Kas inimesed on üllatusmunad?

Minult küsiti, kas võib inimeselt, kes on meie ühine tuttav Fbs. küsida iseloomustust.  Vastasin muidugi jah. Tavaliselt on sellised tagasisided üldjuhul üllatavad ( või siis tavalised ei jää lihtsalt meelde). Mitte negatiivsed ega positiivsed, vaid just üllatavad. Mingid nurgad sinust, millele sa polegi varem mõelnud.

Viimastel aastatel on ühiskonnas järjest olnud polariseerivaid teemasid ning vähemalt mina olen saanud  üllatuda, et inimene, kellest ma midagi arvasin, ei olegi selline.

Ma vihkan südamest igasugust sildistamist ning raamidesse ja kastidesse panekut, aga pean tunnistama, et paratamatult on mul inimestest mingi pilt. Mingi kuvand, ootused, kast, kuhu ma olen ta paigutanud. Olen veendunud, et ei ole olemas häid ja halbu iseloomuomadusi,. Vaid on kontekst, mis mõjutab, kas neist saavad tugevused või nõrkused. Nii et küsimus pole selles, et inimene osutub "pahaks", vaid selles, et ta üllatab (mind), et ta tegelikult erineb pildist, mille olen temast enda jaoks loonud. Sest inimesed ei muutu.

Näiteks, mu vanematel on ühine messengeri konto, aga ma tean eksimatult, kumma kirjutatud sõnum on.
Ja kui kuuled kõrvalt tuttavat rääkimas telefoniga, saad aru, kellega ta parasjagu räägib.

Ma olen viimastel päevadel teinud paar julget käiku, eeldades, et inimesed reageerivad nagu ma ootan. Ja üllatus. Nad reageerivadki.

Ma olen tänaseks korduvalt kogenud, et kui tunned last ja tema pere, siis umbes kolmese kohta võib juba üsna kindlalt öelda, kes ta on ja mis temast saab. Vahel on need teed käänulised ja pikemad, aga lõpuks jõuavad inimesed ikkagi sinna loogilisse punkti.
Loomulikult, kõrvalt on seda kõike kergem näha ja märgata.

Või võtame näite, kus me anname endale lubaduse midagi teistmoodi teha, muutuda. Tõstke käed, kellel see päriselt ja tegelikult õnnestunud on? Tubli oled. Me loeme blogisid, kus autor lahkab juba 10 aastat üht ja sedasama probleemi. Ma hiljuti lugesin üht enda 2016 kirjapandut, mis oleks nagu täna kirjutatud. Ma olen täpselt samasugune. Tammun ringi ja ringi ja ringi ja imestan, miks samade eelduste, suhtumise ja käitumisega midagi ei muutu. 

Ehk siis. Inimesed ei muutu. Ja ka õpikute järgi muudavad meid põhjalikult väidetavalt vaid kriisid. Viimaseid sündmusi võib muidugi ka kriisideks nimetada, aga. ( kui see on kriis, siis tahaks selles elada).Mu meelest siiski mitte. 

See, et sul on mingist inimesest mingi pilt, annab turvatunde. Mingi süsteemi ja teadmise, et sa pole oma mõtetega üksi. Ja kui ka need mõtted ja arusaamised on erinevad, siis ka see on hea, sest sa tead seda ja austad seda. Ta on lihtsalt kastis " me arvame sel teemal erinevalt, aga ta on oma tõekspidamistes aus ja väärikas ja ma pean sellest lugu".
Aga kui näiteks, inimesed, keda olen oma elus enda meelest aastaid tundnud, on ühtäkki X-vastased ja Y-poolt, siis kas see oli neis varem olemas või inimesed muutuvadki.
Üks päev tuli kolleeg, tõeline frukt, kellesse me suhtume pigem negatiivselt, küsima üht asja. Ja me rääkisime kaks(!) tundi. Väga lõbus oli. Kas eelarvamused, mis takistavad meid nägemast head, takistavad nägemast ka halba?
Kui Tavainimene, Rents või Marca hakkaks homme kiitma Gileadi-reziimi. Kui Ritsik, Kaamos või Cranberry osutuksid laiskadeks allaandjatest venivillemiteks. Kui Notsu või Kaur lahmiks, üldistaks ja ei märkaks detaile.

Ma vabandan kõikide ees, keda ma nimetasin. 
Ma vabandan kõikide ees, keda ma ei nimetanud.
(Aga kui sa sooovid adekvaatset, erapooletut  sveitsi sõltumatute teadlaste poolt välja mõeldud iseloomustust, siis anna teada. Nali)

Siis see raputab maailmapilti.
Paneb endas kahtlema ja küsima, kas mind on reedetud või olen ma ise kõigest valesti aru saanud. Ma tunnen end petetuna ja hüljatuna.

Loomulikult.
Tegelikult pole see oluline. See, kas Helle või Tõnu on nüüd selline või teistsugune, ei ole eluküsimus. Ma blokeerin need inimesed ära, ma ei loe enam neid blogisid jne  Ja leiad uued tuttavad ja liigud edasi.

Aga kustmaalt jookseb see piir, kust võid ja saad nn austada eriarvamusi. Kui kõik muu on okei, aga  inimene näiteks pooldab sõda, kui tuua väga ekstreemne näide. Kas minu väärtussüsteem peaks tolereerima ja olema paindlik erinevate maailmavaadete osas? Ja kui see inimene oli varasemalt rahumeelne patsifist, siis on väga okei, et praegune " kriis" teda muudab ning ta ongi muutunud inimene, aga see osa, mis meid varasemalt ühendas, on endiselt alles? 

Ma olen oma elus teinud miljardeid isiksusteste. Olen läbinud päris mitu aastat täiesti korralikke apraisaleid ja vanust on samuti omajagu, seega peaks olema üsna adekvaatne enesepilt- kes ma olen, mida oskan, suudan, tahan. Aga näe, ka enda puhul pean aeg-ajalt nentima, et mu Johari aknad ei ole tasakaalus. Inimesed nn väljaspoolt, suudavad mind ikka ja jälle üllatada mingi vaatega minust, millest ma ise pole olnud teadlik. Seekord oli ülatusmunas - et ma olevat entusiastlik.

ee... Okei?
Ok-ei??
Loomulikult on minus ka entusiasmi, aga.. okei ( Kim Wexleri häälega)

Minu töö on selline, et kogu aeg peab olema valmis muutuma ja muutma. Asi, mis töötas viis aastat tagasi, ei tarvitse enam täna töötada. See, mis eile ebaõnnestus, võib täna õnnestuda. Sest turg, maailm, kliendid.. muutuvad. Alati on niipalju muutujaid, mis mõjutavad ja muudavad olusid.

Äkki ei ole ka inimesed ikkagi valmis ja muutuvad. Kohanemisvõime pidi näitama intelligentsi, ja see, et  arsti tütrest arsti haridusega Helle avastab 30 aastat hiljem, et big pharma petab teda. See näitab Helle intelligentsi ja minu rumalust? 

Et peaks olema valmis, et KK ei olegi soe ja suure südamega pragmaatik. Et SK ei olegi ilus, helge romantik. Et Konnal polegi hea huumorimeel? Ja mina olen entusiastlik?

Miks ka mitte. Vabalt.