Nostalgianeljapäev. Kiri minu nooremale minale, aastasse 1985

Tere !

Kuidas sul läheb? Kas selle aasta maiparaad oli tore?  Kui mu guugle (allpool selgitan, mis see on) mind ei peta, siis oli vist päris ilus kevadine ilm. Lõpuklassis vist metsa istutama ja kive korjama ei saadetud ? Aga aiamaal ja vanaema juures sai kartul juba maha ?
Seeliku ja pluusi said lõpetamiseks valmis? Hmhm. Ega see seelik suurem asi pole, isegi mustvalgelt pildilt on näha, et eriti ei istu. Aga me sinuga polegi mingid osavnäpud. Ja ma luban sulle, see on viimane kord elus, kui sa PEAD näputööd tegema.

Meil on siin ka hästi. 

Kuna meil on augustis üks riigiga seotud tähtpäev, Eesti saab 1991 vabaks ja me tähistame taasiseseisvumist, siis on käimas kampaania, et kirjutatagu enda 30 aastat nooremale minale kiri. Ma tean, aastas 1985 on sul sellest sügavalt ükskõik. Aga sa ei kujuta ettegi, kui palju elu muutub. Õnneks sellises suunas, kuidas meile sinuga meeldib. Nüüd on sõna otseses mõttes pudrumäed (kahjuks küll suurem osa neist prügikastis), sa võid vabalt minna kuhu jalad viivad, naistel on korralikud hügieenivahendid. Aastaringselt müüakse värsket kurki ja maasikaid. Ning olukorda, kus pooltel lõpetajatele on samast kangast õmmeldud kleit, sest muud kaubandusvõrgus polnud, ei juhtu iialgi. Veel enam, peale ükskute fanattide, keegi ei õmblegi enam ise. 

Aga ma hakkasin mõtlema, et mis ma sinna 1991 aastasse ikka kirjutan. Selleks ajaks oli elu juba nagu hernes, lükka ja veereb. Loomulikult, nagu elus ikka, tuleb ette raskemaid ja keerulisemaid aegu, pisaraid ja pahandusi.. ja 1993 ning 1994 olid minu tänasest punktist vaadates kõige raskem aeg. Nälg, vaesus, kriis... Olgu, niimoodi kirjapanduna kõlab see koledasti, tegelikult oli see seda tüüpi kriis, mille kohta öeldakse, et  "tuleviku vundament", "leidsin iseenda" jne bla-bla muud klišeed. Aga täiesti tõsiselt. Kui ajamasin peaks andma sulle võimaluse sellest pääseda, ära tee seda.  Vastupidi. Ürita sellest perioodist võtta rohkem, kui mina toona suutsin. Oled hoiatatud :)

Niisiis. Et sel kirjal ka mingi mõte oleks, kirjutan sulle (Või mulle? Meile?) aastasse 1985. Sa oled 14 ja täna ja praegu teed sa otsuse, mis muudab ja mõjutab su elu. Meie elu. See on esimene, 100% sinu enda poolt tehtud elu muutev otsus.

Sul on laual kolm varianti ja õppealajuhataja ootab su avaldust õigesse kohta tehtud linnukesega.
Kas jätkata oma praeguste sõpradega muusika eriklassist, kellega oled koos veetnud 6  lõbusat ja värvikat aastat ( tahad saladust, aastal 2021 olen ma ainult ühes kollektiivis olnud rohkem kui 6 aastat.:))
Või minna vene keele eriklassi. Kuhu tulevad su praegusest klassist vaid 4 inimest. See viimane valik on ratsionaalne, pragmaatiline valik. Sa arvad, et sinna minnes saad sa parema lähtepositsiooni ülikooli astumiseks. See on osaliselt õige. Vene-keele klassist läks enamik edasi õppima. B klassist vähesed. Aga ei  saa öelda, et see paneks nn tee kinni. Liina, näiteks, lõpetas ülikooli  ja temast saab suure asutuse juht. Üks poiss meie lennust, ei läinud edasi õppima, aga asutas firma, mis on muutnud inimeste elu lihtsamaks. Lihtsalt, meie lend lõpetab keskkooli ja läheb ülikooli ajal, kui kõik mängureeglid muutuvad.

Kolmas valik tegelikult on veel. Õppida kultuurikoolis tantsujuhtimist.

Eksole, muutsin otsustamise veel keerulisemaks ?:)

Mul on hullult suur kiusatus paluda, et teeksid sel korral teise valiku, kui ma tookord tegin, sest väga põnev oleks näha, mis siis saaks... Aga ma ju ei saa. Kui mina olen sina ja ma lähen teist teed, siis pole ju kindel, et ma jõuan siia, kus ma praegu olen.

Ma tean, et me tegelikult tegime õige valiku. See kõlab pateetiliselt, aga tõepoolest, see oli nagu esimene aste, vundament. Iga järgmine viis samas suunas.  Aga võibolla pole ma olnud piisavalt julge. Ei tea. Seesama 1985 maikuu pani meie elu paika. 
Võimalik, et teine variant, teine otsus oleks meid samuti siia toonud. Võimalik, et vähemate pisaratega. Võib- olla oleks kõik läinud hoopis halvemini? Aga võib. olla hoopis paremini ja täiesti teisiti...

