( Ma ei saa minna kapi juurde ja otsida välja raamatut Silmuskudumine või Käsitöö V klassile. Sest ei saa. Sry :))
Ma olen nüüd vilksamisi vaadanud Anna Pihli suguvõsa saadet. Ma saan aru selle saate pointist, leida kuulsad ja sama tegevusala teinud sugulased. Mis mind aga alati mõtlema paneb on- "meie esivanemad". keda tegelikult sellega silmas peetakse ?
Igal isal on ju ema ja isa ja igal emal isa ja ema. Minu isiklikus sugupuus on neid nelja sajandi jagu, ma hetkel ei viitsi isegi üle lugeda. Minu sugupuu liikmed on õnneks(?) elanud ühes kohas. Ema omad Hallistes ja isa omad Harglas, seega mul on kerge öelda, et mu esivanemad on pärit sealt ja sealt.. aga nt mu mehe sugupuu on nii kirju ja segane, et tema puhul ühe koha välja toomine on väga keeruline.
Ma saan aru sellest, miks inimkond on hakanud sugupuud esitama isaliini pidi. Aga kas tegelikult päriselt, ei peaks ma pidama oma esivanemaks ikkagi emaemaemaemaema jne jne? Ning esiisaks. isa emaemaemaema jne?
Ja kolmas küsimus. Olen nüüd käinud uisutamas, see nii meeldib mulle, nagu ka tantsimine. Ma olen omas elemendis ja mul on mugav seda teha. Kas see on nüüd see koht, kus " peaks kuulama oma keha", "jumal on mind loonud selliseks", " mu geenid ei taha, et mu käed oleksid tugevad", " peaasi, et liigud" jne. Või vastupidi, ma peaksin ikkagi punnitama ja pingutama ka neid alasid, mis on ebamugavad ja mõjuvad neile lihastele, mis on nõrgad, ja mida mul on paha ja raske liigutada?. Mul on praegu füsioteraapia pooleli ja ma olen arstiga seda teemat arutanud. Tema- täiesti õigesti, sest muidu ma ju ei käiks seal- arvab, et ikkagi peaks end pisut ületama. Ta sunnib mind isegi rattaga sõitma, et jah, põlvedel on valus, aga peab neid töös hoidma ning ettevaatlikult koormust andma. Aga ikkagi.
Kuidas ma siis oma keha kuulan?
Seda saadet ei ole ma näinud, aga... Halliste! Mulle tundub, et pole üldse võimatu, et kui paneksid genis mu nime otsingusse, avastaksid, et oleme mingil viisil sugulased :D Arvestades, kui väike Eesti on, üldse ei imestaks.
VastaKustutaMa olen üsna kindel, et olemegi :) :)
KustutaSa kood sokiaugu kinni!? Ma pole isegi kuulnud, et nii tehakse, mina nõelun.
VastaKustutaMa olen suur nõeluja, aga kui põhiküsimus on mingi jooksma lipanud silm ja muidu nagu polegi väga katki, siis on ka mul kergem see üles korjata - ma küll siis mitte ei koo läbi, vaid võtan heegelnõelaga järjest üles, kuni katkenud lõngani jõuan ja siis peab ikkagi nõeludes lõpetama.
KustutaÜkskord päädis see küll sellega, et hakkasin kogemata kahe heegelnõelaga kuduma, mis on kõige lollim kudumisviis, mida üldse annab välja mõelda. Kahjuks ei mäleta, kuidas lõpus ära ühendasin. Kuna väga suurt kõrgendikku ei jäänud, kahtlustan, et nõelusin ettevaatlikult silmhaaval terve koha silmade külge.
üldujuhul nõelungi, aga mees on suutnud talla nii hõredaks hööveldada, et nõelaga ei tee enam midagi :)
KustutaMeil on oma kudumisgrupiga lausa plaan minna parandamist Viljandisse õppima kevadel. Seal on mitu koolkonda ja erinevaid tehnikaid, mida ise tahaks selgeks saada. Googleda - mending või proovi youtube, see on pop teema :)
KustutaMina lõikaks ise kannani maha ja kooks uue otsa kui tald ikka täiesti läbi on.
