#jutujaht Jõuavad kohale järgmisel päeval

no proovime siis. Tänan Kaamos :) 

***

Oled sa ikka kindel, et lähed.. Niimoodi, üksinda? Vihma hakkab kohe sadama ja… Sul taskulamp ikka on, nii pime on…?

Jah, olen kindel. Vastasin.

Olingi kindel. Bänd oli mängimise lõpetanud. Elu oli näidanud, et tavaliselt tiksuti siis niisama. Juua ja süüa enam ei jaksa ja hommikul on paha ja magamata tundidest kahju. Minna oli umbes kilomeetrijagu, 10 minutit. See pole midagi.

Jõudsin õuest välja. Ja sain aru, et pime. Et ma ei näe mitte midagi. Juba pikemat aega oli müristanud, taevas oli ilmselt pilves, Ei ühegi tähte, ega kuud. Rõhk surus maadligi. Lubas äikest. Tuul oli tõusnud. Kell oli üle kesköö. Tulles olid kauguses näha mingid majad, aga sealsed elanikud usutavasti ammu magasid. Tänavalampe ses piirkonnas polnud. Ümberringi olid metsad ja põllud. Autosid ei sõitnud teel isegi päeval, kui tulime. Tühjus. Pimedus. Vaikus. Vaid aeg-ajalt müristamine ja tuul.

Otsisin mobiilist taskulambi välja. Nõrga valgusega uurisin ümbrust ja sain aru, et juba selle paari meetriga olin jõudnud võpsikusse. Õnneks jooksis tee kiviaia serva pidi. Hea oli minna, aed aitas rajal püsida. Mõnesaja meetri pärast jõudsin maanteele.

Asfaldil oli nähtavus pisut parem. Valged jooned tee servas helendasid mobla valgusele vastu. Kõndisin pea maas. Jälgisin märgistust.

Kapuuts plagises. Tuul oli taas tõusnud. Aeg- ajalt müristas. Muidu oli haudvaikne. Täiesti vaikne. Ja pime. Linnas elades unustad, kuidas näeb maailm välja valgusreostuseta. 

Välk valgustas hetkeks piirkonda. Vaid murdosa sekund, selle jooksul jõudsin märgata, et bussipeatus, kust pidin ära pöörama, ei olnud enam kaugel.

Veel natuke. Nii vähe on jäänud. Palun ära hakka sadama.

Natuke veel

Müristamiste ja välkude vahe muutus järjest lühemaks. Õhus oli tormi eelaimust.

Bussipeatuses pöörasin taas metsateele. Nähtavus muutus taas halvaks, üritasin vältida roopaid, sest seal helkisid lombid ja kõndida tee keskel. Müristas. Välk valgustas maastikku.

Natuke veel, maja juba paistab. Pisut veel. Kapuuts plagises peas. Tuul oli juba väga tugev. Ja hetk hiljem vaibus.

Ja siis hakkas järsku sadama. Järsku. Suured tugevad piisad peksid pead ja õlgu.

Varjasin käsivarrega telefoni. Kui mobla peaks otsad andma, siis on kõik. Rooman kohale? Üritan sõrmedega tunnetada, kus kruus kus muru…? Tõstsin veel tempot. Maja oli siinsamas.

Nüüd juba kallas.

Kohal.

Koorisin riided kähku seljast. Seelik ja tossud olid läbimärjad. Jopel polnud viga. Telefon oli niiske. Lülitasin mobla igaks juhuks välja. Kustutasin tuled.  Ja viskasin pikali. Kiirest kõnnist oli adrenaliin üleval, unest polnud jälgegi. 

Väljas oli taas hiirvaikne. Ei sääski, ei linde. Isegi vihma ja tuult polnud kuulda. Hästi paigaldatud katus? Või sadas teise nurga alt? Enam ei müristanud. Enam ei löönud välku. Vaikus.

Ja pime. Sel hetkel mõistsin ütlemise- ei näe näppugi suhu pista, tähendust. Tõstsin käe, et kontrollida, kas mu silmad on lahti või kinni. Lahti olid. Nii pime pole vist kunagi olnud. Sulgesin silmad. Järsku hakkas rabistama. Eelnevas vaikuses mõjus see kui automaadivalang. Võpatasin. Ju hakkas uuesti sadama.

***

“Head leinajad, omaksed paluvad teil koguneda parklas, kust sõidame kõik koos edasi leinamajja”, üritas matusekorraldaja inimestest üle rääkida.

Endel ja Tõnu võtsid labidad ja hakkasid kirstule mulda viskama. Müristas. Varsti hakkab sadama.