Vanasti ( kui mina veel noor olin), oli asi selge. Selleks, et midagi teada saada, oli vaja aega. Minna raamatukokku, leida õige raamat. Lugeda see läbi. Leida teine raamat, mis eelneva vaidlustaks. Seejärel ise see läbi seedida ning teha järeldused.
Aja kokkuhoiu mõttes oli väga tore, et õppejõud olid eelneva musta töö ära teinud- kokku kogunud maailma parimad teadmised ning praktika. Sina kuulasid, konspekteerisid ja üritasid meelde jätta, et vajadusel teaksid, kust mida on leida ja vältida jalgratta leiutamist.
Aga tänapäeval? Kõik on hiirekliki kaugusel. Infot on nii palju, et ei suudagi kõike meelde jätta. Ja kui pidevalt ei kasuta/rakenda, siis läheb nagunii meelest. Kui tekib vajadus- guugeldad ja kõik vastused on olemas. Sinu roll on olla vaid allikakriitiline. Miks ma peaks minema kooli ? Käima kohal? Kulutama oma kõige kallimat ressurssi- aega? Mis on see lisaväärtus, mida ma internetist ei saa?
Kui ma mõtlen oma enda viimastele koolitustele, siis mida ma olen õppinud ja nö saanud?
praktiliste oskustega on lihtsam.
Näiteks AED või tulekustuti. Kuna olen korra neid päris elus kasutanud, siis on teatav julgus ning enesekindlus, et isegi juhul, kui juhendi lugemiseks pole prille kaasas - on olemas ettekujutus, kuidas kasutada.
Nt. relvad või kompass. Relvade puhul oli juhendajast kasu, kuna näitas nn shortcutte, kuidas saab lihtsamalt, ilma jõudu rakendamata. St õpetaja väärtus oli nipid, mis on tekkinud kogemuste käigus. Kompassiga oli teistpidi. Koolitus ja juhendmaterjal oli nii segane, et ma ei saanud midagi aru. Kodus guugeldasin ja leidsin minu ajule sobiva selgituse. Järgmisel koolitusel, kui seda taas väga segaselt selgitati, aitasin juba kaaslasi " oma" lihtsa puust ja punasest skeemiga. Inimeste ajud töötavad erinevalt. Ja põhimõtteliselt võib see töötada ka vastupidi. Õpetaja võib anda guuglest parema metoodika.
Aga teoreetilised teadmised?
Avaliku esinemise koolituselt jäi kõige eredama mälestusena teadmine, et asi, mida on palju räägitud ja millest olen palju lugenud (tagasisidestamine), on täiesti päris. St veendumus, et teooria on praktikasse rakendatav. Lisaks taas praktilised teadmised. Harjutamise käigus mingid tähelepanekud oma nõrkuste kohta mida jälgida.
Juhtimiskoolitus jäi meelde pigem meelelahutusena- tohutult lõbus oli, lahedad mängud ja harjutused. Mida ma õppisisn? Eelkõige vast enda kohta. Täiesti võõras, ainult meestest koosnev seltskond õpetas seda, kuidas grupis vähemusi kaasata ja vastupidi, kuidas vähemusena enamikust mitte üle sõita. Rühmatöö, koostöö. grupidünaamika.
Tootearendusseminarilt sain - oo kui lahedad slaidid ja hea ülesehitus, neid saaks ka oma materjalides kasutada. St siis abimaterjal enda tulevaseks tööks. Lisaks, "aga mul oli niimoodi" arutelud- case study, teiste kogemused.
Rahatarkuse seminarilt- hmm, selle peale ma polegi tulnud. Uus vaatenurk.
Koolitusmaterjali ette valmistades helistasin päris mitmele oma tuttavale õpetajale ja sealt tuli see, mida ma siiani olen pidanud kõikide saadud koolituste kasuks- olemasolevate teadmiste süstematiseerimine, sõnastamine, meeldetuletamine.
Mu täditütar, kes õpetab lisaks lastele ka üliõpilasi, soovitas lähtuda eesmärgist- mis peab tunni lõpuks selgeks saama ja siis need asjad nn kirja panna. Seejärel mõelda, kuidas see õppijani viia.
