Ma tagurdasin eile vastu posti. Irooniline, sest mu auto on varustatud vingete anduritega. Ma võiksin teha igasuguseid avariisid, aga mitte tagurdades ja mitte vastu posti.
Väga nõme lugu, palju raha- , aja- ja närvikulu. Kui ma tahaks seda nüüd lugejate või kuulajatega jagada, peaksin seda tegema tragikoomilises võtmes. Noh, et oleks naljakas.
Ja suurim väljakutse tekiks sellest, millisesse positsiooni ma asetaks iseenda. Kas mina kui saamatu õrn naine, kes nagunii ju autoga koba ja oh mind tobedat. Või pole see, kui tark või loll või osav või saamatu ma olen, üldse oluline. Äpardused saab naljakas jutustada ka enese isikut kõrvale jättes ja rääkides vaid loost.
Mind vaevab juba pikemalt küsimus, et kas Ameerika noored elavad klaaskuubikus. Nad ei vaata ega kuula meediat, ei suhtle sõpradega ega vanematega, ega sugulastega, ei loe raamatuid...?
või millega selgitada seda eluvõõrust, mis kajastub ühest raamatust teise.
okei. Ehk on see taotlus ja stiil ning eesmärk. Rumalus on naljakas ja võimaldab samastuda. Ilmselt see müüb, sest selliseid raamatuid on nii palju. Usutavasti on piisavalt inimesi, kes tahavad teada, et kusagil on keegi veel hullem.
Kummaline on, et see level on nii madalal.
Nende raamatute standardite põhjal oleks ma nagu eliitema/ naine. Tegelikult ma ju pole. Ka mul juhtub ja ma ei oska ega suuda kõike, kuid mingi kasvatus minus ütleb, et sellega ei kiidelda. Äpardusi saab ja võib ja ehk isegi peaks vaatama läbi huumoriprisma. Aga on mingi tase, mida täiskasvanud inimene võiks siiski osata, mitte selle üle rõõmustama.
Ma suudan seda taluda vallaliste inimeste hoiakutes. Aga kui mängu tulevad lapsed loomad ja toit. Siis on see kurb ja vastik. See ei ole naljakas.
Kas võib olla, et selle taga on minu taust.
Ma olen üles kasvanud raamatutega, kus ema ei olnud loll. Nalja sai ja äpardusi juhtus lastega, isadega, vanadega. Ema oli see, kes teadis, oskas ja oli turvalisuse sümboliks. Naljakas polnud see, et sa olid rumal. Nalja sai tegevustega, olukordadega ning sellega, et sa olid just nii tark ja osav, kui sa täpselt olid.
Nõrkus, saamatus ja räpasus ei olnud väärtus, vaid midagi, mis oli põlastusväärne.
No ilmselgelt, vaadates passi, olen ma üles kasvanud kangelastega.
Mul oli see eelnev mõte mõeldud, ja siis nägin telekas järjekordset filmi, kus plikaohtu näitsik päästis maailma. Girl-Power. on ju moes. Ma ei saa väita, et Ameerikas pole naine kangelane. Reeglina on need kangelasnaised ka üsna nutikad ja targad. Aga võit saavutatakse pigem tänu füüsilisele jõule ja osavusele. Kas Ameerika kardab tarku naisi?
Või on minu lugemus väike?
Naljakas on ka Ameeriklaste arusaamine feminismist. Need peategelastest naised on sõnades suured feministid. Kuni esimese nt lambipirni vahetuseni ....
Ma otsisin huvi pärast välja USA alkotarbimise. te ei usu seda, aga see on vaid 9 l puhast alkoholi, mis on oluliselt vähem, kui Eesti number, mis on umbes 12 (eile oli uudis, et siiski juba 9,9 l). Seda kultuuri võrreldes on täitsa uskumatu, et Eestis on alkoholiprobleem. Ilmselt meil juuakse see kogus ära konkreetsete tüüpide poolt. Ja Ameerikas on kogus jaotunud ühtlaselt kogu elanikkonna vahel?!
MIKS need noored naised kogu aeg joovad?!
See on jälle üks omaette fenomen. Oled väikeste laste ema ja su peamine enesemaandamise vahend on alkohol.
See kultuur on mulle üdini võõras. Mu lapsed ei usu jõuluvana ja lihavõttejänkut, ütleb autor. Nad teavad, et see on teesklus. Ja siis tapetakse ja piinatakse konni, Jeesuse nimi suul. Asju, ja mõtteid ja kommi ei pea jagama õdedega vaid jumalaga,
Nagu hiina keel.
Ja taas sai tõestust mu varasemalt esitatud hüpotees, et tänapäeva vanemad tegelevad lastega liiga palju. Tõsi, see ei ole ainult Ameerika probleem. Ma muidugi ei tea, kumb meist päeva lõpuks tegelikult psüühiliselt tervem on. Kas meie, kes me saime oma koolieelsed seksuaalsed eneseleidmised tehtud lasteaias ilma vanemate abita. Või need lapsed, kes teevad seda vanemate järelvalve (loe: hüsteeria) all. Vahel on parem, kui sa tead vähem. Vahel pead sa aru saama, et sa ei peaks valvama oma lapse igat hingetõmmet ja mõtteavaldust.
