Uue elu algus

ühel päeval helistati mulle personaliotsingufirmast ja kutsuti kandideerima. Ma võtsin väga pika mõtlemisaja, sest kui ma midagi oma pika ja värvika elu jooksul olen õppinud, siis seda, et ära mitte kunagi kandideeri, kui sa tegelikult pole valmis lõpuni minema.
Ma olen liiga mitmel korral löönud viimasel hetkel põnnama, ja seeläbi sulgenud nii mõnegi hea ukse. Aga Eestis, paraku,  pole (minu kriteeriumite järgi) neid häid uksi just liiga palju.

Põnnama, aga, olen ma löönud konkreetsel põhjusel: 10 aastat kodukontorit. Võin kiruda, vanduda, vaevelda identiteedi - ja motivatsioonikriisis,.. kuid viimasel hetkel on alati üles kaalunud ükskõik mille... vabadus.
Iga jumala päev olen ma õnnistanud, tänanud, kiitnud saatust, mis on mulle selle võimaluse andnud. Lisaks pragmaatilistele põhjustele - väiksem rahakulu ( lõunasöögile, riietele, meigile, jalatsitele, transpordile) ja väiksem ajakulu (puuduvad töölesõidud, ummikud, meeldiva saad ühendada kasulikuga) on veel sada emotsionaalset põhjust.
Kontoris olles läheks ma paksuks, sest liiguksin kordades vähem ja sööksin kaloririkast sööklatoitu. Ära jääksid hommikused trennid õues. Ja rõhk on pigem sõnal- hommik ja õues. Ma jumaldan, ma armastan hommikust õhku, erinevaid aastaaegu. Ma peaksin jälle hakkama tõusma üle päeva kell 6, et jõuaksin juuksed pesta ja kuivatada, kandma jälle juukseid kinni, kuna nad vajuvad päevaga vormist. Ma vihkaksin jälle nädalavahetusi, sest siis peab koristama ja poodlema ja tegema kõike muud, mida nädala sees enam ei jõua. Ma oleksin jälle vangis, sest ajal, mil ma ootan mõne pivoti ühinemist serveriga, ma lihtsalt molutaks. Mitte ei silitaks kassi, teeks kätekõverdusi, lülitaks pesumasina järele...
Jah, vabadusel on hind. Hinnaks on olnud 24/7 hõivatus tööga.
Oma motivatsioonikriisis olen otsinud uut kohta just sellest kriteeriumist lähtudes, "ükskõik mis, aga kodukontor..". Aga see pole võimalik. Ma olen aru saanud, et mul oli sajandi võimalus, õnn ja privileeg.
On kodukontoritöid, aga mul pole paraku nende tegemiseks vajalikke oskusi ja ambitsiooni.


Ma oskan väga hästi kahte asja. Turundust ja toitu. (kui sind huvitab, siis otsi siit blogist märksõna " identiteedikriis") Targad soovitajad on mulle otsingute ajal öelnud, et ma ei tohiks neid oskusi lihtsalt prügikasti visata. Aga mul on kõrini. Viimased 20 aastat on olnud fookus turundusel ja mul on kõriauguni. Ma töötan vasaku käega, kinnisilmi ja mind ajab oksele mõte, et ma pean jälle alustama uut eelarveaastat...

Lisaks on katalüsaatoriks meie ettevõttes toimuv. Sellest kirjutan ehk mõni teine kord. Lühidalt. Aasta on lastud meid ignoreerides tiksuda. Alguses ajas vihale, nüüd on naljakas. Aga ilmselgelt see niimoodi jätkuda ei saa. Võimalik, et muutused ei toimu ka järgmisel aastal. Võimalik, et läheb veel kaks või kolm.
Aga kullakesed. Ma olen 48 aastane, viimases töökohas olnud 10 aastat. Need mõlemad numbrid vähendavad mu konkurentsivõimet iga jumala päevaga.

Niisiis. Mulle tehti pakkumine. Midagi, millest ma poleks osanud unistadagi. Kombinatsioon turundusest ja toidust, rõhuga toidul. Ideaalne.
Kogu loos oli vaid kaks aga. Juba kirjeldatud vabadusekaotus. Ja teine aga. Mina.

ma olen terve elu valinud  alati selle keerulisema tee. Klaveri asemel viiuli, muusika asemel vene keel, kirjanduse asemel keemia, Tartu asemel Tallinn  jne jne jne jne jne jne
alati kuidagi muretsedes ja ette mõeldes ja arvestades…mitte elades hetkes ja tänases päevas
ja kuhu ma sellega jõudnud olen. Ma ei saa öelda, et mu elu oleks kuidagi õnnetu vms. aga ega midagi vaimustavat ka ette näidata pole. Mu ambitsioonide ja võimete vahel on lihtsalt nii suur vahe.

ja praegu seda valikut tehes sama. See on keerulisem tee, nõuab pingutust, aga see oleks pagana mõistlik ja õige. Ja huvitav.
Mul on olemas kompetentsid, kogemused ja teadmised. Ma saaksin sellega hakkama, ma oskaksin. Ning toidu ühendamine turundusega, on unelmate töö.  Ja siis vaatan ma Tuulit või Ragnet, nende töö on samuti kombinatsioon neist kahest, aga nad ei pea kedagi kamandama, projekti juhtima, vastutama, üles ehitama, kasumit teenima... Kas ma tahaks olla toidublogija, toidutoimetaja.. vist siiski mitte. Mu ratsionaalne pool on selleks liiga tugev, ma tahan vaheldust ja tasakaalu.

