25 aastat tagasi sain pulmakingiks köögikombaini. Philipsi. Mudelil pole tegelikult mingit tähtsust, sest seda ei toodeta enam nagunii. Masina kinkisid mulle soomlased. see oli toona haruldane ja kallis asi.
Vahepeal on kõike juhtunud. Masin on aidanud mul raha teenida, äganud koormuse all. Ja siis jälle seisnud, oodanud, kuni ma endale kodu leian. Ja siis jälle mind aidanud.
Ma armastasin teda väga. Õngitsesin riiulist, viskasin vidinad sisse, samal ajal tegin muud vajalikku, kuni masin toimetas. Korpus on siiani kõva ja tubli ja mootor töötab tõrgeteta.
Aga. üks lüliti läks katki ja selle parandamise hind on mõttetu. Ja ilmselt on parandamine ka võimatu.
Niisiis. Lasin endale kinkida uue.
Köögikombain on nüüd Bosch, aga tegelikult pole ka see oluline. Oluline on see, et aeg on edasi läinud. Ja ma pean jälle kirjutama postituse masinatest, mille on disaininud inimesed, kes pole ise mitte iialgi seda masinat kasutanud ja ei kavatsegi seda teha.
Uus masin on turvaline. Tal on põhja all iminapad, millega ta jääb pinna külge kinni. Talle on võimalik peale panna kaas, et sa oma näppe sinna sisse ei topiks. Korpus on raskest metallist. Ja kõik vidinad käivad lisa- fikseerimisega. See tähendab, et sa mitte ei pane nt kaussi oma pesasse, vaid teed veel lisaliigutuse, et seda fikseerida.
Ma usun, et kui mulle keegi poes seda müüks: raske, fikseeritud, püsib paigal. Siis ma ostaks selle idee täiesti ära. Ma ei suudaks sel hetkel mõeldagi, et tegelikult ma ju tsementi ei sega. Ja seda raskust ei ole tegelikult vaja. Kuna mul on olnud poole kergem masin ja 25 aasta jooksul pole küll kordagi ette tulnud, et see paigal ei püsi.
Sellise masina ainuke kasutusfunktsioon ja eksistentsi mõte on mugavus.
Ma tunnen üsna vähe inimesi, kel on köögis tööpindu lahedalt, nii et sinna mahub veel statsionaarselt seisma minigi lisamasin. Minul on see riiulis. Kui varasemalt sain ma ühe käega masina kätte nihutatud. Siis nüüd. Võtan tooli. Ma vajan kaht vaba kätt. Sest masin on raske. Ja masin on kapi küljes kinni. Sa ei saa seda ei lükata ega ka nihutada.
Vanal masinal käis ringi kauss, ja segaja oli paigal. Uuel on vastupidi. Ma ei osanud sest vahetusest midagi arvata. Pole ju vahet, kumb ringi käib?
On vahe. See, et sul käib ringi segaja, tähendab, et see peab olema keskel. Mis omakorda tähendab mitut probleemi.
Kui vahustad midagi tahkemat, näiteks võid. Siis jääb või alguses kausi ja segaja külge kinni. Kui kauss käib ringi, siis libistad spaatliga või kausi serva küljest lahti ning lahtilöödud aine mõjutab omakorda segaja küljes olevat.
Kui ringi käib segaja, pead sa juurdepääsemiseks masina välja lülitama. Ilma ei pääse sa kausi tagumise küljeni. Ja õigust öelda ka mitte endapoolse küljeni.
Järgmine probleem: kuna segaja on keskel, siis sa ei näe ja ei pääse juurde. selleks et lisada üks muna või lusikatäis suhkrut pead sa jälle... masina välja lülitama. Mis omakorda pidurdab protsessi ja võtab ära selle asjanduse peamise funktsiooni ja eksistentsi eesmärgi: mugavuse. Tõsi, ma siiski nikerdasin vanast harjumusest munad ja lisaained töötamise ajal sinna sisse, aga see pole nii mõeldud ja sa pead selleks olema väga osav ja täpne.
Võimalik, et ajaga tekib kogemus ning see, et sa ei näe, mis su vahukoorega või munaga parasjagu toimub, ei ole enam oluline. Sa lihtsalt lähtud ajast, mitte segu välimusest. Ma olen harjunud nägema nt munavahu " kerkimist", mis annab mulle vastuse, millal see on piisavalt vahustunud. Lisaks võimaldas ringikäiv kauss taigna sisse toppida näpu, mis oli veel parem indikaator.