Mul on 42 tunni nö põhi valmis. (30 on veel teha. Aga kuna neid läheb vaja alles detsembris, siis ma praegu ei kiirusta. Vaatan, kuidas esimese poolega läheb.)
See tuleks nüüd nn tundideks jagada, kujundada ilusaks ja loetavaks-haaratavaks- pildid, klipid, näited, skeemid ja see "kuidas" pool juurde mõelda.
Täditütar jahutas ka mu entusiasimi ja lootust, et hakkad sa jee nendega väitlema ja mängima. Võimalik, et satub hea grupp, aga tänapäeva tudengi interaktiivsuse tase lõppeb üldjuhul kahootiga.
Ma suudan tegelikult isegi sihtgruppi ette kujutada. Mu ekskolleegid Julia ja Piret. Piretil on TÜ majandusharidus, Julial mingi tehnikum- st kummalgi pole erialast haridust (sest seda Eestis ei õpetatagi), aga nad on seda tööd teinud terve elu. Nad on teatud asjadest minust kordades targemad. Mida on mul neile õpetada, mida nad peaksid minu meelest teadma. (Julia puhul on lihtne- ta võiks osata eesti keelt ning Eesti meediaruumi ( tähtpäevad, mõjuisikud, kaubamärgid), aga see pole selle koolituse teema..)
Ja seda ma nüüd nuputangi. Mis motiveeriks neid kohal käima. Et saada diplom st ainult paberi pärast? Millist lisaväärtust ma suudaksin pakkuda. Kui palju peaks rääkima teooriast- või toimib eeldus, et nad loevad selle ise kodus läbi, sest raamatuid ei viitsiks ette lugeda
(huvitav teadmine enda kohta. Materjale ette valmistades olen ma läbi lugenud kuhja raamatuid-õpikuid. Ja ma ei SUUDA neid lugeda. Igav on. (Tõsi, ma olen suurt osa neist kunagi ammu enda õppimisprotsessi käigus juba kohustuslikus korras lugenud. Aga uute ja värsketega sama lugu) Ja siis küsidki retooriliselt. Et kui juba mina ei suuda keskenduda ja mulle on kogu elu makstud palka nende teadmiste eest, mille teooriat ma ei suuda lugeda ning mille definitsioone ma peast ei tea. Siis kuidas neid anda edasi teistele?)
Täna toimub sellele eriala vastuvõtt. Võimalik, et kõik vastuvõetud pole üldse see sihtgrupp ja nende teadmiste tasemega, mida olen ette kujutanud ( ja kõik tuleb ümber mängida). Võimalik, et soovijaid üldse polegi. Võimalik, et neid on ainult viis. Võimalik, et neist viiest viitsivad kohal käia kaks. Ja need kaks on loengu ajal telefonis...
Ja siis mõtled, et ma olen seda kõike ette valmistanud ligi pool aastat. MIKS ma seda teen???
Raske on olla õpetaja... :)
Mind rõõmustaks koolitus või kursus, kus:
VastaKustuta- lähtutaks grupi olemasolevatest teadmistest, ehk et ei hakataks läbi mämmerdama elementaarset, mida kõik meist nagunii teavad;
- aidataks eraldada terad sõkaldest, ehk et saaks konkreetselt teada, milliseid internetiteadmisi tasub lugeda ja kuulda võtta ja mis on saast;
- toodaks praktilisi näiteid, mis päriselt töötanud on ja selgitataks-näidataks, kuidas tulemusi mõõdeti.
Kui raamatuteooria on võimalik lihtsalt ja lühidalt kokku võtta, siis miks mitte. Palun, tehtagu ettekanne ja toodagu olulisemad punktid välja. Aga kui ettekandega ei ole võimalik raamatuteooriat kokku võtta, sest raamatus on ikkagi nii palju tähtsaid kõrvalteadmisi, ilma milleta ei saa, siis ei oleks mul ka raamatute iseseisva lugemise vastu midagi.
Lihtsalt öeldes, mida ei tahaks, on:
- aja raiskamine;
- info, mida pärast vaja ei lähe.
Hoiatus: tuleb pikem jutt...ikkagi andragoog :)
VastaKustuta1) mis on õppija vajadus teadmiste järele: mida, miks, kuidas? - iga õppija peab teadvustama, miks tal seda teadmist vaja läheb.
