M.Gladwell Outliers

See oli üks väga huvitav raamat. Ma ei tea, et seda oleks eesti keelde tõlgitud, aga ta on lihtsas inglise keeles nii et soovitan lugeda.

Nagu raamatu alapealkiri ütleb- see on raamat edust. Sellest, mis teeb inimese edukaks. Mida on selleks vaja.
See raamat lahkab rohkete ( ja väga huvitavate ) näidete abil edu anatoomiat. Näiteks biitlid, Bill Gates, Kanada ja Tšehhi hokitiimid jne

Aga. Kuni viimase reani küsisin endalt, et mis on selle raamatu point. Miks see kirjutati?

Mul ei ole kombeks raamatuid ümber jutustada, seega on selle postituse lugemine ilmselt keeruline, kuna ma vaidlen autoriga.

Nagu öeldud,  on see raamat täis põnevaid näiteid, mis tekitas mul tahtmise neid hüpoteese ka Eesti kontekstis testida. 

Raamat sai alguse juhtimist, kus autori abikaasa juhtis tähelepanu sellele, et kõik spordivõistlustel osalevad lapsed on sündinud aasta esimesel poolel. Autorit hakkas asi huvitama ja ta võttis kõrvale profid. Selgus sama anomaalia. Profid olid veevalajad, kalad, jäärad, sõnnid.. mitte sellepärast, et need tähtkujud oleks kibedamad sportlased, vaid... Sellised on reeglid. Mis diskrimineerivad aasta teises pooles sündinud lapsi.

 Kuidas on lugu Eesti Vabariigi sporditippudega?
Eesti olümpiamedalistide sünniajad- ja kohad:
25.06.1970 Võru
08.02.1971 Pärnu
23.02.1977 Tartu
06.05.1979  sünd Tallinn, elas Pärnu-Jaagupis
14.10.1965 Tartu
06.06.1985 Hiiumaa
05.04.1976 Tallinn (judo)
21.04.1971 Tallinn (judo)
23.02.1972 Tapa
11.06.1979 Pärnu
14.02.1982 Pärnu
30.04.1987 Viljandi
22.06.1983 Sindi

Ning jah. Autoril on õigus. Tundub, et Eestis kehtib sama, mis Kanadas ja Tsehhis. Lapsi sorteeritakse usutavasti samuti sünniaasta järgi ning eelise saavad esimesel poolaastal sündinud,. Teine ühendav lüli on, et lapsed on pärit väljaspool Tallinna ning kolmas, et välja arvatud 2 medalisti, on haridus saadud peamiselt nõukogude ajal.
Gladwell soovitab selle vältimiseks jagada lapsed esimesse klassi sünnipäeva järgi. Esimene poolaasta ühte ning teine poolaasta teise.  Et kõik lapsed saaksid võrdse võimaluse.


Teine teooria, millele Gladwell tähelepanu juhib, on see, et vaeste vanemate ja rikaste vanemate kasvatus on erinev. (Eesti kontekstis ei jookse see ilmselt mitte varandust, vaid väärtuspidi). Ning eduks annab sulle võimaluse see, kui oled sündinud rikkasse perre.
Täpselt sama teooria on ka Kiyosakil ning Sarrazinil.
Mõte siis selles, et rikkad vanemad toetavad ja suunavad oma lapsi. Et ka suvevaheajal loevad need lapsed raamatuid, osalevad huviringides jne. Neil on kohustused, nad näevad, et pingutusele järgneb preemia. Mis annab neile eelise nn vaeste vanemate laste ees, kellel on muretu ja kohustustevaba lapsepõlv.
Sarrazin oli oma raamatus veendunud, et just selleks on lasteaiad hädavajalikud, et see vahe tasandada ning anda nn vaeste vanemate lastele võimalused.
Eesti kontekstis tähendab see ilmselt seda, et pane oma laps võimalusel õppimiskallakuga kooli. Mitte selleks et sealt saadav haridus oleks parem, aga selleks, et seal luuakse õppetööks paremad võimalused. Keskkond ja seltskond on eeldused, mis annavad tulevikuks eeliseid.

