korraldasime orienteerumisürituse. Mitte võistlus,vaid õppimiseks. Ei pea võidu peale jooksma, võib rahulikult kõndida ja kaarti uurida. Osales ka päris pisikesi lapsi ja eakaid.
Tulid inimesed kohale. Nende hulgas ka- ütleme, et ta nimi on Tiina. Rubenslikult väga suur ja raske neiu. Läks hooga rajale. Paar minutit hiljem tuleb tagasi. Päev on kuum, räägib, mul on vererõhk kõrge, ei saa...No olgu.
nädal hiljem toimub ellujäämiskoolitus. Ürituse tutvustuses on kirjas "Arvesta, et tegu on ebamugava kursusega - sisaldab jalgsi liikumist, väliööbimist, putukaid. .....Eesmärk on siiski ellu jääda, seda me õpime ja õpetame, ". Rohkem hoiatusi pole. Et me igaüks ei peaks autoga minema, siis jagame infot, kes kellega saaks. Tiina pakub ennast välja ja mul hea meel, et ei pea ise sõitma. Enne sõitu saab selgeks, et tegemist on rahuliku inimesega. Ma olen talle eelnevalt saatnud kahel korral oma aadressi koos õpetusega, kuidas kohale saab. Sõidupäeva hommikul helistab mulle, et ..oot kus sa elad. Lõpuks leiame teineteist üles. Lähen autosse ja .. saan aru, et see on ju SEE Tiina. Ühe tüdruku peame veel peale võtma. Kus ta elab, kus te kohtuma pidite, uurin. Tiina ei tea, ta vist midagi mulle saatis, aga.. surfab natuke, leiab üles ja saadab tüdrukule messi, et jõuame varem. Tüdruk vastu, et kuipalju varem? (seda kuulsin hiljem, kuna tüdruk, saamata vastust, tuli oma autoga). Mulle ütleb Tiina, et.. näe, ta ei tahagi meiega tulla.
asume siis teele. Ilm on soe ja ilus. Ja me võtame kõike rahulikult. Tiina kerib akna lahti. Tavaliselt ma protestiks selle peale ( sest kaelaradikuliit), aga seekord pole põhjust. Sõidame mingi 30-ga ( ok, ma pisut liialdan). Pooleteise tunni jooksul teeme kolm suitsupausi. Suitsetab Tiina. Mina ei suitseta.
Tunnen ennast süüdi.
Jõuame ellujäämisõppele. Briifing, sissejuhatus, esimene ülesanne- leida kaardi ja kompassi abil üks koht. Kaart antakse grupi peale üksainus. Tiina haarab selle kohe enda kätte. Võtab initsiatiivi ja asub eesotsas teele. ( Hiljem selgub, et valesti, aga see pole loo point).
Umbes tunnike metsa-soomaastikul rühmamist ja... stooppp!!! hõigatakse tagantpoolt. Meil on siin kannatanu. Tiina on otsi andmas. Selgub, et tal on lisaks kõrgele vererõhule ka liig kõrge veresuhkur. Teeme peatuse.
Juhendaja jääb professionaalseks ja viisakaks, aga on näha, et ta on marus. Võtab juhtimise enda kätte ja viib meid läbi võsa ja soo otse teele. Seal leitakse kaks vabatahtlikku, kes Tiina tagasi parklasse toimetavad ( 4 km edasi-tagasi).
Mnjah.. võtab juhendaja loo kokku. Ma olen sunnitud õppuse katkestama. Kuna me kaotasime ca 4 tundi, siis me ei saa teha seda, seda, seda, seda.... 19 inimest vaatavad pettunult teineteisele otsa. Jätkame siiski ja teeme üht koma teist, aga need 4 tundi on kadunud...
Kõik läks lõpuks hästi ja oli tore, aga ma ei saa lahti küsimustest, et kuidas peaks õigesti ja teine kord.
Jah, korraldajad said siit ilmselt tulevikuks õppetunni- pane kirja ka tervisele esitatavad nõuded. Aga, nagu Tiina küsis- kui mind kusagile ei lasta, kuidas ma siis saan kaalust alla võtta? Kui ei ole tegemist - maietea olümpiamängudega, vaid tavaliste meelelahutusüritustega, on meil siis õigus kedagi kõrvale jätta tema füüsiliste eelduste tõttu? Aga kas on õige, et 19 inimest kannatavad, sest üks inimene hindab oma võimeid ja võimalusi üle..?
