Sõidan mööda neljarealist teed. Lähenen (järjekordsele) ringile ja võtan kiirust maha. Ja kuna pean edasi sõitma, siis vasakusse ritta. Olen oma kolonnis esimene auto, teised minu taga reastuvad samuti vasakusse ritta.
Umbes 10 meetrit enne ringi... näen teed ületavat pardipere. Ema ja pesatäis poegi. Mu kiire aju ütleb: vajuta pidurit. Aeglane aju ütleb murdosa sekund hiljem- ei. Kui sa praegu plokki paned, siis sinu taga olevad autod reastuvad esimesse ritta ja see pardipere saab surma.
Kuna see on nn kiirtee, siis seisma pole kuhugi jääda. Sõidan edasi. Süda jääb muretsema. Neil oli vaid neljandik läbitud...
Mulle tuleb meelde, et nädalapäevad varem kuulsin raadiost uudist, et ..".. me peame sel aastal tapma veel niipalju hirvi, naapalju kitsi jne". Jäi kõrvu, sest kasutati just sõna " tapma", mitte küttima, populatsiooni vähendama vms.
Me peame tapma, sest meil on vähe kiskjaid, Meil on vähe kiskjaid, sest hundiemad on maha lastud ja õpetamata kutsikad tulevad inimeste juurde. Loomad tulevad linna, sest nende kodud on maha raiutud. Me ehitame maanteid kohta, kus kulges pardi ja konna rada. Ma muretsen praegu, kui kuulen Eesti-Vene piirist- Kas nad ikka jätavad loomadele edasi-tagasi liikumiste rajad? Isegi koroona ei suutnud piisavalt rahvastiku arvu vähendada. Kuidas me sellele planeedile kõik ära mahume??
Mind piinab siiani üks õhtu. Oli pime, vihma sadas, torm. Tulin Riiast, mega väsinud. Keegi jooksis teele. Väike kits, ma arvasin. Pidurdasin, aga käis ragin. Tulin autost välja ja üritasin auto laternate valguses aru saada. Kedagi polnud. Ka kraavis ei näinud kedagi. Kas ma kujutasin kõike ette, või põgenes haavatud olevus.. ma ei tea.
Jõuan kohale. Koos minuga hakkab teed ületama orav. Täielik loomade päev, mõtlen. Mina ootan, et auto mööduks, orav jookseb auto eest läbi. Jääb ellu.
Nagu kirikukontsertite puhul ikka, siis kohalik kirikuõpetaja juhatab teema sisse . Kuna teemaks on gospel, rõõmusõnum, siis soovib ta õnnistust ja rõõmu. Saadan need soovid pardiperele ja palun kogu hingest, et nad pääseksid.
Sofia Rubina ja Uku Suviste, eks ole põnev kooslus, annavad väga hea kontserdi. Gospel on ikka nii minu muusika. Ma jumaldan kontserdeid, kus saab kaasa laulda ja tantsida. Mu pocket listis on soov minna Ameerikasse nt New Orleansi, ja võtta osa väga hea kooriga mustanahaliste jumalateenistusest. Ma oleks kindlasti väga usin kirikukülastaja, kui saaks tantsida ja normaalseid laule laulda :)
Tagasi sõites on tee tühi. Kas said pardid üle tee, pöördusid tagasi või koristas keegi laibad.
Aamen.
Mul on sama unistus gospelikooriga teenistusel osalemise suhtes 🙂. U2- l on üks loo "I still haven't found what i am looking for" video väikese gospelikooriga, mu lemmik.
VastaKustutaSamas häid tempokaid laule on ka Eesti kogudustes võimalik nautida, nt Daniel Levi bänd on palju selliseid noorteüritustel esitanud, YouTubes täitsa saadaval.
Ma ei tea, kas see Pärnu oikumeeniline naiskoor, kes mitu aastat tagasi meil teenistusel käis, laulab puhast gospelmuusikat (sest ma ei tee eriti muusikastiilidel vahet, mul on skaala meeldib/ei meeldi), aga nende esinemine oli ka väga tempokas ja ilus, oli kohe tunda, kuidas nad ülistamisest rõõmu tunnevad.
KustutaTänan soovituste eest!!
KustutaMa olen korra elus kassi alla ajanud, see loomake lihtsalt hüppas teeäärsest rohust ratta alla. Väga kaua vaevas, ilmselt vaevab siiani, sest miks ma muidu seda kirjutan. Täiesti mõrtsuka tunne oli.
