Millest ma ei kirjuta

Ma ei kirjuta sellest, et olen nüüd Notsu soovituse järgi unustanud mõõta aega ja vahemaad ja jooksnud kui hetk tekib. Vist Maarja soovitas, et trenni tehes peab suu kinni olema, muidu läheb lappama. Ja tal on õigus. Ma ei kirjuta, sest keegi ei oska mulle öelda, kust ma siis hapniku saan, kui suu kinni on.

Ma ei kirjuta sellest, et tahaks ühele blogijale nähvata- kaua sa krt vingud, võta juba midagi ette, Teisele, kes väidab, et ta pole üldse nagu ta ema... Emmmm.. päriselt ?! Kolmandale, et kallis laps, loe palun oma vanu postitusi, sa hakkad juba mitmendat korda sama vana viga kordama. Ei kirjuta, sest ma ei pea neid blogisid lugema, sest nad kirjutavad vaid murdosast oma elust, sest ega ma ise parem pole. Ja ma ei tunne kedagi, kes oma vigadest on õppinud.

Ma ei kirjuta sellest, et matustel mõtlesin, et mida ma oma vanemate matustel teisiti teeks. Ja sellest, et järelehüüet kuulates sain aru, et ma pean kõvasti mõtlema ja pingutama, et vanemate kohta midagi head öelda. Et üldse midagi öelda. Sest head lapsed ei mõtle nii.

Ma ei kirjuta sellest, et vaadates viimase aja reitinguid on mul füüsiline hirm, et Ekreike valitsus tuleb tagasi. Ei kirjuta, sest demokraatias nii ongi, et võim vahetub ja tegelikult, ausalt, mu elustandardit ei muudaks abordi- või  naiste töölkäimise keeld, või rassipuhtuse nõue just väga palju.

Ma ei kirjuta sellest, et viimased kaks nädalat olen olnud imelikus tsüklis. Kõht on väga lahti, ma peidan ära kõik puu- ja köögiviljad ja täistera ja söön saia. Siis hakkab mu kõht valutama. Mõtlen heldinult, et ju ma ikka gluteeni ei talu ja lähen tavatoidule tagasi, et siis taas otsast- kõht lahti - sai- valutab, ringi alustada. Ei kirjuta, sest siis soovitataks mulle käituda täiskasvanulikult. Aga kui ma seda kaks nädalat pole teinud, ju ma siis vast ei viitsi....

Ma ei kirjuta sellest, et ma ei saa kommenteerida. Sest ma ei suuda oma mõtet sõnadesse panna ja kipun hoopis " aga mul ükskord"...ja. Siis taban end taas kommenteerimast, vajutan send ja kahetsen taas kibedalt, et ma seda tegin. ( Näed, isegi seda probleemi ei oska lihtsas eesti keeles kirja panna) Ei kirjuta, sest mis sest kasu oleks. Tuleb õppida end paremini väljendama, mitte halada.

Ma ei kirjuta sellest, et sel samal matusel mõtlesin, et kui inimene oli nii inimeste inimene, organiseeris ja korraldas... nagu räägiti, siis miks oli ära saatmas nii vähe inimesi. Kas see suhtlemine oli hoopis pealetükkiv ja tüütu. Või ei tahtnud sõbrannad koroona pärast tulla. Ei kirjuta, sest, lahkunust räägitakse head.

Ma ei kirjuta sellest, et proovisin messi jaoks kapis olevaid kleite selga. Neid mil vöökohta pole, ei saa panna, sest ma ei suuda kõhtu nii pikalt sees hoida. Ja need, millel on vöökoht, neil ei lähe lukk kinni. Ma ei kirjuta, sest sel pole enam uudisväärtust ja lahendus on leppida ja tellida internetist kummivärvliga püksid.

Ma ei kirjuta sellest, et Riina Sikkut, Signe Riisalo ja  Züleyxa Izmailova on naiste õiguste osas ühel nõul Helle- Moonika ja Solmaniga, et lastel on ainult emad. Ei kirjuta, sest see on nii masendav.

Ma ei kirjuta sellest, et mind hämmastab see, kuidas inimesed alluvad ( veel mitte ressursse omavale) autoriteedile, ainult kõva selge hääle ja enesekindluse pärast. Ma ei kirjuta, sest ma olen tüdinud, et mu elu koosneb retoorilistest küsimustest ja kui ka leian vastused, pole nendega midagi peale hakata.

Ma ei kirjuta sellest, et parim dieet on breketid. Mu tuttav on ligi 10 kilo kaotanud. Hiljuti proovis India pähklit süüa. See läks talle maksma 29 eurot ja poolteist tundi järjekorras istumist. Ei kirjuta, sest see pole viisakas.

Ühesõnaga. Midagi pole kirjutada.