Muinasjutt Lollist Ivanist või surematust Kaštšeist. Vali ise.

Annan täiesti tasuta ära täiesti unikaalse süžee mõnele romaanikirjanikule. Te pole sellist lugu mitte kunagi lugenud, ega kuulnud.

Ühes väikses linnas elas kokkuhoidev kogukond. No näiteks võiks tegevuse paigutada mõnele saarele või Midsomerisse. Nad olid seal elanud sajandeid. Kellegi vaarema oli abiellunud kellegi vaarisaga. Kellegi vanaisa oli kellegi vanaisale peksa andnud. Äri- ja perekonnasidemed olid läbi põimunud. Kõik tundsid kõiki.

Nagu igas kogukonnas, oli ka neil mädaplekke. Vova, näiteks. Juba poisikesena oli probleeme. Tegi poppi, käis õunaraksus, viskas aknaid puruks.. poiste asi, muigasid õpetajad. "Küll kasvab välja", lohutas koolidirektor. "Ka tema isad ja vanaisad olid sellised. Aga said suureks, ja kui head kirjanikud, kunstnikud, muusikud... nende suguvõsa lihtsalt on selline. See on nende hing. Peksavad, aga samas ka armastavad". Vova ema kutsuti kooli, aga mida temagi teha sai. Poisid ongi sellised.

Vova kasvas suureks, jamad jätkusid. Alatasa sattus kaklusesse, vahel näppas raha. Jah, ütlesid memmed. Aga kui ei joo ja pole purjus, siis on kuldsete kätega mees. Oli ka. Kuldsete kätega. Vova oli linna sibi. Vajalik ja väärikas töö. Vova vanematel oli veski, nad varustasid linna jahuga. Ja kes siis saia ei armastaks.

Siis tuli aga teateid, et Vova vägistab aeg-ajalt mõne tüdruku. Kohalik šerif laiutas käsi. Kõik uurimised jooksid liiva, sest tõendeid polnud. Sõna sõna vastu. Vova väitis, et tüdrukud ise tahtsid. Tüdrukud ei öelnud midagi.
Ja need tänapäeva tüdrukud on ju teada. Linnavolikogu kogunes ja mõistis Vova tegevuse hukka. Hr. Konn saadeti Vovaga rääkima. Hr. Nälkil oli veel parem ettepanek. Ühehäälselt võeti vastu otsus, keelata lühikesed seelikud. Kui vägistamised ja kaklused jätkusid, siis keelati baarmenil Vovale viinamüük. Baarmen nõustus, ja müüs edaspidi Vovale vaid õlut ja viskit.

Siis saabus päev, kui pr. Krimm jooksis paanikas politseijaoskonda. Vova võttis mu maja ära, kurtis ta. Serif laiutas käis- mida sa soovid, et ma teeksin? Linnavolikogu kogunes asja arutama. Ei, me peame selle hukka mõistma. Kõik nõustusid. " Ma arvan, et tegemist on nördimapaneva teoga", väitis hr. Saks. 
"Kas ma ajan ta siis välja?, küsis Serif.
Linnavolikogu liikmed vaatasid teineteisele otsa. Kõigil olid kuivkäimlad. Hr. Konna ja pr. Saapa pagariärid sõltusid Vova vanemate jahust...
"Mulle tuleb meelde, et see vist tegelikult polnudki pr. Krimmi maja", meenutas hr. Nälk. " Kas mitte ei ehitanud seda siin kunagi elanud tatarlased? Ja kas nad mitte ei andnud seda Vova esivanematele? Ja kas mite Vova vaar-vaarisa polnud pr. Krimmi vaar-vaaremaga abielus, ja nii sattus maja pr. Krimmile..?" 
" Pr. Krimm on juba eakas ja elab üksi, Ruumi seal on, ja olgem ausad, hea ju, kui majas on noor tugev mees"..
"Ja ma tuletaks meelde, et Vova perekond on siin kogukonnas sajandeid elanud. Kui palju head ja väärtuslikku on nad meile andnud...".Volikogu liikmed jäid vait. Läbi ajaloo oli pea kõigil olnud Vova perekonnaga probleem. Igas perekonnas oli oma lugu, kuidas Vova esivanemad olid midagi nende perele halba teinud. Äkki teevad jälle? Pr.Finn oli üks vähestest, kel oli mingigi võidulaadne mälestus. Aga ka tema oli vait. 
Me oleme ikkagi normaalsed, tsiviliseeritud, täiskasvanud inimesed.
Nii see jäi.

Ühel päeval tuli šokeeriv teade. Vova oli üle võtnud kohaliku vana mõisa, suure krundi ja metsamaaga inernaatkooli, kus õppisid noored ja lapsed.

Linnavolikogu kogunes. Me mõistame selle kindlasti hukka.

Kas me ei peaks teda  kuidagi karistama? julges prl. Balta teha ettepaneku.
Jah, nõustusid tema üllatuseks ka teised liikmed. Volikogu võttis vastu otsuse hakata välja ehitama kanalisatsiooni, et ei peaks enam sõltuma Vova ärist.

Siis, ühel hommikul jõudis linnavalitsusse noor neiu, Ta oli põgenenud sellest samast internaatkoolist. Verine. Pekstud. Vägistatud. Neiul olid kaasas fotod ja videod. Meid hoitakse vangis. Süüa ja juua ei anta. Meid pekstakse, vägistatakse. Paljud on tapetud..
Volikogu liikmed vaatasid vaikides tõendeid.

See ei ole minu sõda, teatas hr. Nälk. Mul ei ole Vovaga mingit kana kitkuda.
Ma helistan talle, lubas hr.Konn. Ja räägin temaga.
See on lubamatu, põrutas hr.Saks. Kaugel meil kanalisatsiooniprojekt on.
Lõpetame ka jahu ostmise ja otsime alternatiivi mujalt, pakkus prl.Balta.
Mõtle nüüd loogiliselt, pahandas pr. Saabas... mis, me hakkame siis riisi sööma, või?! Ise oled selline kõrreke, kas sa ei pelga, et ta võib ka sind peksta ja vägistada?

Nad kõik kartsid. Nad kõik olid Vova naabrid. Sa võid ehitada vesiklosetid. Sa võid osta jahu naaberlinnast. Aga äkki tuleb kallale...Äkki läheb mööda.

no ja lõpp kirjuta ise.