VastaKustutaHuvitav - tegelikult me mõrvame autoga sõites massiliselt putukaid, sellel on võibolla veel suurem mõju loodusele kui oleks paaril pardipojal, aga nunnufaktor loeb. Muidugi putukate vahel allaajamise vältimiseks slaalomit lasta oleks ka enam kui pentsik.
Jah. Miks orav on armsam kui vares või rott? :)
KustutaMa aega ajalt juhtun lugema uudiseid sellest, kuidas keegi avastas maanteel sõites alla-aetud looma ja siis ahastab, et miks inimesed niimoodi teevad. Neil kordadel ma alati mõtlen, et aga... kuidas siis on õige. Mida teha, kui ajad alla kassi/koera/luige/pardi/jänese?
Loodetavasti ei saa ma seda mitte kunagi teada.
Putukate osas ma lohutan sellega, et neid on palju ja nad sigivad kiiresti.
Niipalju saan enda õigustuseks öelda, et lihtsalt niisama ma ei tapa. Kui kärbes või mesilane on toas, siis aitan nad välja ja sääskede puhul kasutan ainult enesekaitset :)
Aastaid tagasi juhtus kahel nädalalõpul järjest kokkupõrge kitsega. Esimene kord, kukkus loom kokkupõrke tagajärjel teele. Peatasin auto, mees tõstis kitse teeäärde, sest loom oli elus, süda lõi, pulss oli kiire...proovisin teha kunstliku hingamist, kuid ikkagi loom - läksin autost õuna tooma, sel hetkel ajas kits end püsti ja jooksis metsa poole. Läks õnneks - ju oli vaid põrutus ja ehmatus, viskasin õuna kraavi - ehk tuleb maiustama.
KustutaKass on korra auto ette hüpanud, külavahe teel, kiirus ei olnud suur, kuid kass kaotas elu, auto esistange sai kahjustada. Tõstsin kassi teepervele, samal ajal lähenes auto...peatus, küsisin, et kas teab, kelle kass...selgus, et sama pere kass. Kurb.
Võrdluseks põhjanaabrite juures saab helistada kohaliku jahiseltsi, kes siis allaaetud looma teelt koristab või siis vigastatud looma ülesotsib (jahikoerte abiga), et see ei jääks metsa "surema". Eestis olen kuulnud, et jahiseltsidega saab ühendust, kuid teadlikkus on madal.
Kui näiteks kits (või põder) on auto alla jäänud, siis tuleks võtta ühendust keskkonnaametiga ja nemad saadavad välja kohaliku jahiseltsi jahimehe, kes surnud või haavatud loomaga edasi tegeleb. Jahiseltsidel on kohustus reageerida, alati on mõni jahimees n.ö. valves, kui kõne peaks tulema.
KustutaOtsisin ja leidsin numbri ka:
KustutaHelistada tuleks keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313, kes kõne vastavale ametkonnale (kas päästeamet, keskkonnaamet või kohalik jahiselts) edasi suunab.
Tänan. Salvestasin telefoni.
KustutaLoodan, et ei pea kunagi kasutama :(
Jaa, see on ammune reegel ja jahimehed on nende koristamistega vägagi seotud. Mul on kolleeg jahimees ja ikka räägib neid lugusid. Esimene reegel pidi olema, et kui loom on nii vigastatud, et vajab sundtappu, saada inimesed ära ja veendu, et keegi opakas ei filmi ega pildista. Inimestele kauge teema ja nad ei tea nüansse. Pole eetiline. Reageeritakse emotsiooni pealt, mis sellises olukorras on mingis mõttes ka mõistetav, aga tänapäeva inimene…
VastaKustutaLoomade korjus tükeldatakse ja viiakse metsa teisele söödaks. Kährikud pidid olema kohe jaol. Teadlikkus on madal jah. Kamp looduskaitsjaid leidis metsas sellise söögipaiga ja ilma kohalikelt jahimeestelt aru pärimata, pildistasid ja kaebasid keskkonnaametisse. Jube pettunud olid kui neile tavapraktikaid tutvustati. Niisama nalja pärast ei tehta jahinduses midagi, väga reguleeritud valdkond. On muidugi ka neid, kel
Igasugune eetika puudub ja seaduse lünki ära kasutavad ja kukruid välismaa jahituriste teenindades täidavad.
Ja siis muidugi see kamp, kes arvab, et looma tasub ise kaasa vedada ja lihaks teha, aga kel puuduvad oskused rümbaga ümberkäimiseks. Liikluses hukkunud looma inimestele söögiks ei tarvitata, kuna ajavahemik enamasti õnnetuse ja selle hetke vahel, mil jahimees kohale tuleb, on liiga pikk. Detailidesse ei lasku, äkki mõni minestab :) Kokkuvõtvalt aga teadlik jahimees selle lihaga midagi ei tee, isegi kui lihapuudus oleks :D Valdavalt läheb uuesti loomade söögiahelasse.
jah, me paraku võõrdume järjest enam. Aga ilmselt ons ee paratamatus. Mida haruldasemaks loomad- linnud jäävad, seda suurem sündmus nende nägemine on ja seda suurema tähenduse me sellele anname.
