Ehk siis mu märkmik, kus oli kirjas kõik ellujäämiseks vajalik: laulusõnad koos duuridega, kitarriakordid, rubiku kuubiku valemid ja ennustamiseks vajalikud kaartide tähenduste selgitused...jne
Keerutasin kitarri nii ja naapidi ja olin sunnitud tõdema, et ei mäleta. Ma olen varemgi kirjutanud, et "mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas" on jama, vale ja ei vasta tõele.
Mu ema seda asja nii ei jätnud, otsis internetist häälestuse ja duurid välja ja tema utsitusel katsetasin uuesti.
Selgus huvitav asi. Lihasmälu on pikem, kui ajumälu.
Kui olin duurid paar korda läbi proovinud, selgus, et sõrmedel olid need meeles, vaja oligi väikest meeldetuletust.
Aga. Ma ei taba enam harmooniat, meloodia loogikat. Kui vanasti ütles mingi sisemine hääl, et nüüd tuleb septakord ja nüüd kisub asi minoori.. siis see on kõik kadunud.
Ausalt öeldes ma ei tea ega mäleta, kas see oli õpitud oskus või tunnetuslik teadmine. Fakt on, et seda enam pole.
Ehk siis, selleks, et taastada kunagine oskus, tuleks alustada uuesti nullist. Sõrmed lõid tuld välja ja jätsin kitarri ootama " pensionipõlve, kus mul on aega kõige sellega tegeleda"
Ah jaa, ja miks see lugu üldse algas. Arutasime seltskonnaga, et nüüd, kui me hakkame vanaks saama, peaksime hakkama laulma eakohaseid laule. Et Taukar või Nublu pole vast vanainimestele sobivad. Et peaks selgeks õppima laulu " Kevadkuul".
teate ju küll. Ka 100 aasta pärast on pärna all pingike... :)
Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)
Ma niigi ei käitu ega riietu eakohaselt, olgu siis vähemalt muusika mu 70 juubelil süldi kõrvale kohane :)
Jaa, ma tahan ka siinkohal kangesti kaasa noogutada, et ma olen ka täheldanud (nii enda, kui teiste pealt), et inimese füüsiline tundlikkus ajaga väheneb (muutub tundetumaks), st nt et jahedasse vette ujuma minek läheb aastatega aina lihtsamakas, nagu möödaminnes libised vette. Umbes sama on varba äralöömisega, valus küll jah, aga mitte enam nii valus, kui 20 aastat tagasi.
VastaKustutaMis ma tahan öelda on see, et selle teooria valguses on sul tõesti hea mõte kitarrimängu veel kaugemale lükata, 10 aasta pärast näpud veel ainult kergelt särtsuvad:)
Ma väga loodan et sul on õigus :) :)
KustutaKommenteerib keegi, kes klaverit mänginud 49 aastat ja kitarri 40 :) (hetkevanus 53)... ja kes jalgrattaga sõitis viimati 25 aastat tagasi. Lihasmälu kohta... päris kindlasti on see olemas, aga inime paarkümmend aastat hiljem pole enam päris sama. Nii ka sinu kitarr. Keeled on väsinud, muutunud tuimaks ja kõige eelduste kohaselt vajaksid väljavahetamist. Ma ei tea, mis pill sul on, aga kui sul seda mängides sõrmeotsad valutama hakkavad, siis on ilmselt tegu metallkeeltega isendiga. Häälestada end ikka laskis?
VastaKustutaNõuanded: vaata oma pill üle, vaheta keeled, vajadusel osta uus ja mugavam (loe: laiema kaelaga) pill. Tuleta meelde need ammumängitud lood ( see "las saja aasta kestel..." pole kindlasti kõige lihtsama harmooniaga lugu), võta mingi "Maikuu, suur toomepuu " või mingi muu kolme- duuri-lugu, vaata, kas tuleb kuulmise järgi loogika meelde. (kui ei tule, küsi kasvõi minu käest, seal on olemas reeglid, mis on abiks ikka). Eelkõige- tee pill korda. Sa ei taha ju minna kiirteele roostes maanteemuhuga rallima.
Mul nii hea meel, kui keegi armastab laulmist ja pillimängu, päriselt ka. Muusika on parim ravum :) Igal hetkel :)
Väga õige tähelepanek. On jah seisnud nurgas ja keeled on ka mingid iidamast-aadamast.
KustutaSee ettekääne kõlab kordi seksikamalt, kui see et mina olen vanaks ja küündimatuks jäänud :)
Indigoaalane
Ehk siis, tänud soovituse eest. Vaatan üle. Ja ükskord, kui mitte enne, siis 70. juubelil mängin ma kindlasti jälle :)