Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 16. juuni 2016

L. Shriver Me peame rääkima Kevinist

Tõsiselt ärritav raamat.

Esiteks oleks võinud olla see kirjutatuna online, olevikus, mitte meenutustena. Sest tagantjärele oleme me  kõik targad. Näeme märke ja vihjeid.
See pole aus.
Mind hirmutas see, kui palju ma tundsin ära omaenese elu.
Mind ärritas see, kui valesti käitus Kevini ema. Ja kui ema  väidab, et ta nägi kõike läbi, siis miks ta midagi ette ei  võtnud. Miks ta ei kehtestanud ennast.
Ja veel rohkem vihastas mind poisi isa, kes äpardus täielikult.
Aga trikk on selles, et seda, kas me täna ja praegu käitume ning kasvatame oma lapsi õigesti,  me ei tea.
Me teamegi seda hiljem.
Ma näen, et Kevini ema ja isa tegid valesti, nüüd. Ma tean, et tegin ise omal ajal vigu, nüüd.
Ja seetõttu pole tagasivaade õige.


Me kõik oskame olla tagantjärele targad. Aga keegi ei õpeta meid lapsevanemateks.
Ja mul oli väikesest Kevinist siiralt kahju.
Ma ei osta ära teooriat, et imik sünnib plaaniga kiusata vanemaid. Jah, me sünnime teatud isikuomadustega, asudes kohe peegeldama ümbritsevat. Kui ma vaatan oma tuttavaid väikelapsi, siis on iga jonni ja enesekehtestamise taga pigem teatud vajaduse mitte rahuldumine.
Pigem meeleheitlik appikarje armastuse järele.
Ja võti on selles, kuidas vanemad sellele reageerivad. Kius ja kättemaks ja vandenõud tekivad hiljem.

Laps peegeldab sind ennast, ütles mulle üks psühholoog. Ja tal oli õigus. Sai korda mu elu ja sai korda ka mu laps.
Aga vanemad on inimesed. Ja meile meeldivad mõned asjad ja inimesed ja teised mitte.
Ja see, kas sul veab, et saad inimese, kellega klapid, on loterii.
Ning kas meil on õigust ette heita seda, et paljud meist ei oska aimata õigeid mustreid, suhtlemisviise ja seda, millega mõjuda.

Kui koolis lasti maha õpetaja, siis ma mõtlesin sellele. Me ei tea igapäevases krimirubriigis ilmuvate uudiste peategelaste- täiskasvanud lasteahistajate ja oma laste vigaseks peksjate isikuandmeid. Aga tänu Postimehe ajakirjaniku ennastsalgavale tööle on meil tänaseks teada alaealise mõrvari elukoht. Pere teised lapsed on saanud kaassüüdlaseks.
Ja muidugi vanemad.

Lihtne on neil, kel on oivikud. Mu fb voog on täis viielisi tunnistusi. Omamoodi lihtne on ka neil, kel lapsega täiesti untsus. On siis laps haige, see pälvib kaastunnet. Või päris kaak. Üks mu kolleeg tuli igal nädalal looga, kuidas lapsel politseis järel käis.
Aga keskmised. Tavalised lapsed.
See, kas sa suudad ta sisemisele vihale ja kirele leida ohutu väljundi või mitte. See, kas sa ütled okei, lapsed ongi ju sellised, või kehtestad reeglid.
Saadad sõjakooli. Kohtud psühholoogiga.
Mina küll nii tark ei olnud. Sa käitud ikkagi oma enese kogemuste ja oskuste ja sisetunde baasil. Eeldades.
Eeldades, et ta on nagu sina. Või siis vähemalt selline nagu su kaasa. Et talle meeldivad ja mõjuvad samad asjad ja kõnetavad samad väärtused ning sama temperamenditüüp.
Kas teile ei tundu, et suur osa elus juhtuvatest jamades toimub seetõttu, et me eeldame.
Eeldame liiga palju.

Ma ei arva, et vanemad tegid midagi väga valesti, aga väidan, et sündides teistsuguste vanematega perre, poleks Kevinist saanud Kevin.

