Kuulan seda ja mõtlen, et miks jälle Maria. Sealt edasi mõeldes, sain aru, et
3 silbilisi eesti tüdrukunimesid polegi teab mis palju: Marina Kristina Regina Moonika Anneli Annika..
ja üldjuhul neist on laulud loodud ja minu teada on kõik need nimed meile jõudnud alles 20. sajandil.
Sealt edasi mõeldes on nimedega üldse veider. Kui slaavi naiste nimed lõppevad alati a-ga, või ekstreemsemal juhul täishäälikuga. siis meil on tüdrukud ka Mirtel ja Liis.
Hüva, eesti keel ongi selline sooneutraalne. Aga miks Marco on poisi- ja Carmen naisenimi?
Või miks me oleme kokku leppinud, et Heiki on poiss ja Kaidi tüdruk?
Käisin matustel. Peiedel pakuti, nagu ikka kartulit, siga ja hapukapsast. Veidi kummaline oli kuumal juulipäeval hapukapsast süüa, aga maitsev ikka. Ma pole küll õnneks väga paljudel peiedel käinud, aga ma ei mäleta kordagi, kui poleks pakutud siga ja kartulit. Kas see on traditsioon, millel on mingi lugu?
Või on see sellepärast, et matjad on reeglina vanema põlvkonna inimesed?
Et kui meie lapsed hakkavad kunagi matma, siis tellitakse pizzat?
Kui meie lapsed hakkavad kunagi matma, siis... kas enam traditsioonilist peielaudagi on? Matusekombed muutuvad hirmsa kiirusega, alles see oli, kui kõik läksid kasti ja mulda. Kui mu vanaisa ja vanaema surid, ei tekkinud küsimustki, milline matus. Krematoorium on ju siiski küllalt uus nähtus ja sellega harjumine on võtnud aega. Ja siis läks lahti - kelle tuhk merre, kellel koju roosipõõsa alla. Millal siis veel peielaud...? Mõnikord on tuhastamine vaikne, lähemad sugulased tulevad kokku alles urni matmiseks. Kes teab, mis meie lastel või lapselastel mõttes mõlgub ja - ka see on oluline, kas meie ise teame ja tahame järeltulijatele jätta viimast soovi, mida mu põrmuga teha ja kuidas matus korraldada. Tean üht memme, kes üle 80-sena ennast üles poos ning sugulastele üksikasjaliku juhendi jättis (kes mäletab kahekopikalisi vihikuid - see oli servast servani täis kirjutatud) stiilis "kirstule odavam roheline riie, kodust ära saatmisel laulate seda ja seda, siis maakodust läbi, kirstu võtate lahti selle õunapuu all (naabri Malle teab kohta) ja laulate seda ja seda ning need naabrid tuleb ärasaatmisele kutsuda ja neid mitte mingil juhul".
VastaKustutaTraditsiooniline peielaud on praegu ikka nii, et alustuseks pirukas ja puljong (kas mõnel muul puhul süüakse alati pirukat ja puljongit? mina küll ei tea), siis siga ja kapsas, siis kringel ja kohv. Alati. Nui neljaks. Ja kui seltskond ei ole põhimõttelised purukarsklased, siis ka viin.
Jah. Pirukas ja puljong oli tõepoolest ka. Aga kringli asemel oli kohupiimakook :)
KustutaInnovatsioon ;)
Ja Aare on nii naise kui mehe nimi. Aga sa vist siiski tood siin esile pigem uurma ajastu nimesid, millel konkreetne ajalugu ja päritolu (-riik).
VastaKustutaMeie oma vanad on üsna sootud ja mul on alati tore kuulda, kui mõni julgeb tänapäeval neid ka oma lapsele panna. Ja-ja, tean, piirid lahti, rahvusvahelisus, häàldusjamad jne. Ikkagi.
Hirmus ilusad on nt Tuul ja Meel või Pihel ja Pikne. Kuigi ka nende puhul on teatav soolisus Eestis täheldatav.
Meil puljongikommet pole kunagi olnud. Soe toit ja kui majanduslikult võimalik, siis ka külm laud. Kringel ja kohv ka muidugi. Viin. Ma ei ole meie väga suures peres matustel kunagi muud alkot näinud kui valge viin.
Urnimatustel on tavaliselt tseremoonia haual hiljem ja siis ka peielaud. Vähesed, kes muldasängitamist sugulastele ei maini. Ja kui nii on, pannakse pahaks. See nagu püha kohus ja viisakus.