Ma ei tea õiget vastust.
uued ja vanad ellujäämistarkused on siin
Tiina Tiinaks, aga muidu - võimsad naised, respekt!
VastaKustutaViimasele küsimusele - ei ole õige. Ja on korraldaja asi seda ette näha. Panna 20 inimest ühte gruppi? Sõltuma kõige nõrgema / aeglasema võimetest? Lasta grupp orienteeruma ilma selleta, et üksteist kontrollitaks nii suuna kui orientiiride kui mille iganes osas? Siis pärast selle pärast pahane olla? KELLE peale, kulla korraldaja?
VastaKustutaKui ülesanne oligi inimesed üksteise peale pahaseks ajada - jah. Aga teil vist ei olnud.
19 inimest said kah õppetunni. Neil oli ometi võimalik juhtimine üle võtta või vähemalt selles osaleda. Grupiga liikumine on lakkamatu üksteise kontroll. Ka kaaslaste liikumist ja olekut peab pidevalt hindama, ka see on vajalik oskus. Ma olen ise selle koha pealt vitsad mitu korda kätte saanud... (ei tea küll, kas ka õppinud). Kõige äärmuslikumal juhtumil saigi inimene surma, kuna grupp lasi tal end üle pingutada ja siis jäeti ta üksi.
Grupiga matkates on samad küsimused kogu aeg. Oma sõpradega tekib sul arusaam, kes mida oskab ja jaksab, kellele peab üle helistama, jne. Näiteks osad sõbrad eeldavad, et Whatsappi kirjutatud sõnum on automaatselt ka kätte saadud, teised sõbrad ei kasuta seda rakendust iialgi - alati tuleb mingi kinnitus saada, et sõnum on kätte saadud. Aga seda selgete sõnumite ja kinnitamise asja vist õpitakse sõjanduses kõige esimesena niikuinii. Kuid kui on kommerts-matk ja võõrad, siis on korraldajal vaja liikmete ootused ja füüsised enne ära hinnata. See ongi vajalik eeltöö.
Tiinal soovita minna orienteerumispäevakutele. Linnaorienteerumine (kui on Tallinna inimene). Esmaspäeviti, talvel pühapäeviti. Linnamaastik, lihtne, saab end liikuma, kellegagi võistlema ei pea, õpib kaarti lugema. https://linnaorienteerumine.ee/
Ja mis asjad teil seal pildi peal käes on (varjudel)? Ahingud? :)
VastaKustutamatkakepid raba ületamiseks kõigest :) :)
KustutaAppi kui tuttav olukord, aga hoopis teises kontekstis. Tead, see võimete asi võib olla väga detailselt kirjas, aga kui ikka inimene ei loe või kursuse sisu selgeks ei tee, siis võib kasvõi kaheksaks piltlikult väänelda, ei aita.
VastaKustutaMinu kogemus: panin ootused kirja, mida peab enne oskama ja mida me täpselt kursusel teeme. Käskisin registreeruda ja kõik said kirjalikud juhised, mida kaasa võtta. Makstud pidi olema kursuse esimesel päeval. Lugesid 4, maksid 3, õigete töövahenditega tulid 2 (pood tegi liiga head müügitööd ja minu juhised olid peast pühitud). Järgmisel korral ilmus üks osaleja koos naabrinaisega, kellel oli küll oskusi, aga puudus igasugune huvi konkreetselt selle kursuse sisu osas. Kolmandal korral tõi tema omakorda kaasa oma naabrinaise :))) ja too oli sellises eas juba, kus töövahendid ei püsinud enam peos ja ega see kogemus ka midagi arvestatavat olnud. Ma olin täiesti segaduses, et kuidas me oma eesmärgid täidame ja koos ühes tempos õpime kui tase on NII erinev? Siis otsustasin, et ok, olen zen ja naudin õpetamist, mis siis ikka, oma raha eest ju käivad ja las lustivad.
