Viimase kevad- suve olen ma järjest viibinud mu tavapärasest erinevates seltskondades. On olnud avardav ja huvitav, aga samas ka kuidagi kõle.
Ma olen alati natuke liiga.
Kord olen ma liiga pehme, naiivne ja boheemlaslik lillelaps. Ja siis olen ma hoopis liiga ratsionaalne, pragmaatiline äriinimene.
Siis olen ma liiga nohiklik spordikauge raamatuhull. Ja teisalt saan teada et olen segane naine, kes minutitki paigal ei püsi, pidevalt tantsusamme teeb ja mööda metsa kolab.
Nad ütlevad, et ma olen liiga pealiskaudne, kärsitu võimetu süvenema. Ja siis saan ma mõttetule profiilipildile või kassiklõpsule 200 laiki. Kui, aga jagan midagi, mida peab lugema, millesse süvenema. Kas uut vaimukat blogi või huvitavat artiklit, on ütlejate reaktsioon null.
Ma olen friik, kes loeb pakendeid ja eelistab teatud asju ja siis kuulan, kuidas teised söövad ja saan aru, et ma toitun prügist.
Ma olen liiga vaene ja siis olen seltskonnas, kus ma pean tõsiselt kontrollima öeldut, kuna võin oma pillavate kulutuste selgitamisega teistele liiga teha.
Liiga konservatiivne, klassikalises igavas abielus ikka veel sama mehega. Ja siis lööme lahinguid inimese õiguse üle olla vaba igas mõttes.
Nii tüütu. Kogu aeg on vaja kohaneda, kohandada. Kogu aeg oled opositsioonis ja teistmoodi.
Kui need arusaamised juhtuvad järjest, siis saad aru, et mitte sina pole eriline, vaid vastupidi. Ma olen liiga keskmine, tavaline. Harilik.
Ja endiselt jääb küsimus, et kus on teised minusugused harilikud?
:) ma võin ühe kriteeriumi juurde märkida: sa kirjutad paremini, kui keskmine blogija seda teeb. Kuidagi nii, et iga kord tahaks öelda "aga..." ja siis mõtled järgi ja otsustad, et läheb pikaks, ma parem kunagi enda juures.
VastaKustutaVastan samuti komplimentidega ja kirjuta kindlasti, jälgin su blogi suure huviga. Eriti praegu, kui remonditeema aktuaalne..:)
KustutaAitäh :)
KustutaNo aga kas need teised su ümber on siis teistsugused? Ka nemad peavad ju kohanema. Ma ka nutan, kui sisukale artiklile laike ei saa ja kassipildile saan. Jne.
VastaKustutaMa tunnen liiga palju inimesi, kes on alati nemad ise. Just täna kohtusin ühe sellisega. teised kohanduvad, Tema on.
KustutaTugevad inimesed, väljakujunenud isiksused, selge maailmavaate ja kindlate väärtushinnangutega. Alati omavad arvamust.
Empaatiat ja hoolivust kohtab tänapäeval tõepoolest vähe :) Inimesed lihtsalt on ning neid imetletakse, et küll on julged, sihikindlad ja selge maailmavaatega ;) Sobib kapitalismi ideaalselt...
KustutaMa olen täpselt samu radu oma peas käinud korduvalt, alati ka mõelnud, et kas teistel on ka nii? Kusjuures aeg-ajalt lausa väsitab, kui üritan selgusele saada, et kes ma siis olen neist üsna vastanduvatest külgedest tegelikult. Ilmselt ikka kõik ja mitte keegi.
VastaKustutajust just.
KustutaJa siis on eriti naljakas, kui sind üritatakse paika panna mingi testiga. Elu ei ole ei- ja jaa. Ei ole must ja valge.
Sõltub kontekstist ja olukorrast ja kaaslastest.
Blogisoovitus on väga hea. Artikkel jätab külmaks, mul on FB-s nii palju igakülgset propagandat praegu liikumas, et ignoreerin neid kõiki hetkel vaimse tervise nimel. Mul ju moslemeid ka sõprade seas lisaks lillelastele ja neonatsidele jmt-le.