"seal" - st parandamise maailmas, mitte Viljandis.
KustutaOn need, kes teevad nähtavat parandamist, et oleks kohe kaugele näha nt. Ja siis klassikalised tehnikad, kus püütakse varjatumalt parandada.
No aga kui hambad ristis rattaga väntad, siis võivad ju põlved tänulikud olla, aga närvid kuluvad läbi. Ma iga kell uisutaks, ikkagi liikumine ja rõõm käsikäes.
VastaKustutaMa ka nõelu üldjuhul sokke. Eriti suurte aukude peale teinekord koon tüki.
Proua, saage sama vanaks kui mina :) siis saate aru, et terve olemiseks on paraku vaja natuke pingutada :) :)
KustutaMina ei oska üldse oma keha kuulata ja olen kogu aeg kuskilt otsast katki ja vigastatud. Mida vanemaks jään, seda rohkematest kohtadest korraga. Aga ma ei tea alternatiivi ka, mitte liigutades on ju veel halvem?
VastaKustutaPäritolu on keeruline jah. Mu isa isa on pärit Yam-Izhora kandist ja isa ema Väike-Maarja kandist ja ma küll ei oska end kummastki kohast pärinevaks lugeda. Väike-Maarjas olen vähemalt käinud. Ma pean end ikka pärnumaalaseks, sest ma ise olen siin sündinud ja mu vanemad ka. Kaugemale vaadates läheb asi ikka väga segaseks. Eriti kuna isaisa sugulastest me ei tea mitte midagi. Ema suguvõsa on selline paiksem, Pärnumaa oma. See on päritolu osas kuidagi... kindlam.
eks see ongi üks veider teema. Just seda saadet vaadates hakkasin mõtlema sellele, et meil on ju sadu esivanemaid, ja meil on nendest vaid 1 tuhandik vms- kas me siis ikkagi saame neid esivanemateks pidada ja mis see teadmine, peale toredate lugude, tegelikult tähendab
KustutaOsadel on sellest abi enesemääramisel. Nt mina olen lahutatud perest ja isa ammu surnud. Ema ei tea isa pereloost eriti midagi, õnneks on mul olnud üks isapoolne vanapaar, kes uurinud ja mäletab. Mulle on see oma koha leidmisel siin elus väga abiks olnud. On midagi, mis paika loksunud ja kinnitust saanud. Eks muidu ongi rohkem selline toredate lugude teema jah. Kuigi, oma perelugu võiks igaüjs teada, need on ju meie juured.
KustutaAntud saade on nii ja naa, ajaloolaste kommentaarid on asjalikud, aga saatejuht ei ole mu lemmik. Kuidagi nii pealiskaudne peale lapsepuhkust naasemist. Enne Pealtnägija ajal oli ikka nagu asjalik tüüp...
Kootud lappi on kõige traditsioonilisem soki kylge kinni silmata.
VastaKustutaLapsel on 2 vanemat, aga loogiline on tähtsamaks pidada emajärgset põlvnemise, kuna 99,9% on väikese inimese ellujäämise eest hoolitsenud emad. Isa on jah karja juht ja omanik, aga sellest ei piisa karja väetimate liikmete eluspysimiseks.
rääkimata sellest, et enne DNA teste oli emadusinfo alati usaldusväärne, aga isadusinfo olenes asjaoludest.
Kustutano just :)
Kustutasee pidi olema põhjus, miks osas ühiskondades on lapse tähtsaim meessoost vanemafiguur hoopis ema vend.
Kustutaminu esivanemlused lähevad põhimõtteliselt laiali igasse nelja ilmakaarde ja natuke üle piiri ka. puhtalt meeldivuse järgi on südame juured kõige sümpaatsemas kandis ja kuigi suur osa suguvõsast on Võrumaalt, siis võrokeseks ei oska end no kohe üldse mõelda. samas üks mitte üldse kauge sugulane kuulutab võru kultuuri, räägib ja laulab võru keeles.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKaks, ehk liikumine:
VastaKustutaTeha tuleb ikka seda, mis meeldib. Meie vanuses oleks rumal kulutada aega ja ressurssi sellele, mis midagi ei paku. Ja see kehtib nii liikumise, lugemise, pidude, töö kui inimeste kohta.