KustutaMa loen Heiki Valneri blogi. Ta väljendusviis ajab mind vahel hulluks, aga ta osutab sageli õigetele kohtadele- me reageerime tihti üle.
Ma olen jahimehe naine ja üht-teist kõrvalt näen ja tean. Paljud n.ö. isetekkelised looduskaitsjad ei tunne valdkonda ja peavad jahimehi lihtsalt mõrtsukateks. Eks on jahimeeste hulgaski igasuguseid, on vägagi loodussäästlikke ja vastukaaluks ka väga ahneid, kuid üldiselt grupis (jahiseltsd) suudetakse neid hullemaid ohjeldada. Riiklikult antakse ju lubade hulk ette, mitu põtra, mitu kitse ja siga jne, aga kuidas tehakse valik, millisest karjast või metsast küttida, see peab olema arukas. Alati peab jääma mõni vana n.ö. mäluloom,kes teab ja tunneb piirkonda ning õpetab noori välja leidma söödabaasi ja joogikohti. Ja küllaltki tihti ka ei lastagi kõiki Keskkonnaameti poolt määratud loomi maha, kui jahimehed hindavad, et kohalik populatsioon jääks muidu liiga väikseks. Mees ikka kurdab, et riigil on vist plaan kõik rohusööjad maha nottida, kitsed ja põdrad teevad ju kasvavale metsale kahju,ju seepärast. Ning kui kõiki kästud loomi maha ei lasta, maksab jahiselts metsaomanikele kahjutasu (kui muidugi mõni metsaomanik teab seda välja nõuda).
VastaKustutaAga see looduse ringkäik - mitmendas klassis sellest räägiti? Et hunt metsasanitar ja kõik läheb ringlusse ja? Inimesed on lihtsalt unustanud, kuidas loodus toimib. Ja et surm on olemas ja saabub kõigile vältimatult, et see on looduse ringkäigu osa. Võõrandumine võib anda väga imelikke tulemusi, loodus ei toimi sugugi alati linnastunud inimese eetika järgi.
Haruldaseks on jäänud põldudel pesitsevad linnud, aga sellest räägitakse vähe. Meie põllumajandus ei soosi ei rukkirääku ega lõokest, nurmkanadest rääkimatagi. Teiseks räägitakse vähe sellest, et Keskkonnaamet kohustab jahimehi laskma kindlat (ja suurt) arvu kitsi ja põtru, muidu ähvardab jahiseltsi trahv. See on riiklik poliitika. Enamus loodushuvilisi ei tea nendest seadustest, reeglitest ja protsessidest suurt midagi, ainult südamevalu on, sest miski justkui lonkaks.
Jah tõsi. Minu jaoks oli praktiliselt kõik, mis sa kirja panid, uus info., Sellest peaks rohkem rääkima.
KustutaJah, nii on nagu Lendav kirjutab. Kolleeg sageli halab, et jälle peab xxx luba ära kasutama. Samas on isendeid, keda ei taheta üldse lasta, sest nendega on igavene jama. Karu nt. Ja paljudel pole isegi suurulukite laskmiseks vastavat jahiluba (üldist, mitte seda hooajalist, et palju ja kunas. See maksab ja võtab aega).
KustutaJajah, meie kandi jahimehed ütlevad lausa et "meie jahiseltsile anti käsk tappa nii mitu kitse". Sisuliselt õige lause. Mõni jahimees teeb ka sohki vahel - kannab loa maha, nagu oleks loom lastud,aga tegelikult jätab kitse või soku ellu, sest järelkasvu peab ka jääma.
KustutaOmaette teema on marutaudi tõrjega - tänu sellele on kasvanud rebaste ja kährikute hulk. Lasta neid keegi ei viitsi, nahad erinevalt nõukaajast hinnas ei ole,riiklikku käsku pole. Kährikute rohkus on üks põhjus, miks maaspesitsevaid linde väga väheks on jäänud - munad süüakse lihtsalt ära.
Ka jänestega ei ole väga hästi. Selliseid jänesejahte,nagu veel kolmkümmend aastat tagasi peeti, enam ei ole. Ma pole juba palju aastaid metsjänese praadi saanud. Mis neist lasta, neid niigi vähe...