Ma arvan, et see soe toit on asi, mida on lihtsalt kergen orgunnida. Pajatäis kapsast, teine kartuleid ja siis pool siga praeks :). Vajadusel soojendad või pakid kaasa ülejäägid. Meie peres ollakse praktilised.
Ma ise kahtlustan sama, et seda toitu on lihtsalt lihtne teha. Kuigi tänapäeval ostetakse nagunii teenus sisse.
KustutaMu naine oli flamencotantsija, peielauas olid hispaania veinid. Kõik joodi tilgatumaks:-)
KustutaOstetakse jah aga see on vist siiski ökonoomsem. Ma ei tea, kuidas mujal aga meil maakohas on see reegel, et matustele ei kutsuta. Mainitakse kõigile ja siis kes saab, see tuleb. Väike koht, kõik tunnevad kõiki ja ikka tullakse kokku. Seega iial ei tea, kes hiljem ka peielauda. Olen näinud, et kõik palutakse aga on ka mainitud viisakalt, et lähemad sugulased nt. Aga ikkagi suht raske planeerimisülesanne. Isal tuli nt bussitäis endiseid kolleege, bändikaaslasi jne ja me olime ikka suht hädas. Õnneks viina jagus...
KustutaAga on ka väga teistmoodi matuseid. Praegu on minu meelest keeruline aeg. Vanad kombed taandumas ja uusi, rangeid nagu vanasti, pole veel juurdunud. Igaüks korraldab iseenesetarkusest. Ilmselt tavandifirmadel mingid soovitused on aga maal neid eriti ei kasutada, kallis on. Ikka leiad sugulased, kes haua teevad jne. Minimaalne teenus linnast. Ma olen pidanud viimase 13a jooksul kahed matused korraldama ja see on nendel firmadel uskumatu äri.
Jaa, peielaua toidud on traditsioon, mida ei tohi rikkuda. Kui ma ema matust korraldasin, siis onu käis mulle oma õpetamisega närvidele ja ma spetsiaalselt koostasin peielaua, kus polnud ühtegi nendest traditsioonidest. Need ei maitse mulle ka - milline normaalne inimene tahab pirukat puljongiga, ei saanud ma ka aru. Ma ei tulnud selle pealegi, et ma peaksin peielauda ka emaga arutama ja et see on mingi traditsioon. Ma koostasin ikka heade toitudega laua :)
VastaKustutaMa olen käinud mõnes traditsioonilises peielauas, kust ma nagu praadi ei mäleta - pärast kohustuslikku puljongit-pirukat järgnes kartulisalati ja süldi voor.
VastaKustutaMulle hakkab tunduma, et see on piirkonniti ka erinev. Vist. Ääremaadel on tõenäoliselt omad erisused. Aga siin Tartu kandis on küll nii, et kui ostad teenuse sisse, siis on pakkumises siga või kana, kapsas või toorsalat, keedu- või ahjukartul. Muud asjad on iseenesestmõistetavad. Matsime läinud sügisel mehe venda ja sellised valikud anti. Küllap, kui oleks tahtnud midagi väga erinevat, oleks meile eripakett koostatud, aga spetsiaalsed peielaua valmispakkumised olid just niisugused.
VastaKustutaJah. Matused, mis meeles, on kas Viljandis või Võrus olnud. Seega seal kandis hoitakse traditsioone küll. Peale ühe erandi on kõik lahkunud olnud ka väga eakad st matjad 45+
KustutaPeielaud pizza ja limonaadiga kõlab nagu pidu, mõni võiks valesti aru saada.
VastaKustutasoodoma
Nojah, see sõltub ilmselt maailmavaatest ja usust, et kas kurbus või vabanemine ;)
KustutaEesti kontekstis oleks vist ohtlik jah
Ei meenu küll ühtki peielauda, kus poleks seapraadi hapukapsaga pakutud. Esimeseks käiguks puljong pirukaga on olnud vaid talvistel matustel. Ja pärast kohv ja kringel. Ja mälestuspitsiks valge viin. See kringel tundub kuidagi kummaline ja ebaloogiline. Miks peied ja kringel?
VastaKustutaEks vist sama, mis ma eespool kirjeldasin. Lihtsam korraldada. Teed suure kringli valmis või mitu ja lõikad nii suured tükid, kui parasjagu vaja (et jaguks). Ja kringel on maal vähemalt väga vana traditsioon. Vanaema ikka rääkis, et pikalt oli magustoit vaid kompott ja siis millalgi kui nisujahuga lahedam, tuli kringel.
Kustuta