Millal ja miks said meist vanemad, kes on lastega sõbrad. Kes annavad andeks ja aksepteerivad lollusi. Mäletame lapsepõlve ja anname seetõttu andeks.
Mu vanemate põlvkond tegi hirmsaid nurjatusi, kuid meie pahandusi karistas.
Sest nii ei tehta. Pahandused peavad jääma saladuseks.
Need ei ole osa lapsepõlvest, ei ole norm. Vaid hälve.
Ja nüüd oleme me ise kasvanud vanemateks, kelle meelest on see kõik ok.
Lapsed on lapsed. Me kõik oleme teinud rumalusi, kas sa siis omal ajal ei teinud seda..
Me eeldame et nad on sama targad kui meie.
ja need kes ongi targad, nende jaoks ongi see ilmselt ok. Aga paljude laste jaoks, mulle tundub, on see tegelikult väga halb. Ma olen väga kaugel autoritaarsest kasvatusest. Aga vahel ma mõtlen, et äkki ikkagi peab. Ehk siiski paljud lapsed vajavad seda. Nad tahavad raame ja reegleid ja süsteemi ja seda, et vanemad poleks sõbrad, vaid on vanemad.
Tugisammas.

Raamatus kordus mõte, et liiga hea elu teeb meid selliseks. Et noored tahavad päris elu ja päris asju.
Olla vajalikud.
See on loogiline ja tuttav tunne, aga raamatus rõhutati ka rohkete näidetega korduvalt, et inimesed ei oska pigem suhelda ja konflikte lahendada.
Sa ei peagi olema kiusatu ja/või veidrik. Lihtsalt mingid asjad käivad alati närvidele.
Ja kas tugevad on siis need, kes suudavad käest ära anda kontrolli. Ja hävitada kas ennast või siis teisi. Samas, nii üksi ei ole vist iialgi mitte keegi, ja ka ennast hävitades mõjutab see paratamatult teisi ning rikub ära nende elu.
Lahendada jamad sellega, et teha lõpp.
Või on tugevad hoopis need, kes üritavad siiski kontrollida. Eitada, põgeneda, kohaneda.
Muuta või muutuda?

Mulle tundub, et mina oleks pigem tulistaja, kui enesetapja. Ja pole vaja politseisse pöörduda, sest siin oli Kevini emal õigus. Kui elad kõrbes, on väga raske uppuda. Kui sa nägid viimati püssi 30 aastat tagasi sõjalise tunnis, siis on päris keeruline ette kujutada, et leiad tänavanurgalt relva.
Nad võivad leida mistahes statistikat tõestuseks, aga ma ikkagi usun, et relvad ei peaks olema liiga kättesaadavad.
Tõsi, nagu tõestab see raamat, kes tahab väga, saab ikka.

Aga suur osa meist ei tee seda.
Me elame edasi. Kohaneme ja saame hakkama.




15 kommentaari :

  1. Ma sattusin üksvahe lugema mitut artiklit psühho-/sotsiopaatidest ja lastest, kellel on neid antisotsiaalseid tunnuseid, mis näitavad, et suurena võib temast tulla psühhopaat (lastele sellist diagnoosi veel ei panda) ja selle järgi paistis, et sellisel juhul oleks küll raske vanematele midagi ette heita. St oli olemas mingeid võtteid, kuidas sellist last, kellel vaikeolekus ei ole empaatiat (aga kes oma huvides oskab seda vahel sisse lülitada, et inimestele rohkem meeldida), kasvatada, aga ei saa ette heita, kui vanemad on tavalised vanemad, mitte pedagoogikageeniused. tavalised kasvatusvõtted ei ole sellisel juhul piisavad. nt ei morjenda sellist last see, et vanemad on mingi tema teo peale pahased või kurvad. ja kui nad on ühtlasi intelligentsed, on nad osavad olukordi nii lavastama, et ei jää süüdlaseks.

    Üks, mis sealt veel meelde jäi, oli see, et kuna sellise isiksusehäirega inimese üks omadus on väike hirmutunne ja suht suur ükskõiksus ka iseendaga juhtuvate halbade asjade suhtes, ei saa neid negatiivselt (st karistustega) eriti motiveerida. Kui üldse miski töötab, siis positiivne motiveerimine.