Äriedus juhib ta tähelepanu nn võimaluste aknale. Ameerika rikkad on sündinud õigel ajal. Siin on jälle väga hea tõmmata paralleeli Eestiga.
Eesti vabariigi alguses avanes nn võimaluste aken. Kui olid liiga noor või vana või ei pääsenud infole ligi või polnud su esivanemad teinud kunagi üht otsust ega võtnud riske, siis sa ei saanud võimalust erastada.
Aga alati ei aita ka võimalustest ning tingimustest. Need kes said võimaluse, ei ole ju täna kõik edukad. Mõni läks pankrotti, mõni mitte. Mõni on suutnud äri kasvatada suureks, teine on jäänud pisikeseks.

2019 aasta Äripäeva rikaste TOP 10 sünniaastad/haridus on järgmised:
1961, 1964, 1965, 1966- ehk siis 4 on võitjate põlvkonnast (Venemaa, Kohtla-Järve, Lõuna- Eesti)
2x1976, 1972 - kolm on ise nullist tegijad, kes jäid erastamisvankrist maha (Inglise Kolledz, Saaremaa, Lõuna-Eesti)
1994, 1980 ja 1981 kolm neist on start up põlvkonnast. (reaalkool, Miina Härma, Inglise Kolledz)

Niisiis taas on autoril õigus, isegi kui see mulle ei meeldi. 10-st 7 on sündinud nn õigel ajal, saanud võimaluse eduks ajalt ja ajastult.

Ja veel üks väga intrigeeriv teema. Edu õppetöös.
Näide, mis avastati matemaatikaolümpiaadil: selleks, et teada, kes võidab, pole lastele vaja anda matemaatikaülesandeid. Võidud on otseses korrelatsioonis sellega, kes suutis edukalt ära täita hirmpika üldise küsimustiku. Ehk siis matemaatikas on head need, kelle kultuur soosib pingutamist ja kõva töötegemist.
Ja need on Aasia riigid. Kes on põlvest põlve kasvatanud riisi, mis nõuab aastaringselt pingutust ning kelle grammatika soosib matemaatika õppimist.

Aga. sellisel juhul  Miks on Eesti ja Soome laste matemaatikatulemused (PISA testide põhjal ) maailmatasemel. Me ei ole ajalooliselt ettevõtjatest riisikasvatajad ja meie keeled ei toeta matemaatika õppimist.
Ja miks Läti, mis asub nn Lõuna- Eestis ja kellega meil on samuti väga sarnane ajalugu ja taust, ei ole matemaatikas esireas. Kas meie ülikauge Uraali päritolu on suurema tähtsusega kui 700 aastat orjapõlve?
Ma otsisin huvi pärast välja Hofstede kultuuridimensioonid, millele raamatu autor samuti toetub, kui argumendile. (Mu püsilugejad teavad une pealt, mis need on, ja teised guugeldavad. Ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes seda lahti rääkima.)

Võrreldes  Lätiga on Eestil ja Soomel kõrge maskuliinsuse tase, (konkureerimine, saavutusvajadus), aga paljude riikidega võrreldes, on meie tase siiski madal.

Ja Eestil ja Lätil on vaoshoitus kõrge vs Soome,  kelle elanikud ei karda puhata. Selle näitaja puhul mängib mu meelest küll rolli meie nõukogude minevik, mitte agraarajalugu.

Nende kolme riigi seas paistab silma Eesti  long term orientationi kõrge tase. See võiks olla meie PISA edu võti, sest ka teistel TOP riikidel:  Hiina, Singapur,  Hongkong,  Lõuna-Korea  ja Jaapan on see väga kõrge. Aga sellisel juhul jääb seletamata Soome edu.
Sest neil, kel on head matemaatikatulemused, on see kõrge, aga riikidel, kel on long term orientation kõrge, ei tarvitse olla head tulemused matemaatikas. Seega otsene korrelatsioon puudub.