Vanaaegse lapsevanemana ei saa ma aru ka hirmust lastekaitse vastu. Aga eks see ongi kogu selle ülehoolitsemise tagajärg
Üks veider nüanss veel: Kui Jane Austini tegelased vahetpidamata " cried", siis Robini lapsed "screamed". Ma loodan, et see on lihtsalt filoloogiline nüanss, mida ma eestlasena ei mõista ja tegelikus elus siiski ei suhelda vaid karjuvas kõneviisis :)
Kokkuvõtteks.Tegelikult on see tore ja armas raamat. Kel väikesed lapsed, oled kindlasti sihtgrupp ja tasub lugeda.
Lihtsalt.
Ma pean oma lugemisvara hoolikamalt valima :)
No mul on väiksed lapsed, aga ma kardan ka, et sellised "ameerikalikud" raamatud pole väga minu teetass. Needsamad tähelepanekud, et liigne lastele pühendumine, pisiasjadest suurte probleemide tekitamine, arutelud asjade üle, mis pole üldse olulised jne. Eks otsapidi hakkab see meile ka jõudma, täna lasteaias imestasin, kuidas tekitati tohutu probleem, karjuti üksteise peale jne lihtsalt seetõttu, et asenduslasteaia reeglite kohaselt pole seal laste jalgrattad lubatud...Mulle tundub, et info üleküllus ja maailma kaootilisus on põhjustanud olukorra, kus inimesed üritavad meeleheitlikult seda kõike kontrollida, kasvõi mingit väikest osa, ei suudeta enam lahinguid valida. Süvenemist on vähem, rabelemist rohkem.
VastaKustutaSee screamed on mõeldud jonnikisana, kui on väikelastega tegu. Kuigi ega need teatud vanemate pubekad ka paremad pole jonnimise osas... Aga ketsupit köögiviljaks pidada on täiesti loogiline, kui meil Iirimaal näiteks müüakse tomatikastmes ehk vedelamat sorti ketsupis olevaid peppa pig makarone kui 1 of your 5 vegetables per day sildi all.. Siin on siis soovituslik ratsioon 5 köögivilja või puuvilja päevas süüa ja ketsup on täiesti ok arvestada üheks neist köögiviljadest...
VastaKustutaah ja feminismist - ma olen samasuguste iganenud vaadetega, kui sina feminismi osas, et arvan naisi olevat võimelised puid metsas langetama ja traktorit juhtima jne. Aga uus-feminism, mida ka virginiawoolflasedki tunduvad harrastavad on anarhism pigem. Keegi ei pea tegema midagi, kui nad ei taha ega viitsi ega tunne sedasi parasjagu, aga kõigil on õigus nõuda kõike teistelt. Feministid võivad teisi vihata, aga teised feministe vihata ei tohi isegi kritiseerida ei tohi ühtegi nende ettekujutust, sest siis on kohe tegu heiteri ja trolliga... Kõigil on õigused, aga kellelgi pole kohustusi. Välja arvatud neil, kes pole uusfeministid - neil on kohustused, aga pole õigusi.
VastaKustutaMa olen vanakooli feminist, seega tänapäeva feministide hulka mul asja pole.
Mulle jääb see feminismi mõiste üldse pisut segaseks. Kohati võrdsustatakse lihtsalt tugevat naist feministiga aga see pole ju päris see?!
KustutaMa olen nüüd jube tüütu, aga sa vist ei ole selle saate sihtgruppi kuulunud, et selliste lastega tuttav oleksid, keda see emme mõtles seal https://www.youtube.com/watch?v=WEi3J8o-Xxs
VastaKustutahea klipp :)
Kustutaaga on minugi laps poes põrandal röökinud, jalgu trampinud ja kõik ümbritsevad maha tappa lubanud..:)
duh, see on ju filmikunst, reaalsuses selliseid õnneks ei esine.
KustutaEsineb küll ja veel üsna palju! Tihti põhjuseks ka mingi diagnoosimata käitumishäire ja sellest tulenevalt vanemate puudulik oskus kuidas selliste lastega käituda.
KustutaTundub lõbus lugemine :)
VastaKustutaMis lastega tegelemisse puutub, siis ilmselt on sedasi, et sisulist tegelemist on siiski vähem kui ehk võiks. Mingit pealiskaudset rapsimist ja laste pärast liigset muretsemist seevastu aga kindlasti liiga palju. "Helikoptervanemad! jne. Hiljuti nägin prantsuse dokfilmi "Beebid", seal eristusid nn Lääne ühiskonna beebid just selle poolest, et vanemad käisid erinevates mängu- ja lauluringides ja ostsid meeletult kraami kokku, samal ajal kui loodusrahvaste lapsed arenesid omasoodu ja kompasid maailma.