    Marta on selles oma blogis kirjutanud, a ma otsin ka mõne lingi üles, kui pärast oma arvutisse saan.

    VastaKustuta
  2. "Kas teile ei tundu, et suur osa elus juhtuvatest jamades toimub seetõttu, et me eeldame.
    Eeldame liiga palju."

    - jaa.

    VastaKustuta
  3. Ma lugesin seda raamatut mõni aeg tagasi ja mulle jäi Kevinist just selline mulje, nagu notsu kirjeldab. Ma ei oska vanematele midagi ette heita, pigem kaasa tunda, sest niikuinii arvatakse selliste lugude puhul, et "vanemad tegid midagi valesti". Ma arvan, et keegi meist ei ole eksimatu, kuid kõigist "valesti kasvatatud" lastest ei tule psühhopaate.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei pea vanemaid vastutavaks. Aga kui õe juhtun välja jätta, siis mida väike Kevin valesti tegi?

      Ei söö, ei käi potil ja kannab nõmedaid riideid. Keskmine eesti ema oleks need veidrused kiirelt lõpetanud. Süüria isa oleks andnud naha peale: riik on sõjas ja sina mängid võimumänge.

      liiga karismaatiline liider? Vene ema oleks olnud sillas ja sebinud nomeklatuurse eliitkooli...

      Ema ootas esimesest sekundist halba. Ja nii läkski. Isa üritas semutseda ja see oli selle lapse puhul vale strateegia...
      aga nagu öeldud. Me kõik teame seda pärast. Kas oli õige või vale.
      ja vanemad pole ju maailmas üksi. Kõik mõjutab.
      Kusagil raamatus just oli,et elu suurim võitlus on sinu loomuse ja kasvatuse vahel.
      Kevinil oli kehv loomus, ju ta oli psühhopaat.

      Aga ta oli ja julm, karismaatiline ja mõjuv ja väga tark. Õiged ümbritsevad ja teine keskkond oleks võinud anda teise saatuse.

      Kustuta
    2. sa pead silmas,et temast oleks võinud saada edukas poliitik või finantsist? see pidi olema kiht, kus on keskmisest rohkem psühhopaate. umbes nii, et edutu psühhopaat lõpetab vanglas, edukad ei ole nii lollid.

      Kustuta
    3. Eks see on spekulatsioon. Sest me räägime ju raamatust, kus tegelast kirjeldab teine inimene:)
      Aga teoreetiliselt miks mitte.

      Kurje geeniuseid on maailm täis. Ja mõni tapab inimesi täiesti legaalselt st oma õiguse järgi.

      Kustuta
  4. Ei pea olema Kevin
    Ei pea omama relva
    Võid olla Evin ja
    terroriseerida kõiki
    süüdimatult aastakümneid...

    VastaKustuta
  5. Kui mu vanima lapsega põhikooli lõpus probleemid tekkisid ja ta mitu korda promilliga politseisse sattus, tabasin end arusaamalt, et vanemad ei teagi alati, mida teha. Senini arvasin, et vaistlikult teen kõik õigesti. Ja siis selline asi, minu lapsega. Tegelikult teeme me kõik vigu ja on suur õnn, kui neist midagi hullu ei kasva. Jah, ma määrasin koduaresti ja kummalisel kombel näis laps sellest isegi rõõmu tundvat. Või kui mitte rõõmu, siis teatud rahulolu. Gümnaasiumiks oli kõik muutunud, mina ei teinud midagi teisti. Ma arvan, et peaksime panema iga päev käed kokku ja tänama, et meil on toredad lapsed. See ei pruugi olla meie teene.

    VastaKustuta
  6. Hakkasin oma vanu linke läbi sirvima. Esiteks leidsin ühe teisel teemal artikli: ühe ema kirjutis sellest, kui keeruline on tal vaimsete häiretega pojaga, kes on väga andekas, aga vajaks raudselt arstiabi. Paraku paistab, et USA süsteemis ei ole tal võimalik abi saada, ilma et tema vastu süüdistus esitataks (pmst süsteem justkui ootaks, et juhtuks midagi väga halba, enne ei saa ennast liigutama hakata):

    When I asked my son’s social worker about my options, he said that the only thing I could do was to get Michael charged with a crime. “If he’s back in the system, they’ll create a paper trail,” he said. “That’s the only way you’re ever going to get anything done. No one will pay attention to you unless you’ve got charges.”