Igatahes. Sa teed õige otsuse. Ja ma ei ütle sulle, millise. Ja iga otsus on õige. Mu point ( appi, mis sõna toona kasutati ?! Jutu mõte ?) on selles, et võta oma otsuse eest vastutus ja ära haletse ennast.
Aga kirjutan ma selleks, et sind natuke ette valmistada.
Kui sa ei viitsi mingi vanainimese targutamisi lugeda, siis jäta see osa vahele.

Kui sa oleksid praegu siin, minuga, aastas 2021, siis annaksin sulle antidepressante ja saadaksin psühholoogi juurde. Aga aastal 1985 neid asju polnud, vähemalt mitte nii "tühiste" asjade jaoks. Polnud ka eneseabiraamatuid ja sa ei saa ka guugeldada. See viimane sõna, lubasin selgitada. Nimelt kolib kogu info internetti. Internet on.. eee... Aasta pärast on teil esimese kooli juures arvutitunnid, õpite Basicuga programmeerima. Ma mäletan, et sa said viie ja see oli lihtne ja huvitav, aga sellest hoolimata, pane seal hästi tähele, see on tulevik. Ja tulevikus on kõik need arvutid niimoodi seotud, et sa saad sealt lugeda ja otsida  ja kirjutada ja kirju saata. 
Las jääb. Pidin sulle ju hoopis nõu andma.

Ma lugesin kokku, kui ma midagi ei unustanud, siis tänase, 1985 aasta maikuu seisuga oled sa läinud 11-sse uude kollektiivi. 11 korda oled sa astunud tundmatusse. Ja kõik on olnud hästi. Ei mingit psühhotraumat. Miks tol aastal ja sel korral teistmoodi läks, ma ei tea tänaseni.  Ilmselt oli midagi, mida sina praegu ei oska vaadata ja mida mina ei mäleta.
Niisiis. Enne esimest septembrit loe uuesti läbi S. Rannamaa " Kasuema" ja leia sealt Kadri mõte ( ma tsiteerin oma sõnadega) - ma olen mõelnud mahajäänutest kui omadest ja inimestest siin, kui võõrastest.  Aga mida mina, mina isiklikult, olen teinud selleks, et teised oleksid minu vastu sõbralikud ja head ja muutuksid omadeks.

See, mida sa teha saad. Korrigeeri oma hoiakut ning suhtumist. Need inimesed seal klassis on kõik väga toredad. Nad tahavad sinuga koos olla. Võta see sõprus vastu.  Tule poolele teele vastu. Ära raiska aastat mossitamisele. Päriselt ka. 

Teine soovitus. Ole kohal. Mida see tähendab? Meie elu, sinuga, on õnnistatud. Meie ümber on palju toredaid inimesi ja kogu aeg juhtub lahedaid asju, aga meil on üks paha omadus. Me elame oma fantaasias. No näiteks. Tuleta meelde, kui sa nägid mahajäetud Härma talu. Millega sa tegelesid? Sa planeerisid oma peas sellest detailideni läbimõeldud pioneerilaagri. Alati nii, eks. Sa tead küll, millest ma räägin. 
Jah, tõsi, väga paljud inimesed on tüütud ja igavad ja su oma mõtted ongi põnevamad, aga sunni neid peatuma.  Sa õpid neid mõtteid tulevikus kontrollima, ja vähe sellest, sulle hakatakse nende eest ka raha maksma. Aga alusta selle kontrolliga juba täna. Katsu maksimaalselt võtta seda olukorda kus sa oled. Miks? Sellepärast, et emotsioonid oleks veel kirkamad, et sa mäletaks neid, et sa õpiksid neist. 
Üks asi veel, millest me peame rääkima. Ma nüüd tegelikult ei tea, võimalik, et see on vanusega kaasnev probleem, sest lugesin seda meie päevikust, aga täna ma enam nii ei tee... ehk lähebki ise üle, aga kui suudad, siis mõtle enne, kui teed inimestele haiget. Jah, see on äge manipuleerida, mängida, tekitada intriige ja draamat. Aga pole vaja. Sa ju ise ei taha, et sinuga nii tehakse. 

Ja siis veel üks nipp. See on Mmurca nipp. Iga päev ütle endale. Täna, praegu, X kuupäeval kell Y olen ma õnnelik, kõik on väga hästi. Võimalik, et kahe minuti pärast on pahasti, aga praegu ju on hästi. Eksju? Usu, see aitab.

Mida ma veel soovitan. Vähenda oma koormust ja puhka rohkem. Jah ma tean, et meeldib, Jah ma tean, et tahad. Aga päriselt ka, sa ei pea minema näiteks keskkooli kõrvalt tööle, see ei anna sulle ülikooli astumiseks punkte juurde. See oli mingi vale, ma ei tea, kust see tuli.
Selle asemel tee kõiki neid asju, mida sa armastad. Sest näiteks klaverit mängidki sa viimast korda seal kodus. 