2) milline on õppija enda elukogemus - sellega tuleb õppimisprotsessis arvestada ja tema kogemusi arvestada ning toetada
3) õppimisel peab olema praktiline väljund - teooria peab toetama, ilma selleta ei saa, kuid just praktiline teadmiste kasutamine (isegi kui homne päev ei saa kohe rakendada, on teadmine kusagil tallel ja saab vajadusel selle juurde pöörduda).
4) õppimine peab olema probleemikeskne -> on mida lahata ja lahendada, erinevaid kontekstid jne - annab soodsa pinnase loovuse arendamiseks - edasimõtlemiseks - sünnivad ideed ja kontseptsioonid vms
Lõpuks taandub kõik õppija motivatsioonile, miks õppima tullakse ja mis on ootus, isiklik kasu jne. Selle taustal on sotsiaalsed suhted ja grupi dünaamika ning õppija-keskus, tema areng ja rollide võrdsus, st õpetaja ja õpetaja on partnerid, kel mõlemal on midagi teineteiselt õppida.
Olulisel kohal on kogemus, ehk ilma selleta ei toimu õppimist ja kogemust saab kogeda siis kui osatakse ennast analüüsida, luua seoseid ja proovida rakendada saadud teadmist. ...See on nagu ring, mida kogetakse üha uuesti ja uuesti, eesmärgiga saada paremaks, kompetentsemaks oma elukogemusest lähtuvalt.
PS! Rühmatööd on head, kui peab midagi ühiselt läbi töötama ja kõige parem õppimisviis on see - kui tuleb loetud materjali teistele tutvustada, seda saab teha erinevatel viisidel - iga rühm leiab oma lähenemise ning ühistegevuse käigus omandatud teadmised jäävad meelde. On erinevaid meetodeid ... kui soovid teeme jalutuskäigu... tuleb jalutuskäigu ülikooli loeng :)
Haridussüsteem muutub kardinaalselt lähematel aastatel.
VastaKustutaNii nagu kaugtöö hoogu saanud võib enamuse koolitarkusest kaugõppega omandada. Koolimaja on vajalik vaid sotsiaalse suhtlemise õppimiseks, samas saab seda palju edukamalt klubi või spordimeeskonna kaudu õppida. Tegelt oli ka varem nii, olgem ausad, palju te koolimajas õppimisega tegelesite, peamiselt ikka klassikaaslastega suhtlemisega!
Supertänud teile kõikidele, ma sain päris mitu puzzletükki juurde.
VastaKustutaJa CB, kindlasti tuleb meil vabaõhu pedagoogikaseminar :)
Alustame lõpust. Minu arust on tõukavaks jõuks õpetamise taga - edevus. Nähke ja kuulge, mida ma kõike tean või oskan! Olen nii tark ja tubli, et võin seda isegi teile edasi anda! (Loen tasapisi Tuul Sepa evolutsiooniboloogia raamatut ja selle vaates on oma teadmiste teistele jagamine signaal iseenda tugevusest. Ma olen nii äss tüüp, et võin isegi teile oma tarkust jagada, te ei ole minu ega mu järglaste jaoks olelusvõitluses konkurendid.)
VastaKustutaMotivatsioon - ehk tasuks kõigepealt küsida. Mingis anon vormis, et ausad vastused saada. MIDA te mu kursuselt tahate??? Ainepunkte, eeldusainet mingi teise aine jaoks, praktilist, ...? Ehkki ma saan aru, et sa hakkad rebaseid õpetama, need ei pruugi mütsigi aru saada sellest, miks midagi hea on.
Kodus millegi lugemise eeldust vast ei maksa teha. Kui üldse, siis peab see "loetav" materjal olema manga või tiktoki video või sarnane.
Kas sisseastujatelt küsitakse, miks nad selle eriala valisid?
Kas vastused on ausad?
Kas sul kui õppejõul on see info olemas?
Lugesin just juturaamatust, kuidas / mis asjaoludel peategelane ülikooli ja oma erialale sattus. Mõtlesin, kuidas peaks teda õpetama. Ei kujuta ette :)
Esimese poolega on hästi.ma olengi edev ja mulle meeldib esineda:)
KustutaManga on ka hea idee, see teema võimaldab koomikseid väga hästi.