Paar nädalatundi hiljem 1 kadus ära, meest vaja kodus poputada ja ega see teema nii väga ei huvita ka. Ja siis kadus ka tolle naabrinaine. Absull kõik oli peapeal, sest nad ei teavitanud (ma printisin materjale koduprinteriga) ja ma olin arvestanud. Ülejäänud neli käivad kohal ja arenevad, aga kodutöö on nõrkadele. Ilmselt saavutame me oma kaheks kuuks planeeritud eesmärgid pooltega aasta pärast :)))
Teised 2 on tublid ja saavad hooaja lõpuks oma tööd valmis. Üks tasub regulaarselt tuima järjekindlusega kuu II pooles ilma igasuguse hoiatuseta. Sulas, sest arvele maksmine on ilmselt nõrkadele. Ma ei viitsi jageleda ka... Esimesel poolaastal saatisin viisakalt meeldetuletusi, aga no vastik tunne on... Uskumatu kogemus.
Ja ma olin ettevalmistustes põhjalik - tuvustus, hind, tingimused, sisu, kontaktid - kõik oli olemas, aga ette lugemas tõesti kodudes ei käinud :)
Inimesed ei loe, nuta või naera, palu või sõima.
KustutaKüsi aasta või poolaasta raha ette ära. Esimene / näidistund tasuta, et inimene saaks aru, kas talle sobib. (Ma saan aru, et kui käivad sisuliselt sõbrannad, on see raha asi raske...)
Jah, kahjuks ei loe. Ma nii naiivselt lootsin!
KustutaEi ole sõbrannad, sügisel nägin kõiki esimest korda. Omavahel nad jah suhtlevad. Ettemaks ei ole teema kahjuks, nad isegi palusid kahekuulise kursuse eest kahes osas maksmist, et ei oleks nii suur raha korraga välja käia (50... ).
Rahast. Käisin täna tsirkuses. Pilet oli üle saja euro. Mina olin seal üksi ja kogemata ja olen tahtnud selle trupi etendusele minna 20 aastat. Aga saal - Saku suurhall - oli täis väikelastega peresid. Kes olid pidanud kohaseks maksta pool TUHAT eurot kahetunnise etenduse eest. Ja see ei olnud lasteetendus. Ja homsed-ülehomsed seansid on kõik täis müüdud, üksikud peramised kohad on alles. Umbkaudu arvestades (lugesin saalis kohad kokku) on see pea miljon eurot piletitulu trupile, ja miljon eurot Eestist välja minevat raha meie ühiskonnale.
KustutaSamal ajal ei saa teised inimesed 50 eurost mitmekuulist kursust korraga ära maksta.
Kas me sellist Eestit tahtsime? Mina küll ei tahtnud.
Ja miks me oleme nõus eri asjade eest nõus maksma nii eri hinda? Sest laias plaanis on see ju sama - me ostame kellegi aega, et ta meid hariks või lõbustaks.
Johhaidii, ma mõtlesin päris pikalt selle üle, et kas osta 70 eurot maksev Lindemanni pilet detsembriks. Või noh, kümme minutit mõtlesin, mis ongi pikk mõtlemine, sest reeglina ma ostan kontserdipiletid ära ilma igasuguse mõttetegevuseta. Aga mulle tundus see pilet arulagedalt kallis.
KustutaSellele küsimusele ei olegi õiget vastust. Osalejana, oleksin tõenäoliselt olnud päris-päris kuri, kui ühe inimese pärast läheb kogu üritus vett vedama läheb. Saan aru, meeskonnatöö ja meeskond on nii tugev kui nõrgim lüli jms. Samas on mul eeldus (jah, tean, eeldamine on kõigi metsa minekute ema ja isa), et osalevad võimekuselt sarnased inimesed. Ehk korraldajana annaks teada miinimumnõuded, a'la kui sa ei jaksa 1 km käia 10 minutiga - siis see üritus ei ole sinu jaoks, kui sa ei pea vastu 20 km päeva jooksul käia, ilma, et peaksid vererõhutabletti võtma või süda rütmist välja läheb - siis tea, kiirabi on Tartus või Tallinnas ja arste kaasas ei ole - seega võid metsa oma elu jätta. Julm, kuid igaüks peaks oma võimeid hindama. Jah, mul on ka soov minna ühele matkale, olen paar aastat mõelnud, kuid kirja ei ole pannud, sest pelgan, et minu füüsis võib alt vedada ja siis kogu matkaseltskond kannatab. Pagan ja mul ei ole selliseid hädasid kui Tiinal. Ent ikkagi, kriitikameel ja teadmine meeskonnatööst hoiavad tagasi.