    Artikli all on ka hulk sarnaste probleemidega vanemate kommentaare.

    Aga siin on üks neist artiklitest, mida ma alguses mõtlesin, "Can you call a nine-year old a psychopath". Ehk lapsest, keda kirjeldatakse kui "callous-unemotional child" (kes ilmutavad tavalisest vähem emotsioone ja empaatiat). Ning uurimustest, mis viitavad, et see on neuroloogiline probleem, mitte sisseõpitud; ja sellest, kuidas lastel "tärkava psühhopaatia" diagnoosimine võib tekitada ise uusi hädasid, sest see on silt, millega on eriti raske teistelt abi ja tuge saada; aga kuidas teisest küljest võiks varane diagnoosimine anda võimalusi neid just selles suunas arendada, kust neil vajaka jääb.

    Peres on mitu last; kui ajakirjanik jälgis nende kasvatamist, siis oli kõik asjalik, piiride ja reeglitega, nagu peab. Ema on kusjuures lausa pedagoogilise haridusega.

    Lisaks oli mitu õige kõhedat näidet - külmaverelise kättemaksu või manipuleerimise või lihtsalt empaatia puudumise näited. nii et neile lastele ei saa läheneda päris sama loogikaga nagu liiga impulsiivsetele, nt tähelepanuhäiretega lastele. (Mainiti ka üht juhtumit, kus vanglas tehti vägivaldsete kurjategijate teraapiarühm, mis üldiselt vähendas nende hulgas retsidiivsust - aga suurendas selles grupis olevate psühhopaatide hilisemaid edukaid kuritegusid, sest nad õppisid kahetsust jms teesklema.)

    Ning seal oligi juttu sellest, et nad ei reageeri ebameeldivatele stiimulitele kas üldse või mitte sama palju kui teised lapsed.

    Ühtlasi oli lohutav tõsiasi, et kuigi peaaegu kõik psühhopaatsed täiskasvanud on olnud antisotsiaalse häirega lapsed, tulevad ainult pooltest antisotsiaalsetest lastest psühhopaadid. Tähendab, need omadused on nähtavasti psühhopaadiks saamise eeldus, aga mitte selleks piisavad.

    Teisalt, kuna tundub, et selle omaduse päritavus on suur, võivad sellised lapsed kergesti sündida peres, kus ka vähemalt ühel vanemal on samad omadused: Since psychopathy is highly heritable, Lynam says, a child who is cold or callous is more likely to have a parent who is the same way. And because parents don’t necessarily bond to children who behave cruelly, those children tend to get punished more and nurtured less, creating what he calls “a self-fulfilling prophecy.”

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Esimene link ei tulnud korralikult läbi (tolle esimese artikli oma):
      http://anarchistsoccermom.blogspot.com.ee/2012/12/thinking-unthinkable.html

      Kustuta
    2. Jah. Ja nagu seal raamatus näiteks toodi- tulistajaid sai ka nn normaalsetest lastest, kel lihtsalt küll sai.

      Eks see ongi elu kõige keerulisem küsimus, et me ei tea ja loodame parimat.
      Sp ma olekski tahtnud seda raamatut lugeda nn olevikus , mitte tagantjärele targutusena.

      Kustuta
  7. Oh, see raamat ajas mind hulluks, aga käest ka ei saanud panna! Kas Sa selle põhjal tehtud filmi oled näinud?
    Ma paneks omalt poolt siia ühe intervjuu lingi, kui Kevini-raamatu autor käis HeadRead festivalil:
    http://etv.err.ee/v/kultuurisaated/kirjandusfestival_headread/saated/c30d26ab-be49-44bc-833d-f9efbd775f7d/kirjandusfestival-headread-2-lionel-shriver-etv-2014
    Soovitan ka tema raamatut "Suur vend"

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pole näinud, aga kindlasti on plaanis.
      Tänan soovituste eest!!

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!