Oma kogemuste baasilt võin noogutada, et jah, süsteemne käsitlus erinevate teemade ulatuses professionaalidelt oli see, mida ma ennekõike eeldasin ja tahtsin. Suures mahus, mõne erandiga, ka sain.
VastaKustutaKindlasti hakkab kaasa mängima ka suhtumine!
Kaasõppuritele mõeldes ja tagasivaates: kõige rohkem vihati nn kirjalikke töid, mis baseerusid kirjalikel, trükitud allikatel ja 1) pidid õppuri nö ette valmistama lõputöö jaoks (mis meil oli kirjalik, eeldas korrektset struktuuri, analüüsi, viitamisreeglite jälgimist jms), 2) olid osa iseseisvast tööst konkreetse aine omandamisel. Selliseid suuri töid oli kahe aasta jooksul ainult 3, aga kisa oli oi kui palju... (eeldas raamatukogude külastust, tööd allikatega, selekteerimist ja seejärel kirjutamist). Põhiargument oli "miks ma pean raamatust käsitsi maha kirjutama :D (mida keegi ei eeldanud, materjal tuli lihtsalt omandada, refereerida ja analüüsida kirjalikult, sest mittestat õppes ongi iseseisva töö maht (vs auditoorne) väga suur). Samas ei vaevunud keegi ise õppima kasutama selliseid tehnilisi abivahendeid, mis oleks nt vajadusel tsiteerimist lihtsamaks teinud (teksti lugemine äppi jne või kasvõi see, et kui õppur tõepoolest tahtis sõna-sõnalt materjali ümber vorpida, siis kaasaja võimaluste juures on see käkitegu siiski). Pean lisama, et tegemist on valdkonnaga, mis baasteadmiste osas ongi suures mahus kirjalikel allikatel (st ei ole salvestatud meediat, jms), eriti piirkondlike nüansse puudutav. Teoreetilise osa maht oli õppuritele juba kandideerides teada.
Nii et lisaks motivatsioonile suhtumine. Põgusalt ka viitad, aga mida mina meie 15pealise karja juures täheldasin, et arutelud ja iseseisev mõtlemine on vanuses suts alla 40 kuni 50+ -> välistatud. Pidevalt oli keegi mures, et äkki nad teevad asju "valesti", küsivad valesid küsimusi ja pedagoog "karistab". See oli minule esimese poolaasta jooksul vist suurim halb üllatus ja samas ka paras õppetund, sest hiljem tuli võidelda suhtumisega "kuule, küsi sina, me ei julge". Ma väga loodan, et noorem põlvkond on julgemad ja avatumad, sest muidu ei teki kursusel mingit dialoogi, grupitöödest rääkimata. Lihtsalt üks aktiivsem saab mitmekordse koormuse, et asi kõigi jaoks tehtud saaks. Ja see ei ole ok.
Suhtumise alla paneks veel selle, et meil oli inimesi, kes tulid õppima, viide "sest siin saan tasuta kõik selle, mille eest ma peaks eraldi kursustel väga palju maksma". Ja sinna juurde käis veel see, et tööandja peaks selle kinni maksma (sest seaduses on võimaldatud, kokkuleppel) ja oleks tore kui kool veel peale maksaks (transpordikulud ja stipendium nt). Nii et ole valmis korralikuks motley crew´ks :) Ma olin ise ka õppur, aga selliseks suhtumiseks ma valmis küll ei olnud, sest ma olin tööalaselt õppimiseks vajalikku ajaakent otsinud aastaid ja tekkinud võimaluse eest väga tänulik.
Mida ma enim nautisin õppeprotsessis? Pedaoogide professionaalsust ja kogemust. Igast aspektist lahendus leida, juhendada, kaasa mõtelda, suunata. Aga mul ongi selline kiiks kogu aeg olnud, et inimesed, kellega ma paremini õppeprotsessis klapin, peavad olema minust kordades targemad ja innustama. Ma pean saama alt üles vaadata, aga nii, et mind koheldaks siiski respektiga.
