus, et olen teemast- kes keda armastab- juba välja kasvanud. Aga võta näpust.

Mingi aeg tagasi sain üle 10(?) aasta asjapärast kokku Kaiga. Me pole kohtunud ajast, kui ta mees läks teise naise juurde, mistõttu jäi ta meie seltskonnast välja. Kai nägi välja suurepärane- ilus, hoolitsetud, heas tujus, vaba. Elab põnevat ja kiiret elu. Pooltunnike, kui rääksime, ta telefon pidevalt piiksub. Mis toimub,  küsin. Ja siis ta räägib, et naine, kelle juurde mees läks- ütleme siis Mai, saadab talle hommikust õhtuni sõnumeid. Alguses olid need parastavad. Täna on see mees edasi liikunud järgmise naise juurde ning sõnumid on muutunud süüdistavaks- Kai olevat süüdi, et prints  ta maha jättis. Näitas mõnd sõnumit ka mulle. Minu nimetus selliste kohta on vaimne vägivald.  Kuna ma kõiki nelja suhtedraama tegelast tunnen, siis vangutasin uskumatuses pead- vaat kui vähe me enda ümber olevaid inimesi tunneme.

Midaiganes. Elu läks edasi ja mul targematki teha, kui selle üle juurelda.

Eile õhtul vaatan mõnusalt telekast näosaadet ja kill.. Vaatan messengeri eelvaadet ja ei usu oma silmi.
Mai on saatnud MULLE sõnumi- a la ma ei tea, mida Kai sulle rääkis, aga tegelikult on asi hoopis nii... blablabla...
Mu esimene reaktsioon oli 
??? wtf? kui vanad me oleme ???
MIKS peaks see MIND huvitama ja KUIDAS MINA sellega seotud olen?
Reaktsioon kaks oli küsimus. Kuidas teab Mai, et ma Kaiga kohtusin ja mida mulle üldse räägiti?
Tundub, et draamakuningannad mängivad koos mingit jälki mängu ja mingil arusaamatul põhjusel on ka mind nüüd sinna ringi võetud.
Mõtlesin, et äkki ajas midagi segamini, ja kui hommikuks on sõnumi kustutanud, siis jätan nii, kui ei-siis kirjutan selle postituse.
Täna hommikul oli alles. Sõnumi saatja blokeerisin ära. 

Kirjutamine on esinemine.  Ja manipuleerimine. Kirjutades tundub, et on võimalik end paremini väljendada (mis on nonsenss)  Sa muudad prioriteete, tähtsustad asju, mis on sinu jaoks olulised.  See millest räägitakse on tähtis ja tähtis on see, millest räägitakse. Inimene, kes on kirjutamises hea- tema jaoks tundub see lihtsam tee. Sul on aega otsida ja leida õigeid sõnu, tabavaid väljendeid. Mahlakaid metafoore ning näiteid. Jälgid sündmust kõrvalt, sellest saab lugu, draama
Päris elus, silmast-silma sul reeglina sellist võimalust pole. Ja seetõttu pingutame kirjutades liiga sageli üle. Kirjutame asju, mida me päriselus ei ütleks. 

Ja ma rõhutan, et räägin enda nimel.

Suhe lõppeb, siis kui ta on läbi. Kui pead veel midagi õigustama, seletama ja vabandama.. siis ju pole läbi, ju?

PS. Kulla M, igaks juhuks- Ära palun otsi siit mingeid varajatuid mõtteid. Vt. lause  nr 1.
Sinu ees vabandan. Siiralt.


21 kommentaari :

  1. Kui ma nüüd tohin öelda, et "aga mul on nii", siis on ikka kirjutades võimalik end paremini väljendada. Mõtled läbi ja ei lahmi. Nii on minu puhul. Aga selle e-mailivahetuse, mis toimus pärast lahutust eksiga, võtaksin küll tagasi, kaotaksin maamunalt ära. Mul oleks iinlik seda lugeda - tean niigi, et segu meeleheitest, manipuleerimisest ja enesehaletsusest, mis seal lokkas, oleks hirmus. Ma mõistan, et eks tviitis tollal "ma kardan armastuskirju". Oeh! Ja lisaks sain paar sõimlevat üllitist uuelt proualt. Kes ilmus pilti alles pärast meie lahutust ega polnud mind elus kunagi näinud. Aga igaks juhuks, sest sai maaslamajat veelgi tampida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah nõus, aga... seesama mis sa kirjutasidki :) Kui me oleks ilusad, head ja mõistlikud täiskasvanud, küll oleks tore :)

      Kustuta
    2. Ma kirjutasin ka eksile palju, aga seal polnud midagi piinlikku, seal oli peamiselt: "tuletan meelde, et sul on elatis maksmata" ja "kui /mõistlik aeg/ jooksul pole elatis ära makstud, läheb nõue kohtutäituri kätte", mispeale siis tavaliselt maksti ka, aga vahel mitte. Minu arust pole see niisugune jutt, mida üldse tasuks üritada silmast silma rääkida.