Proovida võib aga kõike, sulgpallist poksini (kui just tervis midagi otseselt ei välista). Sõitsid paar korda rattaga, ei meeldinud - mis ikka, pole sinu ala. Aga võta siis millalgi järgmine asi proovida.
Ikka mõlema liiniga arvestaks ja kui liinid jooksevad risti-rästi, siis oledki selline kirju :) Detailsemalt rääkides on muidugi keeruline, aga ega see reeglina kedagi ju oma pere huvitagi, kuigi ise tahaks võibolla mõne eriti ägeda liiniga eputada :))) Isegi oma pere keskel on vahel keeruline kõiki neid sugupuu harusid täpselt suuliselt refereerida, eriti kui on sellised 10+ lapsega pered nagu meil ja kus üks liin on olnud eesnimedega eriliselt kitsi (Mardid ja Hantsud/Antsud, kõigil sama perenimi mitu liini.. sugupuukoostaja õudusunenägu). Lihtsam on sugulasele anda link genisse ja loota, et ta seal ise midagi "peast" lisama ei hakka (mul on nende isetegevuslastega palju jama olnud).
VastaKustutaKui riideid hakata tegema, siis peab jah otsustama, kumma liini oma valida. Mul on meeles, et naine läks oma riietega kui kolis mehe juurde, aga sellised väga kaugele kolimisi oli vanal ajal ikka vähe. Kui just mõisnik sind mõnele teisele oma sugulasele Eesti teise otsa ei saatnud. Sunnismaisus jms. Meil siin nt peale katku oli mõisades nii vähe tööjõudu (212 perest jäi alles 19), et Katariina II ukaasiga veeti rahvast juurde Ingerimaalt 10 vene perekonda, talupoegi Soome Uusimaa läänist ning 4 peret ja 3 vallalist meest Hiiumaalt. Kõik dokumenteeritud :)
Soovitan joogat, hea kehale ja vaimule. Jutubist leiad õpetajad, pole vaja trenni minnagi.
VastaKustutaEsivanemad on seda hägusem teema mida kaugemale ajas tagasi lähed. Miks piirduda teadaolevate sugulaste või üldse inimestega. Esivanemad kuni esimeste imetajateni sadu miljoneid aastaid tagasi või lausa elu alguseni välja paar miljardit aastat tagasi.
VastaKustutaFüüsilise tegevuse juures tasub oma keha kuulata. Samas muidugi on vahe kas tegu lihase või liigese või mõne muu valuga. Kindlasti hea kui kogu keha normaalselt vormis mitte et jalgadega võid maratoni joosta aga kätega ei jaksa kohvikannu tõsta.
Sokk silma kudumise lõpus kinni. Otsi neist kitchener stitch
VastaKustutaJaa, ma soovitan ka seda. Otsi Youtube'st: How to Kitchener Stitch
KustutaKeha ütleb juba hea mitu nädalat "Venita mind" aga kas ma keha kuulanud olen, siis vastus on "ei". Tundub, et ootan kuni karjuma hakkab, hetkel veel palub liiga viisakalt.
VastaKustutaSokil ei ole kunagi kanda parandamiseks kudunud ning üks sokk seisab juba mitu aastat poolikuna, kuniks suudaks end kokku võtta ja kanda kududa.
Sugupuisuse kohta on öeldud, et meh, seal peaks pigem olema võrgustik, sest tõesti on su esivanematel ka kõigil esivanemad ja nende õed-vennad ja nende lapsed ja vahepeal põimuvad sugupuud omavahel läbi, kui mõned kaugemad nõbud üksteist leiavad, niiet see sugupuude joonistamine on küll lõbus aga väga eksitav distsipliin. Rohkem kangelaslugude jutustamine kui andmete kogumine - ja sugupuis on alati mõni kangelane, kelle ümber kõik koondatakse.
VastaKustuta