Ma ei tea, palju sellest kasu on, aga kuna ma suht hiljuti kooli sain "nuusutada", mõtlesin jagada :)
Mina ise vist visandaksin ja draftiksin kogu kursuse ulatuses materjali valmis. Muuta ja täiendada on alati aega, aga protsessis sees olles kipub ajaga kitsaks minema kui päris nullist on vaja alustada. See on ikkagi pea teine töökoht (kui sa põhikohal edasi tegutsed ja aeg kulub käest nagu liiv). Kogetud, ämbrisse astutud. Aga see on ilmselt individuaalne, mul kulubki hullult aega toetavate materjalide ettevalmistamisele.
Jõudu igatahes! Soovin motiveeritud õppureid ja õige, positiivse suhtumisega tüüpe!
No pressure :) väga head nõuanded jälle. Tänan!!
KustutaMa olen samuti see, kes tahab varem on parem. elu on õpetanud, et viimistlusele kulub hullult aega.(ja Kui veel mangasid joonistada 🙃
+ AI kasutamine on mul juba nn kirjas aga tegelikult on vist mõistlik üle käia ka Google lens, hääle ümber konvertimine ja Excel. Tänud meelde tuletamast.
Ma nüüd mõtlen tagasi oma hiljutisele ülikooliajale. Toredad ained olid need, kus oli:
VastaKustutaselge ülesehitus, arusaadavad eesmärgid, ülesanded, tähtajad ja hindamispõhimõtted;
õppematerjalid Moodle'is mitte slaidide pdf-ina, vaid tekstidokumendina, kuhu saab oma märkmeid juurde teha;
üksikud kodutööd lahendasid osa mingist suuremast probleemist v moodustasid tervikuna projekti, mille jaoks ei piisanud loengul räägitu meelde jätmisest, vaid tuli ise uurida ja konstrueerida;
kodutööd ja aine lõputöö said sisulist ja kasulikku tagasisidet (väga harv ja haruldane!).
Need on juba rohkem tehnilised nüansid, et kursuse alguses palud igaühel enda jaoks omaette läbi mõelda ja kirja panna, mis on tema eesmärk seda ainet õppides ja kui palju skaalal 1...5 ta on valmis oma energiat õppimisse panustama. Ja pärast aine lõpus on refleksioon -- kas täitsin eesmärgid, mis õnnestus hästi, kus jäi arenguruumi jne.
Tänan, jälle häid ideid!
KustutaJa veel üks nõks oli see, et rühmad pandi enne rühmatööde esitamist üksteise töid n-ö eelretsenseerima (probleemiseade, teooria, metoodika, kasutatud allikad, vormistus jne). Aga see eeldab parasjagu logistilist pusimist, et kõik aru saaksid, mida nad tegema peavad. Ja et keegi viimasel hetkel alt ära ei hüppa. (Muidugi vb distsiplineerib ka.) Teine nõks oli see, et rühmad loodi juhuslikult, mitte ei lastud juba kujunenud kampadel harjumuspäraselt tegutseda. Ja kolmas nõks oli see, et rühmatöö juures pidi olema lahti kirjutatud iga liikme panus. Tudengi seisukohast oli see muidugi ebamugav :)
KustutaKuidas see rist-koostöö koroona ajal toimis?
KustutaMeie oma ülikooli ajal ka _õppisime_ koos. Pmst lugesime kooris õpikut ette (või konspekti) ja proovisime aru saada, mida see ütleb. Aga see oli vajalik vaid mõne keerulisema õppeaine jaoks.
Kuid sellest ajast on mul tugev usk, et absoluutselt mistahes koostöö on õppides kasulik. Ja et tudengid tuleb kuidagi kogukonnaks vormistada, kes kas virtuaalselt või füüsiliselt kokku saavad. Eriti praeguses kaugõppe ajastus.
Koolitustel, kus auditoorimis ka mitmeid praktikuid (kes teatud teemasid ilmselt lektorist paremini valdavad) on ülihead olnud need lektorid, kes oskavad praktikute teadmised ja kogemused loengutesse sisse tuua. Nt praktik tööb näiteks reaalseid olukordi ja teemasid, neid siis analüüsitakse jne. Nii võib tekkida väga hea diskussioon nii praktikute, teoreetikute kui teemas võhikute vahel. Kõik saavad uusi vaatenurki ja eeldatavasi ka mõne värske infokillu.
VastaKustuta