Aga kusagil sügaval sisemuses ma unistan, et äkki kunagi... millalgi.. saan ma olla saatejuht, matkagiid, kunstnik, näitleja.... vms, mida tehes ma ei peaks grammigi pingutama, et ma lihtsalt olen kes ma olen.

Et oleks selge, uus töö ei sunni mind olema keegi teine, lihtsalt ma pean välja otsima oma varjatud küljed. Ma pean tööd tegema iseendaga. Ja pingutama.

Ja ma ütlesin jah. Edasi läks kõik välgukiirusel. Vestlus personalifirmaga, seejärel otsese juhi ja tegevdirektoriga. Tegelikult, täpne olles, polnud need vestlused, vaid monoloogid. Minu monoloogid. Ja rääkida ma oskan. Väga hästi. Selle oskuse eest on mulle viimastel aastatel makstud palka :)

Kulus veel päevake, ja ma sain teate, et olen välja valitud. Millist palka soovin.
Ma valetan, kui ütleksin, et olin rõõmus ja rahul. Ma olin paanikas!!! :) Nagu. Päriselt. See praegu juhtubki. Ja ma lähengi kontorisse. Tegema unelmate tööd. Aga kõvasti tõestama, pingutama.... Ma jätan oma mugavustsooni, kõik tuttava ja hea ja astun tundmatusse??!!

Haa, mõtlesin, ma küsin nii kõrge palga, et nad on sunnitud loobuma. Mõned minutid hiljem sain vastuse, et ok ja lisaks veel asju, mida mul polnud tulnud pähegi küsida.

Mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin.... ja ütlesin. Jah.

Aga raskem osa seisis ees.  Teatamine. Reedel oli meil suvepäevad ( kuidas oleks see ainsuses, et annaks edasi õige tähenduse?)- Kutsusin oma uue ülemuse kõrvale, vabandasin, et vale aeg ja koht, aga ma tahan enne kirjalikku teatamist siiski suuliselt öelda. Uus ülemus jäi viisakaks... st avaldas kahetsust, Muu hulgas ütles ühe veidra asja, et miks sa enne midagi rääkima ei tulnud.
Nii et, kui loed seda praegu ja sul on plaanis lahkuda, siis mine oma ülemuse juurde ja ütle...jou, sa juhid seda firmat väga kehvalt, mulle ei meeldi. Lisaks olen ma tüdinud ja kui sa mulle paremat tööd ei anna, siis lähen.. aasta jooksul minema. Nagu??
Igaljuhul. Ta kuulas, nagu alati selektiivselt, ja valis endale sõnumi, et ma lähen ära, kuna 10 aastat ja rutiin ja ammendunud.  Umbes pool tunnikest rääkisime, ilmselgelt alguses ei jõudnud kohale. Hiljem muutus kuidagi murelikumaks. Hiljem mõtlesin ja sain aru, et usutavasti sai ta aru, et mina minuks, aga ma panen ta olukorda, kus ta peab hakkama tegema otsuseid. Otsuseid, mida ta oli terve aasta mugavalt ebamäärasesse tulevikku lükanud.

Tähelepanuväärne on see, et see oli selle koosoldud aasta jooksul esimene kord, kus me nelja silma all rääkisime...

Vanad kolleegid olid kurvad, valasid mõne pisara, aga... nad kõik said aru, miks. Nn vanade kolleegide ees ongi kõige nõmedam. kaardimaja kukub kokku. Loomulikult, ma pole asendamatu. Aga paar kuud, kuni tuleb uus ja elab sisse ja õpib.. see kõik võtab aega.

Torm tõusis  järgmisel päeval, laupäeval.  Lõpuks lülitasin ma telefoni lihtsalt välja. Saage üle. Imelikul kombel ei tundnud ma end meelitatuna, vaid pigem ärritust ja tüdimust.

Aga üllatused ei lõppenud. Helistas vana ülemus ja ütles saladuskatte all, et ka tema andis avalduse, enne mind.  Ehk siis meie kuldsest kolmikust lähevad ära kaks.

Üks, mida ma olen õppinud. Sa pead alati ära minema enda pärast. Mitte teiste pärast. See ei saa ega tohi olla appikarje, kättemaks vms. Sa pead olema endas kindel, et see töö on läbi. See periood on läbi.
Mul on jääjatest kahju, aga iga päev edasi, olen ma rahulik. See on õige otsus. Mul on aeg edasi liikuda.
See on naljakas tunne, kui sa ühel päeval tunned, et sa ei pea enam võitlema, kaitsma, ründama, konkureerima... sest see ei ole enam sinu asi.  See on nende asi, kes jäävad. Sa kuuled palju häid sõnu, sa saad teada, kui hullult hea ja asendamatu sa oled.  Lähimate kolleegide muret, kuidas  nüüd kukub taevas alla. Ja konkurentide halvasti varjatud rõõmu, et nad saavad sinu võimu ja positsiooni omale. Aga sul on ükskõik.



Jep. Kuu aja pärast seisan ma inimeste  ees, kes mind ette vihkavad, kuna ma tulen neile ütlema, et vaja on teistmoodi ja paremini.
Irooniline.
Karma...:) :)

Mul on tehtud  plaanid ja sada ideed, mida uues kohas teha. Ma olen hullult põnevil. Mu suurim soov on, et uues kohas oleks toredad inimesed. Minu inimesed. Et on nii äge, et ma lausa igatseks kontorisse, et ma ei raatsiks koju minna :)