Film Eesti matus

nii ammu pole kinos käinud, et enam ei mäletagi 

Et heli on kurdistavalt kõva. Et mulle meeldis süüa popcorni ja Sprite valge veiniga. Kõik kinos sõid midagi. Ma olin ainus, kes paastus, sest olin rumala peaga eelnevalt kilo maasikaid sisse vohminud.

Ma ütlen kohe ära, et mul on väga hea meel, et see film tehti. Esiteks on see minu meelest meie lähiajalugu, mis pidi saama jäädvustatud. Teiseks on kasutatud väga head eesti muusikat, mis on nüüd samuti nn kivisse raiutud. Ja kolmandaks, mulle meeldib Kivirähk. Kui sõpru saaks valida või poest osta, siis ma valiks Andruse ( ja Marek Strandbergi ). Rehepapist jäi filmis alles vaid pealkiri ( ja selgub, et mind häiris toona sama, mis nüüd ), see film on midagigi Kivirähkist säilitanud. 

Nagu Vilbre on meedias rääkinud, siis üritas ta näitlejad nende stereotüüpidest välja saada ja Merle Palmiste ja Tambet Tuisk on tõepoolest oma tavalisest kastist väljas. Hea lühike vana kooli film, boonuseks on alguses südamlik multikas "Kaka ja kevad". 

Ma olen teatris etendust näinud tükk aega tagasi, siis kui see lavale tuli, ja ma ausalt öeldes väga ei mäleta, et võrrelda vm. See oli omas ajas oluline, et mineviku üle nn naerda ja seejärel eluga edasi minna. Seetõttu tahtsin ma näha, kuidas see on tänapäeva konteksti toodud ja see osa oli õnnestunud. 

Stsenaarium oli filmi jaoks pisut hõre. Kaks liini, vene aristokraatia ja varanduse jagamine, millest oleks saanud nii lugu, nalja kui ka konflikti, olid jäetud lihtsalt õhku ja kasutamata. Ott oleks võinud Andruse appi kutsuda.

Vene teema on üldse huvitav. Kui musta tüdruku puhul näidati klišeesid, mis on meie, eestlaste, peas, st Sandra/Lee oli "meie", siis venelase puhul oli stsenarist pannud Anna mängima kõiki klišeesid, mis eestlastel venelaste kohta on. Ehk siis Anna oli "nemad". See liin oleks võinud olla samuti kaasaegse lähenemisega. 

Millegipärast tundsin seda filmi vaadates ebamugavust. Järele mõeldes sain aru, et ma olen nüüd ilmselt See Põlvkond, kes ei saa aru, miks laulupidu, kui natsionalistlik üritus, halb on. 

Mina olen selle ajastu läbi elanud, olen seal olnud ja ma tean, miks me pidime kardulaid kasvatama, kurke sisse tegema, soola kokku ostma. Me lihtsalt pidime olema prepperid. Sest vaid kolmkümmend aastat tagasi, oli see on ellujäämise strateegia. Kui sa kartulit maha ei pannud, siis olid näljas, sest manna, makaronid, suhkur, jahu ... Olid talongiga. 

(huvitav detail jäi silma. Suhkur, sool olid kiloste pakkidena Kas tänapäeval enam suuri kotte ei müüda?)

Et töö polnud nalja pärast. See oli kaitsestrateegia. Selle taga oli hirm. Hirm nälja ees, hirm kaotada kodu ja säästud. Hirm tekkiva vaba aja ees. Hirm mitte olla vajalik ja kasulik. Hirm liiga palju mõelda. 

Ja teiselt poolt väärtused. Tõsiselt, ka minu väärthinnangud ei laseks maha pandud kartulit võtmata jätta. Kui oled midagi taltsutanud, siis pead ka vastutama. Need on needsamad kadumisjärgus väärtused, miks täna meie maasikaid korjavad, lehmi lüpsavad ja kaupa panevad riiulile, ukrainlased.

Aga minu laps enam seda ei tea. Ja mulle näib, et me oleme liikunud skaala teise otsa. Et "Lee, miks te  seda poest ei osta", ei saa enam aru, kuidas ja millise tööga toit lauale jõuab. Ses mõttes oli originaali st etenduse valge Lee paremini valitud. Meie laps, kes enam ei saa aru. Must tüdruk andis teise tähendusvälja ja pigem kinnistab stereotüüpe.

Ausalt. Mina ka ei tea, kus on tasakaalupunkt raske tuima töö ja elu nautimise vahel,  aga ma oleksin eelistanud, kui film oleks andnud väikese selgituse neile, kes ei tea, miks see kõik oli nii nagu oli. Irvitamise asemel muianud ja muhelenud. Esitanud küsimusi. Me peame enda üle naerma, aga see peaks olema soe naer.

Ja irooniliseks muudab asja see, et see aeg tuleb tagasi. Vast ja loodetavasti ehk mitte samadel motiividel ja mahus aga #varuEnneMaru #mahe #diy #kogukonnaAed #koliMaale #taluturg #käsitöö

Ehk siis, praegu tuli välja hea komöödia. Mu mehele meeldis. Aga kui oleks natuke rohkem pingutanud, oleks saanud väga hea mitme tasandiga filmi.

Kas me soovitan? Tegelikult jah. Eesti filmi peab toetama ja kinos on mõnusalt jahe.

Kinos on hea see, et näed järgmiste filmide treilereid.

Väga paljulubav oli "Sandra otsib tööd". 

Kogupere "Kratt", mis taas räägib töö tähendusest. 

Ja "Vee peal". Raamat oli vaimustav. 

Ning Lutsu "Soo ". Mis, muuseas, treileri andmetel "on nüüd saadaval ka raamatuna "....

Lisatud hiljem.

Vaatasin telekast 2008 aasta etendust. Palmiste ja Uuspõld olid teistes rollides.

Film on üllatavalt tekstitruu, ei mäletanudki.

Suurim erinevus ongi filmi mustanahaline ja venelane, kes annavad loole teise konteksti.

Etenduse Lee oli tavaline Eesti linnatüdruk, aga salliv ja mõistev. Vaatleja. Kõrvaltegija. 

Indreku naine Tiina samuti eestlane, väga hõivatud beib kelle isa töönarkomaanist Rootsi laevapõgenik ( kuidas me igal pool kannatasime ja ikkagi tööd tegime).

Etenduse Lee viis Andrese ära. 

Filmi Lee lahkus (sinna, kus ei pea tööd tegema, sest apelsin kukub ise pähe). Filmi Andres jätkas puude lõhkumist. 

Ei teagi. Lootus, et ka uus põlvkond saab aru, et toidu saamiseks on vaja tööd teha või kurbus, et loll eestlane ei oska kergemalt elada ja elu nautida.

Etendus oli kokkuvõttes sümpaatsem.