sa võid selle postituse vabalt vahele jätta. Ma tahtsin lihtsalt kaks mõtet kuhugi kirja panna.
Ma mõtlesin ükspäev, et kui on olemas mitu elu, siis mul on see ilmselt esimene. Mind on siia saadetud vaatlema. Istun punases hop on ja off bussis. Eesmärk on saada võimalikult palju ja erinevaid kogemusi ja muljeid.
Ma olen oma hingelt uudishimulik ja väga ebakindel. Nagu lapsed ikka. Avatud ja vahetu ja siiras. Aga kui mulle ei anta kohe kommi või ma ei taha minna homme kooli, siis meister manipuleerima, mossitama ja näitlema, nii et lastekaitse ja kiirabi mulle kohe appi tõttavad.
Kõike on antud keskmiselt, et saaksin kõigest natuke midagi teada. Head ja halba. Näpuotsaga tuntust ja tunnustust, natuke rikkust ja natuke väga vaeseid aegu. Elu linnas ja elu looduses. Võimalus proovida nii oma humanitaarset- kui ka reaalpoolt. Võimalus elada sotsialismis ja kapitalismis. Kõik on keskmine keskmine.
Energiat anti ka jaopärast, ja selle suutsin ma lolli peaga kohe alguses ära raisata.
Ma ei saagi mitte iialgi leida miskit kutsumust, sest eesmärk ongi natuke kõigest testida ja proovida. Ma ei saa kunagi välismaal elada, aga ma olen saanud seal natukene töötada ja piisavalt reisida. Kuna eesmärk on kogeda erinevat, siis ei leia ma iialgi inimesi, kes mõtlevad minuga sarnaselt. Ma pean selles bussis istuma üksinda, et saaksin rahulikult teha märkmeid, jätta meelde, et siis hiljem saaks teha korraliku esitluse ja järeldused.
Ja teine mõte.
Kas keegi mäletab, oli see mingis horoskoobis kirjas, et kukeaasta toob üllatusi. Või mis on?
Järjest ja järjest on juhtunud nii, et asjad mis on kulgenud rahulikult ja loogiliselt ja tavapäraselt. On äkitsi muutunud ja viisil, mida poleks osanud uneski ennustada või ette näha.
Ikka tuleb elus ette muudatusi ja ootamatusi. Praegu muudab selle veidraks just see sagedus ja üllatuste moment.
Kümme minutit mossitad, et pole nii nagu harjunud, aga siis läheb üle, Sest tegelikult pole aimugi, on see halb või hea. Sest sellist varianti ja versiooni pole sa iialgi kaalunudki.
Mulle meeldib ette planeerida, aga nüüd elan ma oma senise elu lühimas perspektiivis ja ajateljel. Pole mõtet midagi plaanida, sest nurga taga ootab ju üllatus.
On nagu on. Ja tuleb mis tuleb.
Ka mul tuli paar mõtet :)
VastaKustutaEsiteks. Minu arvates on need kaks autori mõtet väga elulised ja olulised. Huvitav, et elame ajastul, kus reaalsuse poole sirutuvad mõtted/teod on jamad ja mingid pseudoneurootilised(pole aimugi, mida see täpselt tähendab) heietused poliitika, raha, majanduse vms ainel on tõsised asjalikud arutelud. Minu silmis üsna tagurpidimaailmad. Antud juhul on see postitus lihtsalt indikaatoriks - ei heida autorile ette ega taha. Lihtsalt mõte :)
Teine mõte - kui Sina kirjutad, et oled tulnud siia erinevaid kogemusi saama, siis kuidas võiks/peaks suhtuma sellesse, kui alla 40neselt on maailm end ammendanud? Selleni välja, et kui peaks selle eluga olema nüüd ja praegu finito, siis ma oleks rahul. Kõik oleks nagu tehtud. Olen kannatnud, teistele kannatusi valmistanud. Olen armunud, olen vihanud. Olen proovinud maailma muuta, olen maailma vihanud. Olen reisinud, olen teinud nüri tööd. No seda rida pole mõtet jätkata. Kõik oleks nagu tehtud :) Ilmselt ei ole mu aeg veel läbi, sest tiksun siin kenasti edasi, aga see tunne, et - tänan - mulle aitab ma lähen nüüd maha...see on kuidagi hea ja rahulik vs. see igapäevane väline grind mittemillegipoole. Seda on tehtud.
Irw, loomulikult on ka see vististi jube esoteeriline :D Palju õigem oleks ikka karjääri kaevata või hipina moone kallistada. Aga antagu mulle andeks, need, ega ka teised tegevused ei paelu mit-üks-gramm.
Ja siis sellises olekus on üsna kummastav lugeda, näha, kuulda, kuidas kõik tahaks ikka veel ja veel rohkem teha, näha, kogeda, olla...
Ma ei tea, miks inimesed usuvad et kiirus on voorus. Tegelikult ju pole.
Kustuta