Kõnelused psühholoogiga

Käisin psühholoogi juures. Läks, võiks öelda, ootuspäraselt, ehk siis ei läinudki. Osutus selliseks tüübiks, kellele meeldis ise rääkida. Niimoodi siis me vahetasime klišeesid ja filosofeerisime inimkäitumise üle. Oli küll huvitav, aga..

kui ma kartsin, et äkki hakkan nutma ja tuleks meigiasjad kaasa võtta, siis vastupidi, meil oli väga lõbus. Ma olin oma elu parimas vormis. Tegin seda, mida ma väga hästi oskan: ajan inimesed naerma, olen seltskondlik, esitan neile küsimusi, mille puhul nad saavad pikalt rääkida iseendast.

ma ühest küljest mõtlen, et mis inimene ma küll olen, et ei suuda isegi psühholoogi usaldada ja ennast avada, vaid esinen ja jätan muljet. Aga teiselt poolt, see on tasuline professionaalne teenus. Miks mina pean ainsana pingutama. See oleks tema asi, tungida sellest fassaadist läbi  ja esitada küsimusi, et jõuda tuumani.

Ma olen korra oma elus sühholoogi juures käinud ja see oli väga positiivne kogemus. Esimese hooga olin ma täiesti rabatud ja liigutatud, et päriselt on olemas inimene, kes päriselt tahabki mind kuulata, tunneb huvi, ei sega vahele, ei paku lahendusi, ei räägi kuidas temal ükskord oli... See oli nii uskumatu.
Ta rääkis vähe, peamiselt kuulas. Ja metoodika, mille ma sealt oma ellu kaasa võtsin, olid "miks" küsimused. Ta küsis seni - miks, kuni me jõudsime algpõhjuseni. Motiivini. Käivitajani. Ja sealt edasi oli juba lihtne.
Kahjuks. Ei mäleta ma tema nime. Ja see asutus, kus ma tookord käisin, on tänaseks likvideeritud või kolinud. Igaljuhul, ma ei leia seda.


Ma olin üsna kindel, et seks ajaks, kui ma psühholoogi juurde jõuan, on pea tühi. Seega tegin endale spikri oma pobleemidest.
Esiteks tahtsin ma nõuandeid, kuidas mitte kaotada pisikeste asjade peale enesekindlust ja tasakaalu. Kuidas säilitada rahu ja stabiilsus.
Teiseks soovisin abi, kuidas vabaneda mustritest. Ma sattun järjest ja järjest oma elus olukordadesse, kus ma olen juba olnud. Need olukorrad ei sõltu minust, ma ei saa neid muuta, valida ega vältida. Ja kui ma siis olen taas deja vu situatsioonis, siis mingil hetkel saan aru, et ma käitun ja reageerin täpselt nii, nagu varasematel kordadel. Et ma pole kogemustest mitte midagi õppinud. Aga loomulikult, aru saan ma sellest hiljem, kui on tekkinud distants.
Ja kolmas teema. Kui mõned inimesed elavad väidetavalt minevikus, siis mina elan tulevikus, või kusagil väljamõeldud maailmas. Mu aju töötab pidevalt mingi teema kallal. Parimal juhul on selleks Aafrikasse põgenikekeskuse loomine, laste kehalise kasvatuse tunni planeerimine. Aga halvimal juhul nagu praegu, kui mu elu keskmeks on uus töökoht, stsenaariumitega, mis kõik hakkab juhtuma. Ja üldjuhul kipuvad need olema negatiivsed.
Ja ketrab ja ketrab. Ma kutsun end korduvalt korrale- see ei ole oluline, sa ei pea sellele mõtlema, mõtle mingi asjaliku teema peale.. aga minutid hiljem avastan ma, et olen raamatus vaid lehti keeranud, mul pole aimugi mis filmi vaatan või kuhu oma matkadega jõudnud olen :)
ma ei saa neid kirja panna, sest mu aju töötab 10 x kiiremini kui pliiats ( st näpud) ja ma ei saa neid ka diktofoni lugeda, sest kuuldes hakkan end korrigeerima ja sõnu sättima. See on kohutavalt tüütu, mõttetu ja väsitav.

