Natuke kultuuri

Apteeker Melchior. Raamatusari mind väga ei kõnetanud. Aga Eesti filmid üritan ikkagi ära vaadata. 
Hoolimata rohkest popcornist ja veinist, siis, igav oli. Kui küsite, millest lugu rääkis, siis aus vastus on, et ei mäleta.
Objektiivselt oli hästi tehtud film. Subjektiivselt, pole lihtsalt minu teetassike. Üleüldse, keskaeg tekitab minus õudu ja haletsust inimeste suhtes, kes tollal elama pidid.

Kalaranna 28. Eelinfo oli pigem negatiivne, vast ehk seetõttu olid ootused madalad. Aga üllatavalt hea jant oli. Kõigil, kes on kunagi viibinud vähemalt ühel ühistu koosolekul, peaks tekitama äratundmisrõõmu. Või siis, kas  just rõõmu. Aga äratundmist- täpselt nii on. 
Näide: umbes 3 mm kõrgune muru. Tüüp rullib niidukiga edasi-tagasi. Hiljem koosolekul arutatakse teemat- eelarves peaks suurendama muruniidukile kuluva bensiini kulu.
Valemist olid puudu vaid riigikeelt mitteoskavad naabrid. Aga Kalamajas neid ilmselt ei elagi?
Meeldis, kuidas keskkond oli ära kasutatud. Oli üllatusi ja eriefekte ja kohati sai kõva häälega naerda.

Ei meeldinud lõpu patriootlik nüanss. See andis teise, ja absoluutselt mittevajaliku lisamõõtme. Oleks võinud jääda pigem lihtsaks suveteatri Looks, mitte "sellised me eestlased oleme" Olustiku kirjelduseks.
Ja kui veel natuke vinguda, siis miks need etendused ometi nii pikad peavad olema? Kuhu on jäänud vanad head tunni- poolteise pikkused filmid-etendused? Ja siis me räägime, et tänapäeva inimestel pole aega ja on keskendumisraskused. 

Loomaaia klassikakolmapäeva kontsert oli ettearvatult väga hea. Kahjuks jääb neid igal aastal vähemaks. Sel aastat toimub ainult kahel korral. Järgmisel komapäeval on veel võimalus. 
Ilmselt on tegemist Eesti viimase kontserdiga, kuhu on oodatud nii loomad, kui ka lapsed. Kui varasemalt on olnud publikuks vantsid, jääkarud jne. Siis sel korral olid kihnu maalambad. Lambad elasid alguses väga aktiivselt ja häälekalt kaasa. Bachi ja Prokofjevi ajaks olid kas juba harjunud, näksisid tasakesi rohtu. või siis kutsus kaasa laulma üksnes Eesti klassika ja maailmamuusika enam emotsioone ei tekitanud. (muuseas, kuidas lambaid hellitavalt kutsutakse? On vissid, suksud, notsud. Aga lammud??)

Jälgisin siis ka lapsi.  Lapsed on erinevad. Kes surfas telefonis, kes haigutas ja istus käsipõsakil. Mõni vaatas suuke ammuli ja silmad pärani. Minu kõrval oli umbes 6-7 aastane Nika, kes elavalt kepsles Ester Mägi saatel ja iga loo lõpus entusiastlikult plaksutas ning kõva häälega hüüdis- bravo, horoso pajut!. Ema parandas kõrvalt- igrajut, ne pajut. Seepeale teatas Nika iga pala järel. Mne nravitsa! Horoso!!

Mõni laps muutus rahutuks ka, mispeale vanemad teda vaigistasid. Samas, jutustavaid tädikesi ei vaigista keegi.. 
Silma jäi, et esimestena tüdinesid vanemad, kes siis lapsi ära minema ärgitasid. Lapsed oleks võinud ilmselt veel ja pikemalt kuulata.
Ei teagi, kudias on õige ja kuidas peab. Aga ilus on. Ilm oli super. Noodilehed kippusid küll ära lendama, aga viiul on nii tugev pill, et varjutas nii piiritajad, ülelendavad lennukid, kui ka mainitud lambad..