Kui ringi, aga, käib segaja, siis peksab see vahustatava vastu seinu laiali, ja arva siis. Näpu sissetoppimine pole samuti ette nähtud, ega mitte ka turvaline.
okei. Positiivset on ka. Mootor töötab poole vaiksemalt. Mu kassile see meeldib.
Kahju on. Aga sa harjud.
ja aastajagu hiljem enam ei mäletagi, et kunagi oli mugavam. Jääb ainult nostalgia.
Et kunagi oli mugavad rattad. Krõbedate vahvlite küpsetid. Pliit ja ahi, mida oli võimalik välja lülitada ka märgade ja rokaste kätega. Föön, mida oli võimalik kasutada 10 minutit järjest. Külmkapid, kuhu mahtusid pudelid ja munad...
ja rohi rohelisem.. :)
Mhmh!!! Mul on Philipsi kombainil kann katki ja ma ei saa kusagilt uut. Ja ma ei taha mõeldagi uue hankimise peale. Sest ma kardan seda, mida sina siin kirjeldad. :(
VastaKustutaAga ma vähemalt kasutan oma kombainikest. Selles ulatuses, milles ta veel toimib.
Meil oli mingi vene köögikombain, ostetud sügaval nõuka ajal. Sai teha hakkliha, lastele õunapüreed, mahla, vahustada, hakkida, riivida jne. Lõpuks ütles mootor üles. Käisime paranduses, seal ei olnud sellest masinast üldse kuuldud, rääkimata mingist parandusest. Seisis ja ootas...kuni viisime prügimäele. No tõesti oli hea masin. Nüüd teevad tema töö ära kolm erinevat masinat, mis seisavad riiulis rivis.
VastaKustutaOle kena ja pane oma Philipsi mudel siia kirja.
VastaKustutaJa siis selle uue asja mark ja mudel ka, et kui mul tekib mõte mõni uus masin osta, teaks ettevaatlik olla.
uus on Bosch MUMU58920. Philipsit ma enam üles ei leia, ja sest pole ka kasu, kuna seda päris kindlasti enam ei toodeta.
KustutaAga nagu öeldud, mudelist olulisemad on funktsioonid ja mugavus. Loodan, et sain pisut mõtteainet anda.
Tänulik selle ülevaate eest! Mul läks vanal philipsil sulgur katki (plastmassist) ja uut pole soetanud just seetõttu, et kirjeldusi lugedes jääb mulle mulje, et mul on tegelikult vaja vähemalt kahte masinat kui ma tahan kõike seda, mida vana masin tegi.
VastaKustutamul on vana moulinexi kombain, mille kauss on osaliselt teibiga parandatud. üks sulgur murdus juba ammu küljest, aga panin selle alati eraldi õigesse prakku ja masin töötas. nüüd kadus see murdunud jupp ära ja pistan söögipulga õigesse kohta, et masin käivituks. blenderi osa läks millaski nii katki, et selle asemele sai eraldi blender ostetud.
VastaKustutaon vana ja kole ja lagunenud, aga uue ostmisele ei taha mõelda ka...
Meil on kah mingi vana Philips, selline, kus küll näeb, mis toimub (sest kaas on läbipaistev), aga näppima ei pääse, sest kaas peab peal olema, muidu ei lähe tööle.
VastaKustutaa nii või teisiti hoian ma temast eemale, sest ta MÜRISEB. st rääkimata sellest, et ma ei taha teda käsitseda, ma ei taha isegi hästi samas ruumis olla, kui keegi (tavaliselt A. või kui tema vanemad külas on, siis A. ema) temaga töötab.
munavalget vahustame käsimikseriga (ja kõik on ilusti näha ja ma saan seda ise kausi kohal sinna liigutada, kuhu tundub, et on vaja); selle mürisemisega olen tasapisi isegi leppinud ja ta on vaiksem ka. ja miksrivispleid+mikserdamisanumat on oluliselt lihtsam pesta kui köögikombaini juppe, eriti kui ma otsustan näiteks mikserdada samas kausis, kus ma pärast ka ülejäänud magustoidukomponendid sisse segan (nt vahustan koore otse kausis ja segan siis moosi ja/või kohupiima ja želatiini sisse).
Ma just lõikusin kombainiga moosi-poti-täie (10 liitrit) rabarberit tükkideks. Ilma oleks kulutanud pool päeva. Ja see oli selle kevade teine laar. Kuidas TEIE, kel lõikurit pole, rabarbrimoosi teete?
VastaKustuta