Samuti näitavad mitmed uuringud ja numbrid, et lapsed kes käivad rohkem päevi koolis ( täpsemalt küll, kelle suvevaheaaeg pole piisavalt pikk ja/või kes teeb ka koolivaheajal tööd), on edukamad.

Eesti lapsed veedavad koolis 175 päeva.  USA 180 ja Lõuna Korea 220 ning Jaapan 243.
Edu võti on 10 000 töötundi. Meie äritipud on pärit kas õppimiskallakuga koolidest või on lapsepõlves teinud maatööd ja kasvatanud kurke.
Miks meil täna ja keskmiselt hästi läheb?

Teine, mille osas ma pole autoriga nõus. Ta väidab, et emotsionaalne intelligentsus on õpitav ja omandatav. Ma vaidlen sellele vastu ja mu ümber on ridamisi näiteid kust samast perest pärit kaksikud on täiesti erinevad suhtlejad. Jah, teatud käitumismustrid on võimalik selgeks õppida, aga oma loomust sa ei muuda.

Mind tegelikult ajab närvi, et uuringuid ja järeldusi tehakse suurte riikide peal. Kui aasia välja arvata, siis üldjuhul on suured riigid heterogeensed ja paljurahvuselised ning mitmes riigis on loodud võimalused nn kapseldumiseks ning oma kultuuri ja traditsiooni ekstra teadvustamiseks ja hoidmiseks.
Ta toob raamatus mitmeid näiteid, kuidas tegelikult teise riiki elama minek ei kustuta meie sadu aastaid vanu juuri. Ma ei tea.
Aga hea on, et ma sain lõpuks ometi selgituse mägilaste karjakasvatajate aukultuurile. Et miks see on tekkinud.
Ja taas, see ei selgita Eesti maapiirkondade samalaadet käitumismustrit. Meie, korilased ja põlluharijad ei peaks ju nii käituma.

Hea oleks tegelikult lugeda uusi, kaasaegsemaid uuringuid. Et kuidas on edufaktorid muutunud, kui lapsed enam ei loe, kui haridus on egalitaarne, kui lapsed üle maailma tarbivad samasugust meediat ning isiklikku suhtlust on vähem? Ning kui erinevad kultuurid peavad töötama ja elama koos, kui on toimunud integratsioon.


Ehk siis, miks see raamat kirjutati?
Õnneks oli raamatu lõpus intervjuu autoriga, kus ta sellele küsimusele vastas. 

Gladwell selgitab, et teda ärritas inimeste lihtsustatud suhtumine edusse. Meile luuakse illusioon, et edukus on ainult sinu enda kätes. Et sa pead olema kas kaasasündinud andega või siis väga töökas, ja hopsti- saadki kuulsaks ja edukaks.

" Success is not a random act. It arises out of a predictable and powerful set of circumtances and opportunities"

Ning raamatu kirjutas ta selleks, et juhtida sellele tähelepanu.

"When outliers become outliers it is not just because of their own efforts. Itś because of the contribution of lots of different people and lots of different circumstances, and that means that we, as a society- have more control about who succeeds-and how many of us succeed- than we think."

Arusaadav. Aga ikkagi. See raamat on küll 10 aastat tagasi kirjutatud, või olen mina imelik, aga mina isiklikult pole seda kunagi arvanud.
Eduks on vaja olla õigel ajal õiges kohas.

Ja see kõik ongi õige. Aga endiselt. Miks? Milleks?
Panna meid uskuma, et kõik sõltubki saatusest. Et kui sul on halb õnn sündida näiteks Olga Romanovana, siis nii ongi. Pole mitte ühtegi varianti sellest saatusest pääseda?
Milleks võtta ära usk ja lootus ning illusioon, et kõik on võimalik?