VastaKustutaMinu arust ei läinud miski vett vedama. Osalejad said kaks õppetundi. Esiteks - hoolitse grupi nõrgemate eest. Teine - ära usalda määratud juhti.
KustutaJa see, et läks nagu läks, näitas, et inimestel seni neid oskusi ei olnud. Või ei suutnud nad neid rakendada.
Igasugused tule süütamise ja kuuseokste ritta sättimise teadmised on selle kõrval sekundaarsed.
issand kui hea kommentaar Kaurilt.
KustutaÕppetund järgmiseks korraks - ülekaalulist ei tasu gruppi võtta.
VastaKustutaJa kui on reaalne VAJADUS neid oskusi kasutada, siis mis? Las sureb maha? Koos teiste omasugustega? Ellu jäävadki ainult tugevamad?
Kustutajälle LAIK! Kaur, sina või?
KustutaEe jaa, aitäh! ja vabandust, mul mõnikord ei tule nimi kaasa ja ma ise ka ei märka.
KustutaMina vaatan asjale pisut teise pilguga kui Kaur.
KustutaNimelt niimoodi: ei ole nii, et ellu jäävad ainult tugevamad. Tugevamad AITAVAD nõrgematel ellu jääda. Aga aitamine on võimalik ju üksnes siis, kui ellujäämisoskusi evitakse. Kui nõrgemad TAKISTAVAD tugevamatel kursuste raames ellujäämisoskuste omandamist, pole pole REAALSE VAJADUSE puhul neid oskusi MITTE KELLELGI, ei tugevatel, ei nõrgematel. Tulemus? Kogu kamp saab kollektiivselt hukka.
Teisisõnu, tule süütamise ja kuuseokste ritta sättimise oskus ON oluline. Ilma neid nippe valdamata ei ole võimalik nõrgemate eest hoolitseda. Tiinal lööb vererõhu ja - suhkru üles, kas sa paned ta siis kogu ööks külmale maapinnale lamama, ilma lõkkesoojuseta?
Indigoaalane, kuidas sulle tundus. Kui on reaalne jama (ei pea olema sõda, aga mistahes muu). Kas selle kursuse instruktor ja "tugevamad" hakkavad nõrgemaid aitama, või hoolitsevad pigem iseenda eest?
KustutaMulle on NKK-st jäänud mulje kui hästi kollektiivsest, koos töötavast ja ühiselt toimivast organisatsioonist.
nagu ma ka kirjutasin, siis ega ma ju õiget vastust ei tea ja ilmselt seda polegi. Minu jaoks oli olukord pisut teine, kuna mul oli sama daamiga juba üks kogemus olemas. Mina teadsin, et ta teab oma füüsilisi- tervislikke võimeid ja minu seisukohast oli see pisut alatu. Piisanuks nt alguses öelda- sõbrad, mul on probleem, võtame rahulikult.. teised seda ei teadnud, nemad võisid arvata, et juhtuski ootamatult.
KustutaIgasuguseid asju võib ette tulla. Seekord oli vererõhk, aga juhendaja rääkis, kuidas nad tassisid metsast välja sajakilost (st normkaalus, aga rasket)meest infarktiga. On olnud jalaluumurde ja midaiganes. Seega, ootamatuste eest pole keegi kaitstud.
Ning jah- vastus su küsimusele. Juhendaja oli ülimalt professionaalne (firma Estlander). Ka enne juhtunut tegi pikki pause, tempo oli kogu aeg mõõdukas (st minu jaoks aeglane), kogu aeg kontrolliti kas kõik jaksavad ja on olemas. Nimetatud daam aidati ju ühiste jõududega metsast välja jne. Ses mõttes saime ka aitamiseõppetunni, et kuidas seda füüsiliselt teha. Ning hiljem oli ka reaalselt üks moodul sellest, kuidas teha käepärastest vahenditest kanderaam, rõhkside ja lahas ja pidimegi kaaslasi kilomeetrijagu tassima ( praegu mõtlen, et miks ta seda selles olukorras nn ettepoole ei toonud ? :) a ju oleks see olnud liiga nn veider) Kõik meie ülejäänud koolitused ongi ju suunatud sellele, kuidas aidata ja abi anda,
Ma ise arvan samuti, et kõikidel peab olema võimalus, eesmärgiks oli ju õppimine. Probleem, minu jaoks oli, et ta teadis ning ei hoiatanud. Ja sp kannatasid teised. Ning "kannatuseks" oli ajapuudusest ärajäänud õppetunnid. Seega ok, aga lihtsalt kurb.