Ja probleemi tuum on selles, et mu ambitsioonid ja olemus ei ole korrelatsioonis. Ma ei leia õiget kohta.
Ma arvan, et kõik mu tavapärased kommenteerijad saavad seda listi lugedes aru, sest te olete mulle seda korduvalt öelnud, et point on mujal. Ma tean seda ise ka, aga ju mul ei jagunud julgust, et otse öelda. See oligi mu ootus, et professionaal osutaks tuumale.

Ok. Tõe huvides, paar nippi ma siiski sain.
Et probleem tuleks kirja panna. Mida ma ju tegelikult teengi. Niivõrd- kuivõrd. Viimasel ajal olen ma valinud pigem selle variandi, et negatiivseid asju kirja ei pane- sest see tsementeerib, kinnistab ja muudab selle tähtsaks.  Need asjad, mis on kirjas, jäävad meelde, sest mul on läbikirjutamismälu.
Nii et targem on neid mitte kirja panna, siis lähevad varem või hiljem meelest.
või siis ei ole mul piisavalt tõsised robleemid. Ja tegelikult ju polegi. Varem või hiljem asjad lahenevad.

ja teine oli käitumismustrite kordamise teemal. Et peaks oma käitumist jälgima ja fikseerima selle momendi, kus ma lähen nn vana rada. Ega ta tegelikult ei osanud mu küsimusele, et mismoodi ma sellel emotsionaalsel hetkel, kui reeglina olen kurb, vihane, pettunud vms, aru saan, et nüüd. Just praegu käitun ma valesti st tavapäraselt. Sest see, et ma käitun tavapäraselt, ongi ju probleem. Jah, mõnikord saab nn vigu parandada. Aga vahel on ainult üks, õige hetk.

Ja kolmas soovitus oli utreerimine, draama. See, mida ma tegelikult kasutan, aga teises kontekstis. Ehk siis, sa lepid endaga kokku, et probleemide peale mõtled näiteks kolmapäeviti kell 10. Kui mõte hakkab tiirlema, paned selle kirja ja ütled ajule, et kolmapäeval tegeled. Ja siis kolmapäeval tegeledki, aga üsna usutavasti vaatad kolmapäeval teemale otsa ja naerad selle üle, et pead kohustuslikus korras asjaga tegelema.
Seda tasub proovida, ma usun, et see töötab.

naljakal kombel tuli juttu ka väsimusest ja väsimisest. ma isegi ei mäleta miks me selleni jõudsime. Ju ma nägin siis nii kurnatud välja:) Ehk oli see ka kuidagi seotud enesekindluse ja tasakaalu säilitamisega. Ja siis täiesti out of box soovitus… tuleb rohkem puhata.

vabandust, ma olen jälle sarkastiline. Mis oli üks probleemidest, millele ma lootsin tegelikult lahendust leida. Sarkastiline olen ma aga sellepärast, et ma pole piisavalt enesekindel ja piisavalt enesekindel ei ole ma sellepärast, et ma ei tea kes ma olen ja mida ma tahan. nõiaring.



ehk siis, ma sain taaskord kinnitust teadmisele, et inimesed on erinevad ja ka nende professionaalsed oskused on erinevad. Mul oleks vaja sellist tüüpi, kes ei laseks mul vestlust kontrollida ja küsimusi küsida, vaid kes ise kontrolliks olukorda.

Ma pole kunagi unistanud elukutsetest nagu psühholoog, politseinik, jurist... kuna mind hirmutaks igapäevaselt negatiivsete asjadega tegelemine.
See kohtumine andis aga täiesti uue nurga. Ma ei saa peast mõtet, et kas ka tema tundis end hiljem halvasti, kuna ei suutnud minuni jõuda. Et psühholoogi töö traagika pole mitte see, et oled negatiivsete probleemide ja mõtete mõjuväljas, vaid see, et sa ei saa hakkama ega jõua inimeseni.
Sest ma ei kujuta ette, et tal tavapäraselt käivadki patsiendid nalja viskamas. Usutavasti võtab inimene ikka pikalt hoogu ja kui surm silme ees on, siis alles otsib abi?

Või, vastupidi, mõtles tüdimusega, et .. jälle üks heast elust lolliks läinud keskealine oma pseudoprobleemidega. raiskab mu aega, samal ajal kui tõeliste muredega inimesed kannatavad?..