Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 16. aprill 2018

Mõnusalt vastik

Ma ei ole tore inimene.
Aastaid ei ole see olnud ei oluline ega mõtlemist väärt.

Kuna mu kõrvale on alati sattunud sõber või kaaslane, kes võtab enda peale tänamatu PR töö ( ah ta ongi selline imelik), siis seda enam.
Eks kõik inimesed ongi imelikud moel või teisel. Viimastel aastatel, aga, olen ma aru saanud, et mõned imelikkused ja mittetoredused on popimad kui teised. 

Hiljuti oli juhus, kus kaks mu kolleegi kiitlesid, et kumb neist on suurem s.. pea. Nad arutasid omavahel ühe kolleegi edutamisšansse, hinnates neid väga heaks, sest too ei ole tore. Sama vastik kui mina- tujukas, otsekohene ja ebamugav, kiitles üks. Ei. Mina olen veel häirivam ja mind kardetakse, arvas teine.
Võttes kõik need omadused üksikuna: enesekindlus, ausus ja otsekohesus, nõudlikkus, pragmaatilisus, julgus avaldada arvamust jne, on need ju suurepärased omadused, mis peaks inimesest tegema teoreetiliselt väga toreda inimese.

Aga kui astuda samm edasi ja vaadata konteksti ning nende omaduste taha, siis tuleb välja enesekindlus, mis põhineb jäägitul usul omaenese eksimatusel; ausus, mis haavab ja teeb teistele haiget; nõudlikkus (mitte segamini ajada vingumisega ja kritiseerimisega, eks )... pragmaatilisus mis väljendub võimes leida igas heas asjas midagigi halba...oma arvamus, millest kõik on tüdinenud, kuna selle kõrvale ei mahu ühtegi teist arvamust....

Ma jõudsin selle raamatuni väikese ringiga. Lugesin Fredrik Backman täiesti vaimustavat lugu: Vanema saatis mind ütlema et ta palub vabandust. Autori teisi raamatuid guugeldades, avastasin, et üks raamat räägib nimetatus kõrvaltegelasena olnud Britt Mariest. (Britt Marie Was Here).
Natuke magus ja ettearvatav. Aga äärmiselt vaimukas, liigutav ning südamlik raamat.
Britt Marie on üks üle keskea tüütu ja nõme vingupill. Keda talutakse, aga ei sallita. Sest ta ei ole tore.

See, miks Britt Marie tore pole, on tegelikult väga selge. Vanemad süüdistavad teda lapseeas kaotatud õe surmas (st et suri vale õde). Ning peale seda traagilist sündmust langevad depressiooni, mistõttu Britt Marie proovib kõikide vahenditega saada vanemate vähestki tähelepanu. Väga traagiline lugu.
Õnneks või kahjuks on ta tubli tüdruk, hea laps, korralik naisterahvas. Ehk siis, ta ei hakka tõmbama suitsu või tegema narkotsi. Vaid pühendab oma energia kordategemisele.
Ja nagu elus ikka. Kui me armastame kedagi liiga palju ja püüame liiga kõvasti, siis reeglina tekitab see subjektis tõukereaktsiooni.


Britt Mariel on olemas kõik need omadused, mis mu eelkirjeldatud kolleegidel. Enesekindel, omab arvamust, ütleb selle otse välja, nõudlikkus.
Aga mu kolleegid on lugupeetud keskastmejuhid. Britt Marie oli vinguv vanainimene.

Ehk siis. Mõned inimesed ei ole toredad, aga neid austatakse. Ja mõned inimesed pole toredad, aga neid vaevu talutakse. Sest vale on kas roll või see koht, kus seda mittetoredust rakendatakse.