      Kustuta
  2. Mul on vist naiste ilukriteeriumitega midagi väga sassis. Jälle olukord, kus mind valdab hämming. Piltide pealt, mis vahel meediast läbi käivad, minu meelest on mõlemad täiesti keskpärased mimmud. igavad.

    VastaKustuta
  3. Nojah... ma pean sageli mitu korda lugema, sest esmalt: "Mõlemad on biograafiale lisanud eneseabi nippe", moondus minu jaoks "enesetapu nippe".

    Kumbagi raamatut ma praeguse seisuga lugeda ei kavatse.

    Küll aga plaanin Sinu postituse ja suhteklaarimise kirjade teemast midagi uuesti, tegelikult veel uuesti, jälle kuulata.
    https://vikerraadio.err.ee/1117913/need-vanad-armastuskirjad

    VastaKustuta
  4. Kirjutades on aega läbi mõelda ja automaatselt toimib see, mis suulises suhtlemises tavaliselt ei toimi: loe enne kümneni kui miskit ütled. No ja enne "saada" või "avalda" klikkimist saad oma teksti üle lugeda ning vähemalt momendiks mõelda, kas ikka tahan seda saata. Samas kui saadetud ju siis päriselt ka läbimõeldult on nii ka mõeldud, pole enam vabandust, et ohh, sai emotsiooni pealt laksatud.

    Mallukast ja tollest teisest ja eesti (ja ka kogu maailma) avaliku elu tegelastest täiesti savi - tee või tina üldse ei huvita mis nad teevad või tegemata jätavad või kellega käivad. Praegu loetavad blogistajad pikalt huvitavamad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma teen meilivahetuses reeglina nii! eriti töökirjades. Aadressiriba jätan esialgu tühjaks, et kogemata ära ei saadaks. Kirjutan täie hooga kõik välja. Siis loen üle, mõtlen, mis infot ma tegelikult edastada tahan ja roogin kõik tarbetu välja (nt passiivagressiivsuse).

      Hundid söönud, lambad terved. Saan kirjutades olla nii vastik, kui vähegi vaja, ja keegi ei pea selle all kannatama.

      Kustuta
    2. Igati kaval meetod, eriti meeldib mulle ettevaatuse mõttes aadressi tühjaks jätmine. Mailile vastates eeldab muidugi eraldi käiguna alustuseks aadressi kustutamist.

      Kustuta
    3. Ma olen tööl kogu aeg nii teinud - kirjutan kliendile vihase ja ebaviisaka kirja, lasen sellel natuke aega seista ja siis kustutan kõik teksti ära ja kirjutan ilusa, korrektse, viisaka vabanduse, nagu peab :D

      Kustuta
    4. mhm, kodukontori eelised. Mitte ainult meilisuhtluses, aga ka telefoniga. Ma ei vasta kunagi kohe ja liiga sageli olen tänanud saatust, et ma ei sa kohe reageerida :)

      Kustuta
    5. Aadressiriba tühjaks jätmine on hea mõte, võtan vist üle kui tohib. Muidu olen juba ammu samuti niimoodi teinud, kirjutan kirja valmis, siis lasen öö otsa settida ja järgmisel päeval roogin kõik ebavajaliku ja esimese emotsiooni pealt kirjapandu välja. Kui on tegemist millegi eriti olulisega, kirjutan kirja lihtsalt mustandina valmis ja viimistlen teda mitu päeva, siis kopeerin meilikasti. See sai vist alguse siis, kui poeg algklassides käis ja vahel ta õpsilt kirju sain, peamiselt käitumise kohta. Esimesel hetkel olin pööraselt tige, "mis te kiusate mu last ..." neid esimesi reaktsioone teele saates oleksin endast ikka väga hullu mulje jätnud. Ja jumal tänatud, et üha vähem tuleb spontanselt telefonikõnedele vastata. Ma tavaliselt ka ei vasta kohe.

      Kustuta
    6. Jah, alguses kiri otse emotsiooni pealt, enamasti hullusti vahutav ja klimpe täis, siis tiheda rehaga emotsioonid vahelt välja ja kuiv argumenteeritud väide teele.
      Kõrvalmõjuna kandub võte see isegi loovkirjutamisse ja see on küll paha.

      Kustuta
    7. Aadressi eemaldamine aitab vaid siis kui on 1-2 isikut aadressis.
      Ma pigem kirjutan txt faili ja siis kopeerin hiljem. Eriti kui on kuni 10 nime meilipäises (meil tavaline).

      See vist ei määra, kas kodus või kontoris. Mul pigem pärsib ausalt vastamist see, kui üks addressaatidest on füüsiliselt samas kontoris ja teema kriitiline. Lapsepõlvetrauma ilmselt, mul tekib paanikahoog kui keegi vahetult kisama tuleb :) Ja vahel on vaja ausalt kirjutada, mitte ninnunännu, eriti kui keegi sikku teeb või üritab reeglitest mööda nihverdada. Vastik amet pigem, seda küll.

