Ma lihtsalt nutan

Karjääripöörde raames kandideerisin ühte programmi.

Kutsuti konkursile. Ja.. see pidi toimuma päeval, kui olin lõunameresaarel. Kõik ülejäänud 358 päeva oleksid sobinud suurepäraselt....
Nutsin natuke, siis kirjutasin südantlõhestava kirja, et äkki saaks muul ajal.
Vastati, et saab. Jaanuaris.

Kolm kuud on kolm kuud. Esialgne entusiasm ja põnevus on vähehaaaval maha käinud, motivatsioon langenud. Ma olen hakanud mõtlema realistlikumalt. Programmi haldajate seisukohast on see muidugi õige. Mida motiveeritumad osalejad, seda parem.
Spontaansed, emotsionaalsed otsused- vau, seiklus, Hüppan tundmatusse- lahe.
Võivad olla tegelikult õiged ja vajalikud.
Aga kui see muutus pöörab pea peale kogu su senise elu, siis on vist õigem pikemalt kaaluda ja ka mitu kuud hiljem olla endas kindel.


Ma pole poolelijätja. Ja enne, kui otsuse pean tegema mina, teevad selle teised. Teised inimesed, kes mind mõõtes ja kaaludes ja hinnates ütlevad, et jaaa.. sul on õigus. Sa tõepoolest ei sobi siia, sul pole vajalikke omadusi. Või siis, super. Just sind me olemegi oodanud.
Ja alles siis pean mina otsustama. Ning milleks kaotada oma elus see võimalus.
Ausalt öeldes, ma olen sellele erialale ka varem paar korda oma elus pürginud. Küll, tõsi, passiivselt, Aga kuna sein on ees olnud, siis lõin toona käega, ja läksin teist teed.

Saabus jaanuar.
Nädala alguses jäi mu mees haigeks. Me ei ole mitte kunagi haiged. Me lihtsalt pole haiged. Selline sündmus juhtub vast kord viie aasta tagant. Aga just nüüd. Ja miks just nüüd. Kallasin sisse preventatiivseid vedelikke. Aga. Oli ilmselge, et ma ei pääse.
Paar päeva hiljem algas köha ja nohu ja hääl läks täielikult ära ja vappekülm. Aga ma ei andnud alla. Ignoreerisin. Panin selga soojemad riided ja rääkisin vähem.
Esiteks jäi mees esimesena ja lihtsalt pidin tal laskma seda nautida (teate ju küll, kui mees on haige....:)). Ja see nädal oli välistatud. Järgmisel nädalal, palun. Aga sel nädalal oli tööl väga olulised kohtumised ja koosolekud. Paar olulist üritust, kuhu ma tahtsin minna, firma nääripidu. Ja konkurss.

Neljandal päeval ma enam ei jaksanud. Kraadiklaasi tabloo näitas 39 ja loomulikult ma kukkusin kokku,

Mul oli nüüd kaks valikut.
Kas toppida end rohtusid täis. Palavikus aju annab vahel päris huvitavaid loomepuhanguid ja adrenaliin oleks mu ilmselt need vajalikud 6 tundi püsti hoidnud.
Või siis loobuda.
Kui elu veeretab su teele takistusi. Kas pead siis nendega võitlema ja neid ületama. Või. On see sõnum ja märk, et oled valel teel. Et sinna pole vaja minna.

Ma vastasin ei. Ma olin lihtsalt nii nõrk. See oleks olnud vastutustundetu teiste suhtes- nakkuse mõttes. Ja ma ise oleksin olnud õnnetu, kui poleks saanud anda oma parimat.



Sain vastuse, et nad annavad mulle kolmanda võimaluse.
Ma ei julge isegi mõelda, mis siis kolmandal korral mind takistab? Ufod ? Maavärisemine ?...:)