VastaKustutaErinevused on head ja see on huvitav ning avardab maailmapilti.
KustutaAga kas Sul on seltskond, kus tunned, et on 100% "sinu inimesed"?
Mina hetkel ei tunne.
Ja tõesti huviga otsin. Sest pole ju võimalik, et ainult mina olen selline keskmine.
Mul on erinevatest eluetappidest sõbrad, kes on need täpselt minu inimesed. Ma austan ja imetlen neid tohutult. Siirad, loomulikud, igaüks erineval elualal, aga ühendav joon on see, et kõik on maksimaalselt huvitatud sellest, mida teevad ja kui enam pole, siis vahetavad eriala ja hakkavad uuesti täiel rinnal elama uue idee suunas. Nad on inimesed, kes suhtuvad võrdselt nii asotsiaalidesse kui tippjuhtidesse. Kui käitud minuga hästi, käitun ma sinuga hästi, kui oled sitapea, olen sitapea vastu. Need mu inimesed on head kuulajad, kuid ei hakka õpetama ega oma arvamusi asjast peale suruma. Seega ma olen üsna harilik inimene, neid minusuguseid inimesi on palju õnneks, kellega on rõõm sõbrustada. Ja ma olen end alati pidanud ka tavaliseks inimeseks, mul pole seda erilise inimese kriisi ette tulnud veel :)
KustutaAh, selle majandusliku erinevuse osas ka - mina ja mu sõbrad oleme alati siiralt õnnelikud, kui teisel hästi läheb. Ilma igasuguse kadetuseta. Aga mul on tuttavate hulgas mitmeid, kes ei suuda ilma kadeduseta elada ja alati võrdlevad end teistega, tunnevad, et neil peab olema midagi "ette näidata", selleks et klassikokkutulekutele minna või muidu kellegagi kokku saada. Mu jaoks on selline maailmavaade alati võõras ja mõistetamatu olnud.
Kustutaon ju, sa tead tegelikult, et see ei tähenda, et sa oled mingi üleüldise mõõdu järgi keskmine? see lihtsalt tähendab, et sa ei ole ühelgi skaalal päris äärmuses, mis jätab ruumi tuttavateks, kes mahuks sinust ühe või teise ääre poole. aga nende skaalade peale mahub rohkem variante kui kaks otspunkti ja üks keskmine punkt.
VastaKustutama olen paljudes asjdes tundnud end samamoodi, nagu sa siin kirjeldad, ja ometi ei asu me mõne skaala peal sugugi samas kohas. nt kirjelduste järgi otsustades elad sa minust jõukamat elu ja sellest hoolimata ei ole mina veel sugugi kuskil vaeses äärmuses, vaid kogen ikka ja jälle seda, et mul on kellegi teisega (ja mitte kuskilt kaugelt teisega, vaid tuttava inimesega) võrreldes rahaga väga lahedasti.
mul on mingis koguses neid "minu inimesi" olemas. st ühes või teises detailis on vahel vaidlemist, aga laias laastus on alused samad.
tegemist on ilukirjanduslike liialdustega...:)
KustutaTundub, et sul on väga suur tutvusringkond.
VastaKustutaMul vist ei ole vajadust kuidagi skaalale paigutuda. Ma ei taha üldse võrrelda, sest ikka tekiks mingi keskpärasuse alusel hinnates negatiivne eelaimdus, et miks nii ja mitte naa. Ainus, mis mind praegu tõesti sageli painama jääb, on inimeste ajakasutus, hullumeelne motiveeritus eesmärgi nimel ja riskijulgus (põhjendatud). Seda on vähestele antud ja sisimas ma olen lausa kade! Aga seda mitte sellepärast, et ma võrdleks otseselt skaalal on/ei ole, vaid pigem sellepärast, et ma nii väga tahaks sama aga ma ei suuda. Võimetelt, tausta tõttu. Siin tuleb küll see keskpärasuse mõõde sisse, kuigi hobimaailm vahel annaks nagu tunde, et teedki midagi unikaalset ja ägedat. Ei tee. Kõik on kunagi tehtud, tehakse ka praegu ja edaspidi. Mingis nišis silma paista on keeruline, et mitte öelda võimatu.