      Mul on selle silumise ja ümberkirjutamisega omad ohud ka. Postitustele vastamises nt juhtub sageli, et ma olen nii teemas juba sees, et siludes, muutes, kustutades ja ümberkirjutades läheb kirjapildist algne mõte minema. Minu peas on alles üldmulje ja tunne, mida tahtsin edastada, aga kui ma nt nädal hiljem kuskil blogis oma kommentaari loen, siis vahel küll aru ei saa, mis mul see algne ajend kirjutamiseks oli, sest ma olen viimases versioonis kõik suutnud maha kraapida ja mõte on kogemata kaduma läinud... Ja ma vahel istun mõne kommentaari otsas ikka rohkem kui tund. Jätan eraldi lehele ootele, tulen tagasi ja muudan jne.

      Kustuta
    8. kommentaarides olen ma palju metsikum, isegi trükivead lähevad vahel teele. Aga kommentaarides ei ole ma üldjuhul nii kuri ka.

      Kustuta
  5. Hea postitus (jälle).

    Aga... ma ei tea, jään kindlapeale vähemusse siin... ja Malluka raamatut pole ma lugenud jne... aga. Olgu „järeltulevatel põlvedel“ suhteklaarimiskirjadest (enese)abi või mitte, kuid mu meelest on säärast sorti korrespondentsi avalikkuse ette paiskamine rahateenimise eesmärgil üsna küsitava eetilise väärtusega tegevus.

    Jaa, näen juba ette, et reaktsioon mu kommile on stiilis „ahhaa, ohvrisüüdistad!“ - aga no mis ma teha saan, see on minu vaatenurk antud teemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Keiu Virro on seda analüüsinud, lühidalt oli tema seisukoht ja ka minu oma ( ka muudes aspektides)- kõik osapooled teadsid,et tegemist on avaliku elu tegelasega ( ja ka raamatust tuleb see välja) ning et kogu elu paisatakse järgmisel päeval avalikkuse ette. st osalesid selles kõiges teadlikult ja vabatahtlikult. Mõlema autori raamatus on ka tegelasi, kes on nende palvel nn kõrvale jäetud. Seda enam on kogu see teema minu jaoks mäng
      https://epl.delfi.ee/artikkel/120326234/mallukas-vs-bsh-kumma-sotsiaalmeediastaari-elulooraamat-jaab-peale

      Kustuta
    2. Epp, tibid teenivad ja neil on igav, minu arvates :)

      Kustuta
    3. Hm. Võin eksida, aga kas Virro (ja sinu) seisukoht ei lähe minu viidatud teemast mööda? Minu jaoks pole küsimus selles, kas patune osapool teadis või ei, et tegemist avaliku elu tegelasega. Minu jaoks on küsimus kirjade AVALDAJA eetilisuses. (Samas, kirjade kirjutaja mölakluses ma ei kahtle.)
      Aga veelkord, ma pole raamatut lugenud, nii et mu arvamus on tegelikult sihuke huupi lahmimine :), üksnes siit-sealt kuuldu-loetu põhjal.

      Kustuta
  6. Kirjutamine pole sugugi rohkem esinemine kui räälkimine.
    Õppisin hiljuti tundma inimest, kes suudab oma ilusa maheda häälega rääkides kuulaja enda poole kallutada, panna talle õrnalt kaasa tundma, hindama tema saavutusi, positsiooni, tugevust... Jätab väga hea mulje.
    Messengerivestlustes ja ühistes kirjalikes töödes tuli paraku välja, et, vähe sellest, et sisu puudub, ta kirjutamisstiil on ka kohutavalt halb, segane, arusaamatu, ta teeb faktivigu ja masendavaid kirjavigu (kusjuures ta on minuga samas vanuserühmas ja teoreetiliselt rohkem haritud) ja keskendub peamiselt omaenda võluvale isikule, mitte sellele, millest me peaksime kirjutama. Parandasin seda kohutavat teksti hambaid kiristades ja mõtlesin, et kuidas see saab olla sama inimene.
    Ja hiljem, kui oli aeg ühiselt kirjutatud teksti ette kanda, siis see võluv isik rääkis täis kogu meie grupile eraldatud aja ja kui teda hoolega kuulata - siis selles jutus ei olnudki sisu. Olid samuti faktivead. Hüppamine ühelt teemalt teisele ja tagasi on suulises kõnes loomulik, vassimine tundub õige jutuna, kui seda meeldiva hääle ja tasakaalustatud tooniga ette kanda. Ta omistas endale sujuvalt grupi teiste liikmete tehtud töö ja kahjuks õppejõud ei hammustanud sellest ka läbi.

    Ühtlasi sain ma aru, et on hea, et töö seisukohast olulised asjad said kõik messengeris arutatud ja mitte suuliselt, sest ma näen, et võib tulla hetk, mil ma pean ennast kaitsma ja tõestama. Olulised jutud peavad olema taasesitataval kujul!

    Su sõbrannale saan ma ainult soovitada, et pöördugu ahistamise pärast politseisse ja olgu õnnelik, et tal on midagi ette näidata.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!