Nii raamatuid, kui ka väga häid raamatuid. Ei oskagi öelda, miks.
Raamatuklubisse lisandus veel kaks liiget ja lugeda justkui on. Aga ju oli muud teha.
Ja või ei jaksanud.
Ka keskmine hinne oli sel aastal pisut madalam- vaid 3,1. Eelmisel aastat 3,3 punkti.
Viietärnivääriliseks osutusid ainult kolm raamatut.
1. Sarah Winmani " Kui jumal oli jänes".
Täpselt minu raamat. Ja iga päev küsin ma endalt- kui jänes võib olla jumal, miks siis mitte kass? ;) Tsiteerides klassikuid: sai nutta ja sai naerda. Ilmselt üks raamatutest, mida ma ka tulevikus üle loen.
Esimene osa tuletas väga meelde " Little Miss Sunshine". Just meeleolult ja kontekstilt. Suur sõbralik kokkuhoidev pere, segasummasuvila. Pere, kus inimestel lastakse olla tema ise. Kus on palju armastust ning kastist välja mõtlemist. Üldse on see raamat ülimalt filmilik ja ma olen täitsa üllatunud, et sellest veel pole filmi tehtud.
Mis ei meeldinud-see kõlab hullumeelselt- aga õnnelikud lõpud. Elus ei lähe nii ning see muutis sisu elu asemel pigem muinasjutuks. Ning sellest on kahju. Ja kahju oli ka sellest, et sellist elu saadi endale lubada tänu loteriivõidule. Enamik meist ei sünni sobivalt suurde, imelises asukohas asuvasse majja võimalusega pakkuda lastele koduõpet. Aga ju siis oligi mõeldud positiivse helge ja lootustandva muinasjutuna:)
2. Jose Paramago "Blindness"
Mulle väga meeldis. Ja hea teada, et keegi kasutab veel pikemaid lauseid kui mina ;) Vaid mõned praktilised küsimused tekkisid. Kuidas on võimalik, et hullumajas pole dušširuume ja on ainult üks vets. Ma saan aru, kui nad oleks majutatud teatrisse vms. Aga isegi nõukaaajal arvestati, et inimesed pesevad ja käivad wcs.
Miks esimestele pimedatele ei saadetud vabatahtlikena abiks nn päris pimedaid, kes oleks õpetanud nippe ja hakkamaasmist? Miks inimesed poest toitu võttes ei kasuta kärusid, vaid tassivad neid käe otsas kilekotis.
Ja siin on vist kultuurivahe. Minu esimene valik katastroofi korral oleks- maa. Sealsed tegelased eelistavad linna, kuna linnas on rohkem ressursse?! Põlgavad ära kanad ja jänesed ja kapsad...?!
Ma saan aru küll, et raamatul oli sügavam sisu ja pimedus oli pigem metafoor ja sümbol jms. Aga ka põnevikuna kõnetas see mind väga.
3. Houellebecq "Saare võimalikus" Ta ärritab mind. Ja kordab ennast oma raamatutest. Aga midagi mind kõnetab ja meeldib. Pikemalt olen sellest kirjutanud siin
Aasta üllatus oli Olavi Ruitlane " Vee peal" Soovitan kõigile meestele, poistele ja lõunaeestlastele.
Näide sellest, kuidas eelarvamused meid piiravad ja kuidas tänu neile me vahel ei jõua heade asjadeni. Nagu näiteks see raamat.
Aasta parim ulmekas oli Gluhhovski " Metro 2033". Vene ulmekirjanduse parimate traditsioonide järgi. Ühiskonnakriitiline, sarkastiline, vaimukas ja viimase leheküljeni põnev, Ja üle kõige vene suur hing: rebjata, davaite zit druzna...:) Väga hea raamat, mulle väga meeldis.
Ülejäänud statistika tuleb taas Goodreadsilt.
Head uut lugemisaastat!
Aitäh sellele Goodreadsi statistika-võimalusele viitamast!
VastaKustuta