Ma olen väga sageli mõelnud, et kas sellest on tagasiteed.
Et kui sa oled sattunud mingisse keskkonda, ja su armastus-tähelepanu-kuulumisvajadus muudkui koguneb ja koguneb ja koguneb. Kasvades kibestumiseks, negatiivsuseks jne. Või siis vastupidi, tekitades tugeva kaitsekihi, Ja kui siis ühel päeval sattud sa mingitel põhjustel täiesti teise keskkonda.
Kus sinust hoolitakse, kus  välise motivatsioonina kasutatakse positiivset mitte negatiivset, käske, keelde. Kus on optimismi ja avatust ja naeru jne. Kas inimene suudab muutuda,
Raamatutes kindlasti. Aga päriselus?

Ja teine, millele ma järjest enam mõtlen on lastele antav sõnum.
Ükskõik, kas me oleme need vanemad, kes paluvad lastel olla hea laps. Arvesta teistega. Hooli ja märka. Ära tujutse ja kontrolli emotsioone. Kuula ja ära mulise nii palju kui ei küsita. Õpi targematelt. Ole viisakas.
Või oled sa see vanem, kes rõhutab. Ole alati sina ise, armasta eelkõige ennast. Kõigepealt sinu vajadused. Kui sul on midagi öelda, siis ütle see alati selgelt välja. Ei ole rumalaid arvamusi, sest see on ju sinu arvamus. ja kõigil on õigus teha vigu ning me kõik oleme kunagi alustanud.

Ikkagi sa ei tea, kas tal on nendest sisseharjutatud käitumismustritest kasu. Sest ta võib sattuda keskkonda, kus toredaks peetakse just nimelt seda teist, mitte kaasaantut.

Ja kolmas mõte. Kui palju me peaksime tundma empaatiat.
Kui tunned inimest mõnda aega, siis üldjuhul ka näed, mis on need hoovad ja motivaatorid ja põhjused, et ta käitub just nii nagu ta käitub.

Näide sestsamast raamatust:

You have a very modern hairstyle.""What? Oh. Thanks," she replies, her fingertips moving self-consciously towards her scalp."It's very courageous of you to wear your hair so short when you have such a large forehead." 

Kas sa peaksid solvuma.
Või, kui sa ju tegelikult tead- miks ta niimoodi ütleb, ta teeb seda täiesti siiralt, arvates et teeb komplimendi ja ei oska lihtsalt suhelda, võtma seda huumoriga, ignoreerima või lihtsalt olema sest üle.
Samas pole see ju õiglane sinu enese suhtes. Sa pole sina ise, vaid teed järeleandmisi teise inimese komplekside ja probleemide osas. Ehk siis. Temal on probleem, aga sina võtad lahenduse enda kanda.

7 kommentaari :

  1. Oleneb palju aega kohanemiseks antakse. Pakun, et ikka mõjutab.

    VastaKustuta
  2. Selle viimase kohta - et kui ütleb midagi, mis standardselt tõlgendades oleks nagu negging, aga inimest tundes tean, et siiras kompliment - siis seda, kuidas see mulle mõjub, määrab küll väga tugevalt see, mida ma ütlejast tean. st kas ma arvan, et ta kavatseb mind manipuleerida ja mu enesehinnangut salakavalalt õõnestada, või arvan, et see oligi tema arust kiitus.

    sest mu tuju ja suhtumist mõjutab juba see fakt ise, et "keegi tahab mulle rõõmu teha" või "keegi tahab mu enesehinnangut rikkuda".

    *

    otsekohese ütlemisega inimestest - seda, kuidas neid võetakse, ei mõjuta isegi ainult roll, vaid ka vastuvõtja.