Aitäh vastuse eest.
KustutaTuleb pikk kommentaar :)
VastaKustutaKüsid: "Kui ei ole tegemist - maietea olümpiamängudega, vaid tavaliste meelelahutusüritustega, on meil siis õigus kedagi kõrvale jätta tema füüsiliste eelduste tõttu? Aga kas on õige, et 19 inimest kannatavad, sest üks inimene hindab oma võimeid ja võimalusi üle..?”
Vastan, kogemuspõhiselt: oleneb täiesti sellest, millise üritusega tegu, milline on selle ettevõtmise eesmärk. Kui selleks on meeskonnatöö oskuste õpetamine või lihvimine, siis tuleb nn. nõrk lüli ainult kasuks - 19 inimese kannatused on osa koolitusprotsessist. Kuid kui üritust korraldatakse ning reklaamitakse, nagu sinu näite puhul, spetsiaalselt millegi muu kui meeskonnatöö oskuste arendamise sildi all, siis on korraldaja kohustus tagada, et neid oskusi ürituse raames maksimaalselt ka arendatakse. Muidu juhtubki nii, et paned end kirja orienteerumiskoolitusele, aga teadmisi saad hoopiski meeskonnatööst. Mis muidugi kah mööda külge maha ei jookse, kuid samas on korraldaja osalejate ootusi petnud.
Vastuseks Tiina küsimusele, kuidas ta saab kaalus alla võtta, kui teda kusagile osalema ei lasta: kaalust alla võtmiseks pole vaja 19 orienteerumist õppida soovivat inimest kaasata. Alla saab võtta omaette või jõusaalis sportides, toitumist kohandades, vastavates kaalulangetusgruppides jne.
Selle, et “inimesed ei loe”, nagu Kaur ütles, õppisin ma suurepäraselt selgeks koeraühingu vedamise aastate jooksul (tasustamata, vabatahtlik töö). Enam-vähem vettpidav meetod vältimaks varahommikusi telefonikõnesid a la “mis kell üritus algab, kus toimub” oli üritusest teatav email PEALKIRJASTADA “X üritus, toimub päeval Y, algab kell Z, toimub staadionil W”. Ja sedasama infot siis ka e-maili tekstis korrata. Ja e-mail välja saata KOLM korda – nädalake enne üritust, kolm päeva enne üritust, ja ürituse eelsel õhtul. Ning ka see ei taganud, et sulle Y päeva varahommikul, kui lootsid paar tunnikest sõba silmale saada, (öö otsa olid auhindu pakkinud vms) ei helistata küsimusega “kus? mis kell?” Ma olen seda lugu vist siin ja seal rääkinud juba, aga oma ameti tolles ühingus paningi maha peale üht säärast koiduaegsete kõnede hommikut. Enam lihtsalt ei jaksanud.
Kommunikatsiooni koha pealt on suht lihtne lahendus nõuda vastust, kus korratakse jagatud aja ja koha info üle. Kui unustabki võib oma moblast oma sõnumite hulgast üle vaadata. Kui pole täpselt õigel ajal õiges kohas automaatne disklaf.
KustutaMkmm, minu kirjeldet olukorras poleks sinu pakutud lahendusest (jvastus jagatud info kordamisega) mingit abi olnud. Inimene võis selle vastuse ju saatagi, aga võistluse/seminari/vms hommikul, olles koordinaadid unustanud, ta lihtviisiliselt EI VAEVUNUD oma e-maile või organisatsiooni kodulehte vaatama - leidis, et kiirem ja mugavam on korraldajale helistada.
KustutaMis puutub õigel ajal õiges kohas olemisse, siis koeravõistluste/näituste puhul otse loomulikult ongi automaatne disklaff, kui sind ja su peni täpselt õigel ajal õiges kohas pole.
mu kogemus tantsuüritustega: kõigile tuleb aeg ja koht suuliselt öelda, saata meil, saata individuaalsed telefonisõnumid; lisaks oleme teinud ekstra sellise info koondamise jaoks guugeldraivi, kus on saabuva ürituse koonddokument (äratoimunud ürituste omad lähevad arhiivikausta). Ja siis alustad proovi ja veerand tundi pärast algust helistab tulemata jäänud inimene ja küsib "kus see tänane proov on, ma ootan juba veerand tundi [kohas, kus proov on paar eelmist korda olnud, aga kus ta eksplitsiitselt ei pidanud see kord olema]".