Mnjah. Mõtlen praegu, et jah, ma võiksin üles lugeda asjad, mida tulevikus vaja pole, aga tegelikult pole see vist ikkagi õiglane soovitus. Sellest, et sa oskad kurke marineerida või porgandeid harvendada, pole tulevikus mingit tolku. Elu muutub nii palju. Aga samas, on ju tore osata. On ju tore teada ? (...Õpi keeli, neist on ikka kasu... )

No ja näiteks, tsiviilkaitse õppused. Meid õpetati vatimarli sidemeid tegema ja kriisiolukorras hakkama saama. Tuumasõda ei tule, (aga järgmisel aastal juhtub Ukrainas tuumaõnnetus ja Männakirsti isa saadetakse sinna tööle. See mõjutab tema elu otseses mõttes). 2020 tabab maailma viiruse pandeemia ja kõiki neid teadmisi on vaja. Nii et võta vastu kõik, mida pakutakse. Ütle kõigele - jah.

Ja tead, mis veel selle viirusega on huvitav. Lapsed ei saa koolimajas käia, vaid peavad kodust õppima ja kõik on selle pärast väga kurvad.. Elu on imelik, eks :)

Kui sa vähegi viitsid, siis võiksid kuhugi kirja panna, kelleks sa saada tahad. Praegusel hetkel. Sest mina olen viimased paarkümmend aastat selle üle juurelnud.  Aga, kes teab. Võib olla ongi meie saatus mitte teada. Ja vanavanematelt võiks uurida ning kirja panna lapsepõlvemälestusi. Lihtsalt huvitav oleks praegu lugeda 

Ja tervist võiksid hoida, mul siin läheb seda juba vaja :) ma suurt küll soovitada ei saa, sest tollal lihtsalt polnudki neid võimalusi. Aga päevita vähem ja kuula oma ema: joo rohkem, ära ahmi toitu ja kortsuta kulmu. Ja kehalise õpetajale ütle, et Tartu tossudega ( mis aastal see sõna tuleb ? St jooksujalatsid) asfaldil jooksmine nii, et pistab ja kurgus on vere maitse, pole okei  ( st Eesti keeles aktsepteeritud).

Sa tahad tulevikku teada, eks? Ma ei tea, palju ma tohin rääkida. Seda kirja planeerides mõtlesin, et mida ma ise küsiksin 30 aastat vanemalt minalt. Kui ma õigesti mäletan, siis 14 aastaselt huvitavad pigem igapäevased asjad. Et kas meeldid sellele poisile ja mis tuleb füüsika lõpuhinne (jah ning 4). Aga mulle tundub, et mingite vastuseni peame ise jõudma ja mingeid vastuseid ei peagi teadma.
Ühe mõtte viskan sulle mõtlemiseks. Nii nagu esimese 10 eluaasta inimesi su elus enam pole, siis täna, 2021 ma võin öelda, et ka selle linna inimesi su ellu ei jää. Sa lähed oma teed.  Nii et, naudi praegu palju saad  ja võta neilt, kes pakuvad, soojust toetust sõprust.
Meie lennust tuleb üks ülirikas mees ja üks tuntud ajakirjanik. Me oleme sellised keskmised. Õe klassist ja lennust, seevastu, tuleb terve hulk rikkaid, tuntuid, kuulsaid ja maailma päriselt muutvaid inimesi.

Niiet, ei meie sinuga ei saa rikkaks ega kuulsaks :) Naljakas, mul on tunne nagu peaks selle eest vabandama ...Aga me vist ei tahtnudki? Ma kirjutan sulle  teisele lehele, kuidas meil kõigil on läinud. 

Filmides antakse sel kohal spordiloto võidunumbrid ja soovitusi osta maad ja kinnisvara. Aga 1985 on see nii haige ühiskond, et sel pole mõtet. Ja varsti tuleb raha - ja omandireform, mis nagunii kõik segamini paiskab.

Eksamid lähevad hästi, ära muretse. Meie võidu valem: jaga materjal osadeks, õpi iga päev mingi osa, maga korralikult ja päev enne eksamit on õppimispaus. Enne eksamit sööd ühe õnnesireli õie ja võtad viienda pileti ,-see toimib, kuniks elus on eksameid vaja teha.

Ole tubli ! Lõpuks läheb kõik hästi. Või, siis, pole veel lõpp.

Tervita vanemaid, vanavanemaid, õde, kallista Liinat ja ütle talle, kui oluline ta sulle on. Tervita Ulvit, Kessut ja Annut, Kirstit, Kristit, Orava kampa ja kõiki kes mind tunnevad! 

PS. üks palve. Sa saad kohe sünnipäevaks/ lõpetamiseks kingituseks ühe ilusa kuldsõrmuse. Kas tohiks paluda, et hoiaksid seda sõrmest võttes karbis? Mul on siiani nii kahju, et see sai pandud riiulile, lillevaasi alla ja siis koos õielehtedega minema visatud....:(

P.P.S. ja veel üks palve. Varsti ilmub müügile raamat "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi." Ära loe seda!!!! Ja kui juhtumisi ema või keegi peaks ostma. Siis roni keskööl aknast välja, tee lõke ja põleta see ära.