    Mul on üks sõbranna, kes ütleb samamoodi kõik otse välja. Mulle meeldib ta hirmsasti, sest esiteks on ta... turvaline. Ma ei pea kartma, et ta mõtleb minust salaja midagi halba. Ma ei pea kartma, et ma põhjustan talle kogemata kannatusi, millest ma kunagi teada ei saa.
    ja teiseks on ta kuskil üllatavates kohtades üllatavalt taktitundeline, taktitundelisem kui tavalisema käitumisega inimesed (nt arvestamises, et enne esimest kohvi ei tohi minult suhtlemist nõuda, ja üleüldse arvestamises, et ma magan teisel ajal kui teised inimesed). tal on endal ühiskonna keskmisega võrreldes imelikud nõudmised, aga ta arvestab ka teiste inimeste imelike nõudmistega. pmst jätab ta osale pahura mulje lihtsalt sellepärast, et ta peaaegu üldse ei arvesta selle "ühiskonna keskmisega" ja sellega, mida on vaikivate suhtlemisnormide järgi sobilik teha - aga see ei tähenda, et ta üldse teistega ei arvestaks.

    Ja inimesed reageerivad sellele maru erinevalt. On neid, kellele ta tundub just nende omaduste pärast usaldusväärne ja turvaline (enamasti naised). On neid, kes šokeeruvad tema peale esimesel kohtumisel nii ära, et ei taha enam kunagi näha. On neid, kelle arust ta on tüütu ja liiga nõudlik (enamasti mehed - nagu näha, on konventsionaalne kenastikäitumine meeste jaoks tähtsam, vähemalt naiste omadusena).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. jah, see on õige. Suhtlemisel on alati kaks poolt.

      Kustuta
    2. Mul on ka selline sõber nagu Notsu kirjeldab ja ta on ka üks neist, keda ma kõige pikaajalisemalt tunnen. Ilmselt ka üks neist, kes mind on palju mõjutanud. Mistõttu ma oskan hinnata seda tüüpi inimesi, kes ei susserda ja keda sa saad usaldada.

      Üldiselt on vist nii, et kõik oleneb, mis seltskonda sa satud (kui sina oled see otseütleja ja mittekena). Ja teisalt, kui karastunud ise oled kui satud seltskonda, kus on selline inimene. Tõenäoliselt ei pea vastu keskkonnas, kus domineerib peavool, mis erineb liialt inimese enese hoiakutest ja tõekspidamisest. Üks kahest, kas inimene ise läheb edasi või ta süüakse välja.
      Parim variant on ikkagi piisavalt mature keskkond, kus tugevad tüübid välja kannatatakse ja neid hinnatakse.

      See on muidugi ka huvitav tähelepanek, et kena olemine läheb rohkem korda meespoolele (st nad hindavad rohkem kena olemist). Ma ei ole 100% nõus. See on vist jälle see koht, kus inimeste tausta baasilt konfliktid hakkavad määrama. Samas, kus on kirjas, et ma peaks kõiki oma tööalaseid kontakte (pikemaajalisi) armastama? Töökeskkonnas on eeldus ikka see, mis tööeesmärkidest tuleneb.

      Eraelus on muidugi keerulisem aga siis tulebki valida, mis jällegi teeb need valikud lihtsamaks.

      Kustuta
    3. "kena olemine läheb rohkem korda meespoolele" oli puhtalt anecdotal evidence'i pealt - selle konkreetse sõbranna kohta olen halbu hinnanguid kuulnud pigem meestelt, häid hinnanguid pigem naistelt. sinnamaani välja, et ühe pere naine armastab seda sõbrannat väga, aga mees teeb nägusid.

      aga NB! mul oli meeste ja naiste erineva suhtumise juures ka klausel: kui ebakonventsionaalne käitumine tuleb naisterahvalt. ma ei imestaks, kui mehed aktsepteeriks sellist käitumist meestelt laias laastus paremini kui naistelt.

      kuigi tõsi ta on, et ebakonventsionaalsust aktsepteeritakse üldse meestelt paremini kui naistelt.

      Kustuta
    4. Mu kolleeg väidab sageli, et meestele antaksegi rohkem andeks, sh ebakonventsionaalsust. See suhtumine pidi algama lausa algklassidest :)

      Kustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!