Kustutaja see on hea variant, halvemal juhul helistad sa inimesele natuke pärast proovi algust, et kas ta ikka tuleb ja kas me ootame; ta võtab vastu - kui võtab - ja küsib nördinult, miks talle keegi ei öelnud.
KustutaJuhatuse liikmena koeraürituste korraldamiskogemus mul sama, mis Epul. Ja siis olid ju veel ajad, kus mobiiltelefon polnud selline teema nagu praegu. Seega pidi olema logistika, majandusküsimused, checklistid jms kõik mitu päeva enne valmis ja kokku lepitud. Kes tuleb viitasid paigaldama, kes telki ja ringi jne jne jne. Õudus kuubis. Ja siis saad selle erinäitusepäeva kuidagi õhtusse, kohtuniku lennukile, ringikorraldajad koju ja mudru pakitud, hakkad kuulama tagasisidet, mis oleks ikka võinud olla, aga näe millegipärast ei olnud seekord :D Tasuta, vabatahtlikuna, väga piiratud eelarve juures. Ei iial enam :)
KustutaTõsi, sõjavägi õpetab nii kommunikatsiooni, meeskonna vaimu kui vastupidavust, kes ei õpi võib sõna otseses mõttes surma saada. Paraku tänapäeval väga paljudel seda kogemust pole.
VastaKustutaTuttavate grupiga suht lihtne, sest enam-vähem tead kellelt mida oodata. Võhivõõraste grupiga tuleb igasugu ootamatusi ette. Et kogu grupi ettevõtmine ühe või kahe liikme pärast vett vedama ei läheks tuleb ette näha väljakukkumise tingimused ja protseduurid millega osalejad peavad nõustuma ja mida tuleb karmilt rakendada.
Treenimiseks või kaalulangetamiseks on hulk muid võimalusi grupiga ellujäämismatka kõrval!
oleneb sõjaväest, praeguse Vene armee logistika näitab seda ilmselgelt. Mark Hertling kirjutas muide, et sõjaväe toimivuse kohta ütleb paljugi see, kui hästi toimib sõjaväeorkester. Sest kui orkestrit ei õnnestu aegsasti proove tegema saada, et kokkumäng õnnestuks, ja õigesse aegruumi punkti esinema saada, siis sõjaväge ennast ei õnnestu ammugi.
Kustutavt ka ülaltpoolt Epu kogemusi koeraühinguga ja minu omi kontsertide-proovide korraldamisega.
Kordan eelkommenteerijaid. Inimesed EI loe. Ja arvestatav osa neist, kes loeb, ei oma funktsionaalse lugemise oskust. Elu karmid tõsiasjad paraku...
VastaKustutaDublini Convention of Obesity kuulutas liigrasvumise haiguseks ja räigelt ülekaalulisi ei tohiks stigmatiseerida, kuna neil on "chronic appetite dysregulation". Otsitakse mitmesuguseid metafoore vabandamaks indiviidide aplust, õgardlikkust ja suutmatust toiduga piiri pidada. Olen igal juhul "fat shaming" poolt ja oma pahede küüsis olevad indiviidid peavad ise midagi ette võtma, mitte, et teised nende "haigusega" kohanduma peaksid.
VastaKustutaSelle juhtumi puhul on tegemist mingi isiksusehäirega tüübiga, kes sai antud juhul oma personaalse rahulduse ja ülejäänud arukad inimesed tõsimeeli, oma loomulikku pahameelt alla surudes, arutavad, kuidas ikkagi paremini oleks võinud ja mis on õppetunnid, et saaks paremini jne. Mingi kehakaal vms ei oma üldse tähtsust.
VastaKustutaHmm. Jah, Tiinake keeldus aru saamast, et ta pidevalt rikub selliseid üritusi. Aga orgunn oleks ka ikkagi võinud parem olla. Ei pea 19 sõltuma ühest - oleks ju võinud ka minna nii, et keegi alguses kukub õnnetult, murrab jala (ja see võib juhtuda ka kõige sportlikematega) - ilmselt oleks pidanud olema "tagatuli", kes mahajääja eest hoolitseb, samal ajal kui teised oma programmi edasi teevad.
VastaKustuta